Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

mõõgaga vastu pealiku hobuse laudjat ja mees kappas vaarudes mööda kuningateed minema. Tema mehed järgnesid talle.

      Kui nad olid silmist kadunud, pistis Soe Pirukas huilgama, kuid Yoreni ilme oli veel vihasem kui enne. „Lollpea! Kas sa arvad, et nad jätavad meid rahule? Järgmine kord ei hakka ta enam kepsu lööma ega mulle mingit kuramuse käsku näitama. Kutsuge teised sealt saunast välja, me hakkame minema. Kui öö läbi ratsutada, saame ehk nende ees väikese edumaa.” Ta tõstis maast mõõga, mille pealik oli maha pillanud. „Kes seda endale tahab?”

      „Mina!” kisendas Soe Pirukas.

      „Vaata, et sa sellega Arryt ei kimbuta.” Yoren ulatas poisile mõõga, pide ees, ja läks siis Arya juurde, kuid hakkas hoopis Sõnniga rääkima. „Kuninganna jahib sind kohe tõsiselt, poiss.”

      Arya sattus segadusse. „Miks peaks kuninganna teda jahtima?”

      Sõnn põrnitses teda kurjalt. „Miks ta peaks sind jahtima? Sa oled üks tühipaljas väike rentslirott.”

      „Ja sina oled üks tühipaljas sohipoiss!” Aga äkki Sõnn ainult teeskles, et on sohipoiss. „Mis su õige nimi on?”

      „Gendry,” vastas poiss kuidagi kõhklevalt.

      „Ma ei mõika, miks peaks keegi teid kumbagi tahtma,” ütles Yoren, „aga nad ei saa teid, tulgu mis tuleb. Te istute nende kahe sõjaratsu selga. Niipea kui mõnda kollast mantlit näete, kappate Müüri poole, nagu oleks teil lohe kannul. Meist teistest on neil ükskama.”

      „Sina välja arvatud,” märkis Arya. „See mees lubas, et võtab ka sul pea maha.”

      „Noh, mis sellesse puutub,” ütles Yoren, „siis olgu lahke – kui suudab selle mu õlgadelt kätte saada.”.

      JON

      „Sam?” hõikas Jon vaikselt.

      Õhku täitis paberi ja tolmu ja aastate lõhn. Eespool kerkisid kõrgele hämarusse puust riiulid, nahkköites raamatuid ja igivanu kirjarulle tuubil täis. Kusagilt riiulite vahelt immitses nõrk kollane lambikuma. Jon puhus küünla oma käes surnuks, et lahtine leek kogemata midagi kurja ei teeks, kui ümberringi oli nii palju vana kuiva paberit. Edasi läks ta eemalt paistva valguse suunas, väga kõrge kaarega võlvlagede alustes kitsastes vahekäikudes hoolikalt samme seades. Üleni mustas, oli ta vari keset varje – tumedate juustega, pikliku näoga, hallide silmadega. Ta kandis käes musti mutinahkseid kindaid: paremas sellepärast, et see oli põletada saanud, vasakus sellepärast, et ainult ühte kinnast kandes tunneks mees ennast pooleldi narrina.

      Samwell Tarly küürutas kiviseina sisse raiutud orvas laua taga. Valguseallikaks oli tema pea kohal rippuv lamp. Joni samme kuuldes tõstis ta pilgu.

      „Kas sa olid öö otsa siin?”

      „Olin ka või?” Sami ilme oli kohkunud.

      „Sa ei tulnud koos meiega pruukosti võtma ja sinu voodis ei olnud magatud.” Rast oli arvanud, et võib-olla on Sam ära karanud, kuid Jon keeldus seda uskumast. Ärakargamine nõudis omamoodi vaprust ja Samil oli seda niigi napilt.

      „Kas juba on hommik? Siin all ei oska seda aimatagi.”

      „Sam, sa oled üks meeldiv tobu,” ütles Jon. „Usu mind, et sa hakkad seda voodit taga igatsema, kui me külmal kõval maapinnal magame.”

      Sam haigutas. „Meister Aemon saatis mu ülempealiku jaoks kaarte otsima. Ma ei teadnud arvatagi… Jon, need raamatud, oled sa kunagi midagi sellist näinud? Neid on siin tuhandeid!”

      Jon vaatas ümberringi. „Talitundru raamatukogus on neid üle saja. Kas sa leidsid need kaardid üles?”

