Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

vastas meister. „Surnud ise on selle koha pealt vait.”

      „Kas puud näevad und?”

      „Puud? Ei…”

      „Näevad küll,” ütles Bran äkilise veendumusega. „Nad näevad puudeunenägusid. Mina näen vahel unes ühte puud. Paispuud, nagu see seal hiies. See kutsub mind. Hundiunenäod on paremad. Ma haistan lõhnu ja tunnen mõnikord vere maitset.”

      Meister Luwin sikutas oma keed kohast, kus see vastu kaela hõõrus. „Kui sa ainult veedaksid rohkem aega teiste laste seltsis –”

      „Ma ei salli teisi lapsi,” ütles Bran, mõeldes sellega Waldereid. „Ma käskisin sul nad minema saata.”

      Luwin muutus tõsiseks. „Freyd on sinu auväärt ema eestkostealused, kes saadeti siia kasulasteks tema kindlal käsul. Sul pole õigust neid ära ajada ja see pole ka ilus tegu. Kuhu nad siis läheksid, kui me nad minema saadaksime?”

      „Koju. See on nende süü, et sa ei luba mul Suve enda juures hoida.”

      „Noor Frey ei palunud, et teda rünnataks,” vastas meister, „ja mina ka mitte.”

      „Seda tegi Karvik.” Rickoni suur must hunt oli nii metsik, et ajas vahel isegi Branile hirmu peale. „Suvi pole kedagi hammustanud.”

      „Suvi rebis siinsamas kambris ühel mehel kõri puruks, või oled sa selle unustanud? Tõde on see, et nendest armsatest kutsikatest, kelle sa koos oma vendadega lumest leidsid, on kasvanud ohtlikud kiskjad. Noored Freyd teevad targasti, et neid pelgavad.”

      „Hoopis Walderid tuleks hiide kinni panna. Nad võiksid seal ülepääsu isandat mängida nii palju kui kulub ja Suvi võiks jälle minu juures magada. Kui ma olen prints, miks sa siis mu sõna ei kuula? Ma tahtsin Tantsijaga ratsutama minna, aga Õllevats ei lasknud mind väravast välja.”

      „Ja õigesti tegi. Hundilaas on ohtlik paik; sinu viimane sõit oleks pidanud selle sulle selgeks tegema. Kas sa tahad, et mõni lindprii su kinni võtaks ja Lannisteridele müüks?”

      „Suvi päästaks mu ära,” ajas Bran oma jonni edasi. „Printsid peaksid saama merd sõita ja hundilaanes metssigu küttida ja piigivõitlust pidada.”

      „Kulla Bran, miks sa ennast sedasi kiusad? Kunagi võid sa ehk mõnda neist asjadest teha, aga sa oled praegu vaid kaheksa aastane.”

      „Ma oleksin parema meelega hunt. Siis saaksin ma metsas elada ja magaksin siis, kui tahan, ja ma otsiksin Arya ja Sansa üles. Ma tunneksin lõhna järgi ära, kus nad on ja läheksin ja päästaksin nad ära, ja kui Robb lahingusse läheb, siis võitleksin ma tema kõrval nagu Hall Tuul. Ma rebiksin Kuningatapja kõri raksti hammastega puruks ja siis oleks sõjal lõpp ja kõik tuleksid tagasi Talitundrusse. Kui ma oleksin hunt…” Ta ulgus. „Uuu-uuu-uuuuuuuuuuuuuuuuu.”

      Luwin kergitas häält. „Tõeline prints tervitaks –”

      „AAUUUUUUUU,” ulgus Bran valjemini. „UUUU-UUUU-UUUU.”

      Meister vandus alla. „Olgu pealegi, laps.” Ta lahkus magamiskambrist, pilk pooleldi kurb, pooleldi nördinud.

      Kui Bran üksinda jäi, kaotas ulgumine oma võlu. Mõne aja pärast jäi ta vait. Ma ju tervitasin neid, mõtles ta haavunult. Ma olin Talitundru valitseja, tõeline valitseja, ta ei saa öelda, et see polnud nii. Kui Walderid Kaksikutelt kohale saabusid, oli hoopis Rickon tahtnud neid minema ajada. Nelja-aastane põnn oli kisendanud, et ta tahab ema ja isa ja Robbi, mitte neid võõraid. Bran oli pidanud teda vaigistama ja Freydele tere tulemast ütlema. Ta oli pakkunud neile liha ja mõdu ja istekohta tule ääres ja isegi meister Luwin oli pärast öelnud, et ta oli tubli olnud.

      Aga see oli enne seda mängu.

      Selle mängu juurde käisid palk, teivas, veekogu ja suur kisa. Kõige tähtsam oli vesi, kinnitasid Walder ja Walder Branile. Sa võisid kasutada lauda või kas või kivirida ja teiba asemel võis sul olla oks. Sa ei pidanud kisama. Aga ilma veeta ei tulnud mängust midagi välja. Kuna meister Luwin ja ser Rodrik ei mõelnudki lasta lapsi hundilaande uitama ja sealt oja otsima, leppisid nad ühe sogase allikatiigiga hiies. Walder ja Walder ei olnud kunagi näinud, kuidas kuum vesi maa seest välja pulbitseb, aga nad mõlemad kinnitasid, et see teeb mängu veelgi paremaks.

