Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

matsu andis,. Enne kui Bran jõudis silmagi pilgutada, sööstis must hunt lauale, vette valgus verd, Walderid karjusid nagu ratta peal, Rickon istus mudas ja naeris ja Hodor kooberdas kohale, karjudes: „Hodor! Hodor! Hodor!”

      Veidral kombel leidis Rickon pärast seda, et Walderid meeldivad talle. Nad ei mänginud enam kordagi ülepääsu isandat, küll aga teisi mänge – koletist ja neitsit, kassi ja hiirt, tule-minu-lossi ja mida kõike veel. Koos Rickoniga näppasid Walderid köökidest pirukaid ja meekärgi, tormasid müüride vahel ringi, loopisid koeratallis kutsikatele konte ja harjutasid ser Rodriku valvsa pilgu all puust mõõkadega võitlust. Rickon näitas neile koguni sügavaid maa-aluseid võlvkoopaid, kus kiviraidur isa hauasammast tahus. „Sa ei tohtinud nii teha!” kisendas Bran oma vennale, kui sellest kuulis. „See oli meie koht, Starkide koht!” Aga Rickon ei teinud sellest väljagi.

      Magamiskambri uks avanes. Meister Luwinil oli käes roheline purk ja sedapuhku saatsid teda Osha ja Õlepea. „Ma tegin sulle unerohtu, Bran.”

      Osha tõstis Brani oma kondiste kätega üles. Ta oli naise kohta väga pikk ja sitke ning tugev. Ta kandis poisi kerge vaevaga voodisse.

      „See toob sulle unenägudeta une,” sõnas meister Luwin, purgilt korki pealt tõmmates. „Toreda unenägudeta une.”

      „Kas tõesti?” küsis Bran lootusrikkalt.

      „Jah. Joo.”

      Bran jõi. Jook oli püdel ja tänkjas, kuid sellesse oli segatud mett, nii et see läks hõlpsasti alla.

      Osha jäi teistest maha. „Kas jälle need hundiunenäod?”

      Bran noogutas.

      „Sa ei peaks neid nii kangesti tõrjuma, poiss. Ma olen näinud, kuidas sa südamepuuga räägid. Võib-olla püüavad jumalad sulle vastata.”

      „Jumalad?” pomises Bran juba uniselt. Osha nägu muutus ähmaseks ja halliks. Tore unenägudeta uni, mõtles Bran.

      Ent kui ta pimeduse rüppe vajus, leidis ta ennast hiiest, kus ta vaikselt astus rohekashallide vahipuude ja igivanade jändrike tammede all. Ma kõnnin, mõtles ta rõõmujoovastuses. Ta mõistis pooleldi, et see on vaid unenägu, kuid isegi unenäos kõndimine oli parem kui tõelus – tema magamiskamber, seinad ja lagi ja uks.

      Puude all oli pime, kuid komeet valgustas talle teed ja tema samm oli kindel. Ta liikus neljal tervel jalal, tugeval ja nobedal, ja ta tundis jalge all maad, langenud lehtede vaikset krabinat, jämedaid juuri ja kõvu kive, paksu huumusekihti. See oli hea tunne.

      Tema meeli täitsid elavad ja joovastavad lõhnad; kuumaveeallikate roheline mudane lõhn, rammusa kõdumulla hõng tema käppade all, oravad tammede otsas. Oravalõhn tõi talle meelde kuuma vere maitse ja luude krõmpsumise hammaste all. Tema suu täitus ilast. Ta oli söönud vaid pool päeva tagasi, kuid surnud liha ei maitsenud hästi, olgugi see hirv. Ta kuulis, kuidas oravad üleval lehtede vahel ohtu kartmata kädistasid ja krabistasid, kuid nad ei kippunud alla tulema, sinna, kus tema ja ta vend ringi hiilisid.

      Ta haistis ka oma venda – tuttav lõhn, tugev ja jõuline, sama must nagu tema karv. Tema vend lippas müüride vahel ringi, raevu täis. Ta jooksis väsimatult muudkui ringiratast, öösel ja päeval ja jälle öösel, otsides… saaki, väljapääsu, oma ema, oma pesakonda, oma karja… otsis, otsis ega leidnud.

      Puude taga kõrgusid müürid, surnud inimkivi hunnikud, mis seda elavat metsatukka üleni ümbritsesid. Need olid hallitähnilised ja samblalaigulised, kuid paksud ja tugevad ja nii kõrged, et ükski hunt ei suudaks neist üle hüpata. Külm raud ja kare puu sulgesid ainsad avad läbi kivihunnikute, mis neid piirasid. Tema vend peatus iga sellise ava juures ja ajas hambad raevunult irevile, kuid läbipääsud jäid endiselt suletuks.

      Ta oli esimesel ööl sedasama teinud ja mõistnud, et sellest pole kasu. Lõrinad ei avanud siin ühtegi teed. Ringiratast müüri ääres jooksmine ei lükanud seda eemale. Jalatõstmine ja puude märgistamine ei hoidnud inimesi eemal. Maailm oli nende ümber kokku tõmbunud, kuid sissemüüritud metsa taga seisid endiselt suured hallid inimkivist koopad. Talitundur, meenus talle, kui see sõna talle äkitselt kõrvu puutus. Taevani kõrguvate inimkaljude tagant hõikas teda päris maailm ja ta mõistis, et ta peab vastama või surema.