      „Muidugi.” Sam sirutas käe üle laua, osutades vorstijämeduste sõrmedega raamatute ja pärgamendirullide segadikule tema ees. „Vähemalt tosina jagu.” Ta voltis ühe nelinurkse pärgamendilehe lahti. „Värv on tuhmunud, aga siit näeb, kuhu kaarditegija märkis metslaste külad, ja ühes teises raamatus… kus see nüüd siis on? Ma lugesin seda just hetk tagasi.” Ta lükkas mõned rullid kõrvale ja nende alt ilmus nähtavale kõdunenud nahkköites tolmune raamat. „See,” sõnas ta hardalt, „on kirjeldus ühest retkest Varjutornist Ulguneemeni Jäätunud Rannikul, mille kirjutas maakuulaja nimega Redwyn. Daatumid puuduvad, kuid ta mainib Põhja Kuningat nimega Dorren Stark, nii et see pärineb Vallutuse-eelsest ajast. Jon, nad võitlesid hiidudega! Redwyn kauples koguni metsa lastega, see kõik on siin kirjas.” Ta pööras üliettevaatlikult sõrmega lehti. „Ta joonistas ka kaardid, vaata…”

      „Võib-olla kirjutad sina kirjelduse meie retkest, Sam.”

      See oli mõeldud ergutuseks, kuid tegelikult poleks Jon pidanud seda ütlema. Samile polnud sugugi tarvis meelde tuletada, mis neil homme ees seisab. Ta nihutas sihitult pärgamendirulle laual. „Neid kaarte on veel. Kui mul oleks aega otsida… siin on kõik sassis. Aga mina võiksin selle kõik korda seada; kohe kindlasti, aga see nõuaks aega… tegelikult mitu aastat.”

      „Mormont soovis neid kaarte veidi rutem.” Jon napsas ühest kastist pärgamendirulli ja puhus sellelt suurema tolmu maha. Kui ta selle lahti keeras, pudenes üks nurk tema sõrmede vahel küljest ära. „Näe, see on päris pude,” ütles ta tuhmunud kirja uurides, kulm kortsus.

      „Ettevaatlikult.” Sam tuli ümber laua ja võttis rulli Jonil käest, hoides seda nii, nagu oleks see haavatud loom. „Tähtsad raamatud kirjutati harilikult ümber, kui neid tarvis läks. Kõige vanemaid neist on vist oma poolsada korda ümber kirjutatud.”

      „Ära selle ümberkirjutamisega küll vaeva näe. Kakskümmend kolm tünni soolaturska, kaheksateist kannu kalaõli, kast soola…”

      „Kaubaloend,” ütles Sam, „või siis müügiarve.”

      „Kellele see korda läheb, kui palju soolaturska nad kuussada aastat tagasi ära sõid?” imestas Jon.

      „Mulle läheb.” Sam asetas rulli ettevaatlikult kasti, kust Jon selle võtnud oli. „Sellistest pearaamatutest saab väga palju teada, tõsijutt. Sealt selgub, kui palju mehi oli tollal Öises Vahtkonnas, kuidas nad elasid, mida nad sõid…”

      „Nad sõid toitu,” sõnas Jon, „ja nad elasid nii, nagu meie elame.”

      „Sind ootaks üllatus. See kelder on aardekamber, Jon.”

      „Kui sa nii ütled.” Jon kahtles selles. Aare tähendas kulda, hõbedat ja kalliskive, mitte tolmu, ämblikke ja pehkivat nahka.

      „Ütlen jah,” pahvatas paks poiss. Ta oli Jonist vanem ja seaduse järgi täismees, kuid raske oli teda võtta muudmoodi kui poisina. „Ma leidsin joonistused nägudest puudel ja raamatu, mis räägib metsa laste keelest… selliseid teoseid pole isegi mitte Tsitadellis, vanast Valüüriast pärit rullraamatud, tuhandeid aastaid tagasi elanud meistrite tähelepanekud aastaaegade kohta…”

      „Need raamatud ei kao siit kuhugi, kuni me tagasi tuleme.”

      „Kui tuleme…”

      „Vana Karu võtab kaasa kakssada karastatud meest, neist kolmveerand maakuulajad. Qhorin Poolkäsi toob Varjutornist veel sada venda lisaks. Sa võid ennast tunda sama kindlalt, nagu oleksid sa jälle oma auliku isa lossis Sarvekünkal.”

      Samwell Tarly näole ilmus nõrk nukker naeratus. „Ma ei tundnud ennast ka oma isa lossis kuigi kindlalt.”

      Jumalad heidavad julma nalja, mõtles Jon. Pyp ja Kärnkonn, kes kippusid kangesti suurest väliretkest osa võtma, pidid Musta Kantsi maha jääma. Ent Samwell Tarly, kes ennast ise argpüksiks tunnistas, ülemäära paks, uje ja poole viletsam ratsanik kui mõõgavõitleja, pidi kummitusmetsale vastu astuma. Vana Karu tahtis kaasa võtta kaks puuri kaarnatega, et nendega teelt kantsi sõnumeid saata. Meister Aemon oli pime ja liiga nõrga tervisega, et nendega kaasa tulla, ja seepärast pidi tema asemel minema tema talitaja. „Meil on sind kaarnate pärast tarvis, Sam. Ja keegi peab mind aitama, et Grenn ülekäte ei läheks.”

      Sami lõualotid värahtasid. „Kaarnatega