      Mõlema nimi oli Walder Frey. Suur Walder ütles, et Kaksikutel on Waldereid karjakaupa, kõik nimetatud poiste vanaisa, isand Walder Frey järgi. „Meil Talitundrus on oma nimed,” teatas Rickon seda kuuldes neile kõrgilt.

      Nende mäng käis niimoodi: üle vee seati palk ja üks mängija seisis keset palki, teivas käes. Tema oli ülepääsu isand ja kui mõni teine mängija tema juurde tuli, pidi ta ütlema: „Mina olen ülepääsu isand, kes seal on?” Ja teine mängija pidi välja mõtlema loo, kes ta on ja miks tal peaks lastama üle pääseda. Isand võis sundida nad vannet andma ja küsimustele vastama. Nad ei pidanud tõtt rääkima, aga vanded olid siduvad, juhul kui nad ei öelnud: „Võib-olla,” nii et nipp seisnes selles, kuidas öelda „võib-olla” nii, et ülepääsu isand seda tähele ei pane. Siis võis teine proovida ülepääsu isandat vette tõugata ja ise ülepääsu isandaks saada, aga ainult siis, kui ta ütles „võib-olla”. Vastasel juhul oli ta mängust väljas. Isand tohtis igaühe vette tõugata, millal tahtis, ja tema oli ainuke, kes võis teivast kasutada.

      Tegelikult tundus see mäng seisnevat peamiselt rüselemises, löömises ja vette kukkumises, saateks hulk kõva vaidlemist, kas keegi oli öelnud „võib-olla” või ei. Kõige sagedamini oli ülepääsu isandaks Väike Walder.

      Teda hüüti Väikeseks Walderiks, ehkki ta oli pikk ja tüse, punase näo ja suure ümara kõhuga. Suur Walder oli teravate näojoontega ja kõhetu ja pool jalga lühem. „Ta on minust viiskümmend kaks päeva vanem,” seletas Väike Walder, „nii et tema oli alguses suurem, aga mina kasvasin kiiremini.”

      „Me oleme nõod, mitte vennad,” lisaks väike Suur Walder. „Mina olen Walder Jammose poeg. Minu isa oli isand Walderi neljanda naise poeg. Tema on Walder Merretti poeg. Tema vanaema oli isand Walderi kolmas naine, Crakehallide soost. Ta on pärimisjärjekorras minust eespool, kuigi mina olen vanem.”

      „Ainult viiskümmend kaks päeva,” märkis Väike Walder. „Ja kumbki meist ei saa Kaksikuid kunagi endale, lollpea.”

      „Mina saan,” väitis Suur Walder kindlalt. „Aga ega meie pole ainsad Walderid. Ser Stevronil on üks pojapoeg Must Walder, kes on järjekorras neljas pärija ja siis on veel Punane Walder, ser Emmoni poeg, ja Sohik Wilder, kes on pärimisõigusest üldse ilma. Tema nimi on Walder Rivers, mitte Walder Frey. Ja siis on veel tüdrukud, kelle nimi on Walda.”

      „Ja Tyr. Sa unustad Tyri alati ära.”

      „Tema on Waltyr, mitte Walder,” ütles Suur Walder üleolevalt. „Ja tema järjekord tuleb pärast meid, nii et temast pole lugu. Pealegi pole ma teda kunagi sallinud.”

      Ser Rodrik otsustas, et nad magavad kahekesi koos Jon Snow’ vanas magamiskambris, sest Jon on Öises Vahtkonnas ega tule enam tagasi.

      Branile see ei meeldinud; talle tundus, nagu püüaksid Freyd Joni kohta hõivata.

      Ta oli nukralt pealt vaadanud, kuidas Walderid võistlesid kokapoiss Naeri ja Josethi tütarde Bandy ja Shyrafaga. Walderid olid määranud Brani kohtunikuks, kes pidi otsustama, kas keegi oli öelnud „võib-olla” või ei, aga niipea kui nad mängima hakkasid, unustasid nad ta hoopis.

      Kisa ja plartsatused meelitasid varsti kohale teisigi: koeratalli tüdruku Palla, Cayni poja Caloni, Teise-Tomi, kelle isa Tüse Tom oli koos Brani isaga Kuningalinnas tapetud. Üsna peagi olid nad kõik läbimärjad ja porised. Palla oli pealaest jalatallani pruun, juuksed samblased, hing naerust kinni. Nii palju naeru ei olnud Bran kuulnud alates sellest õhtust, mil saabus too verine kaaren. Kui mu jalad sõna kuulaksid, lükkaksin ma nad kõik vette, mõtles ta kibedalt. Keegi peale minu ei saaks ülepääsu isandaks.

      Lõpuks saabus jooksuga hiide Rickon, Karvik kannul. Ta vaatas, kuidas Naeris ja Väike Walder teiba pärast rüselesid, kuni Naeris