      ARYA

      Nad olid teel koidust ehani, möödudes metsadest ja viljapuuaedadest ja hästi hoolitsetud põldudest, läksid läbi väikeste külade, rahvarohkete alevite ja tugevate linnuste. Pimeduse saabudes jäid nad laagrisse ja sõid Punase Mõõga valgel. Mehed pidasid kordamööda vahti. Arya nägi puude vahelt vilkumas teiste rändurite lõkketulesid. Igal ööl tundus laagreid olevat rohkem ja liiklus kuningateel iga päevaga elavam.

      Nad tulid hommikul, lõunal ja õhtul, vanurid ja väikesed lapsed, suured ja väikesed mehed, paljasjalgsed tüdrukud ja naised, laps rinna otsas. Mõned vedasid taluvankrit või rappusid härjakaariku päras. Suurem hulk sõitis ratsa: künnihobustel, ponidel, muuladel, eeslitel – kõigel, mis kõndis või jooksis või veeres. Üks naine talutas järel lüpsilehma, kelle seljas istus väike tüdruk. Arya nägi ühte seppa, kes lükkas käsikäru, milles olid tema tööriistad: vasarad ja pihid ja isegi alasi, ja veidi hiljem nägi ta üht teist meest teise käsikäruga, ainult et selle sees olid kaks teki sisse mähitud sülelast. Enamik tuli jala, varanatuke turjal ja nägudel kurnatud, valvas ilme. Nad läksid lõunasse, Kuningalinna poole, ja ainult üks sajast võttis vaevaks põhja suunduva Yoreni ja tema hoolealustega mõne sõna vahetada. Arya mõistatas, miks keegi teine nendega samas suunas ei lähe.

      Paljud teelised olid relvastatud. Arya nägi pistodasid ja pusse, vikateid ja kirveid ja siin-seal ka mõõku. Mõned olid teinud suurtest puuokstest nuiad või lõiganud endale muhklikud sauad. Nad sõrmitsesid oma relvi ja saatsid möödaveerevaid vankreid pika pilguga, kuid lasid neil siiski minna. Kolmkümmend oli liiga suur hulk, olgu neil vankrites mis tahes.

      Vaata oma silmadega, oli Syrio öelnud, kuula oma kõrvadega.

      Ühel päeval hakkas üks hull naine teepervel nende peale karjuma. „Lollakad! Teid tapetakse ära, lollakad!” Ta oli kõhn nagu hernehirmutis, silmad aukus ja jalad verised.

      Järgmisel hommikul peatus Yoreni juures üks libekeelne kaupmees hallil märal ja pakkus, et ostab tema vankrid kõige täiega ära – veerandi hinna eest. „Käib sõda, nad võtavad kõik, mida tahavad, sul on kasulikum need mulle müüa, mu sõber.” Yoren pöördus kõrvale, nii et tema kühmus õlad nõksatasid, ja sülitas.

      Samal päeval märkas Arya esimest hauda; väikest kääbast tee kõrval, kaevatud lapse jaoks. Pehmesse mulda oli surutud mäekristall ja Lommy tahtis selle ära võtta, kuid Sõnn soovitas tal surnud heaga rahule jätta. Paar penikoormat edasi osutas Praed uutele värskelt kaevatud haudadele – neid oli seal terve rida. Edaspidi nägid nad mõnda peaaegu iga päev.

      Ühel ööl virgus Arya pimeduses, tundes hirmu, mille põhjust ta ei osanud seletada. Ülal taevas lõõmas Punane Mõõk poole tuhande tähe seltsis. Öö tundus Aryale kummaliselt vaikne, ehkki ta kuulis Yoreni mõmisevat norskamist, lõkke praksumist, isegi eeslite summutatud liikumist. Ometi tundus, nagu hoiaks maailm hinge kinni ja vaikus ajas Aryale judinad peale. Ta jäi uuesti magama, Nõel kõvasti peos.

      Kui saabus hommik ja Praed ei ärganud, mõistis Arya, et ei olnud öösel kuulnud mehe köhimist. Nad kaevasid nüüd ise haua ja matsid rändsõduri sinnasamasse, kus ta oli maganud. Enne kui nad ta mullaga katsid, tegi Yoren ta väärtasjadest lagedaks. Üks mees tahtis endale tema saapaid, teine tema pistoda. Tema rõngassärk ja kiiver jagati teiste vahel. Tema mõõga andis Yoren Sõnnile. „Sihukeste kätega nagu sul õpid ehk seda kasutama,” sõnas ta poisile. Tarberi nime kandev poiss puistas Praedi surnukehale peotäie tõrusid, et tema matmiskoha tähiseks kasvaks tamm.

      Sama päeva õhtul peatusid nad ühes külas, luuderohtu kasvanud kõrtsis. Yoren luges mündid oma kukrus üle ja otsustas, et sooja kõhutäie jaoks jätkub sellest küll. „Me magame väljas nagu ikka, aga kui mõni teist kuuma vee ja seebitüki järele vajadust tunneb, siis on neil siin saun olemas.”

      Arya