Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

isand, kui sa oled Kuninga Käsi?” küsis Shae temalt, kui Tyrion selle sooja rõõsa rinna pihku võttis.

      „Seda, mida Cersei arvatagi ei oska,” pomises Tyrion vaikselt tema sihvaka kaela vastu. „Ma… mõistan õigust.”

      BRAN

      Bran eelistas kõva aknaalust kivipinki oma mugavale sulgvoodile ja tekkidele. Voodis ahistasid teda seinad ja lagi rippus raskelt tema kohal; voodis oli see kamber tema vangikong ja Talitundur tema vangla. Kuid akna taga kutsus lai maailm teda endiselt.

      Ta ei saanud kõndida ega ronida ega jahil käia ega puumõõgaga võidelda nagu vanasti, kuid ta sai endiselt vaadata. Talle meeldis jälgida, kuidas aknad kogu Talitundrus helendama lõid, kui tornide ja saalide rombikujuliste aknaklaaside taga süüdati küünlad ja koldetuled, ja talle meeldis kuulata, kuidas ürghundid tähtede poole ulgusid.

      Viimasel ajal nägi ta hunte sageli unes. Nad räägivad minuga nagu vend vennaga, ütles ta endale, kui ürghundid ulgusid. Ta sai nendest peaaegu aru… mitte päriselt ega tegelikult, aga peaaegu… nagu uluksid nad keeles, mida ta oli kunagi osanud ja millegipärast unustanud. Walderid võisid neid karta, kuid Starkide soontes voolas hundiveri. Nii rääkis talle Vanamemm. „Aga mõnedes on see tugevam kui teistes,” hoiatas memm.

      Suvi ulgus pikalt ja haledalt, tulvil kurbust ja igatsust. Karviku ulgumine oli metsikum. Nende hääled kajasid hoovides ja koridorides, kuni kogu loss vastu kaikus, ja tundus, nagu kummitaks Talitundrus terve kari ürghunte, mitte ainult kaks… kaks, kuigi neid oli varem olnud kuus. Kas ka nemad igatsevad oma vendade ja õdede järele? mõtles Bran. Kas nad kutsuvad Halli Tuult ja Viirastust, Nymeriat ja Emanda varju? Kas nad tahavad, et teised koju tuleksid ja oleksid üks kari?

      „Kes oskab hundi meelt lugeda?” ütles ser Rodrik Cassel, kui Bran temalt küsis, miks nad uluvad. Brani auväärt ema oli määranud ser Rodriku oma äraoleku ajaks Talitundru lossivalitsejaks ja tal ei jäänud oma kohustuste kõrvalt palju aega tarbetute küsimuste jaoks.

      „Nad igatsevad vabaduse järele,” kuulutas Farlen, kes oli koeratalli ülem ega sallinud ürghunte rohkem kui tema koeradki. „Neile ei meeldi müüride vahel kinni olla ja kes saaks neid süüdistada? Metselajate koht on vabas looduses, mitte lossis.”

      „Nad tahavad jahti pidada,” nõustus kokk Gage, ise rasvakuubikuid suurde supipatta visates. „Hundi haistmine on parem kui inimesel. Küllap on nad saagi lõhna ninna saand.”

      Meister Luwin ei olnud sama meelt. „Hundid uluvad tihti kuu poole. Need siin uluvad komeedi peale. Kas näed, kui hele see on, Bran? Võibolla arvavad nad, et see ongi kuu.”

      Kui Bran seda Oshale edasi rääkis, hakkas naine valjusti naerma. „Sinu huntidel on rohkem oidu kui su meistril,” ütles metslasnaine. „Nad teavad tõdesid, mille see hall mees on unustanud.” Viis, kuidas ta seda ütles, ajas Branile judinad peale ja kui ta küsis, mida see komeet tähendab, vastas naine: „Verd ja tuld, poiss, ja ei midagi head.”

      Bran küsis komeedi kohta seitsmik Chayle’i käest, kui nad sorteerisid raamatukogu põlengust päästetud rullraamatuid. „See on mõõk, mis surmab suve,” vastas mees ja varsti pärast seda tõi valge kaaren Muinaslinnast sõnumi sügise saabumisest, nii et kindlasti oli tal õigus.

      Kuid Vanamemm ei arvanud nii ja ta oli elanud kauem kui ükski teine siin. „Lohed,” sõnas ta pead tõstes ja ninaga õhku tõmmates. Ta oli peaaegu pime ega saanud komeeti näha, kuid väitis, et tunneb selle lõhna. „See tähendab lohesid, poiss,” kinnitas ta. Memm ei nimetanud Brani kordagi printsiks, nagu ta polnud seda varemgi teinud.

      Hodor ütles ainult: „Hodor.” Rohkem ei öelnud ta kunagi midagi.

      Ja ürghundid ulgusid ikka edasi. Valvurid müüridel vandusid pominal, koerad tallides haukusid raevukalt, hobused perutasid oma latrites, Walderid värisesid oma kolde juures ja isegi meister Luwin kaebas, et ei saa öösiti magada. Ainult Bran ei pannud seda pahaks. Pärast seda, kui Karvik Väikest Walderit hammustas, oli ser Rodrik hundid hiide kinni pannud, kuid Talitundru kivid mängisid helidega veidraid trikke ja mõnikord tundus, nagu uluksid nad hoovis otse Brani akna all. Teinekord oleks ta võinud vanduda, et nad on üleval ringmüüridel ja lippavad seal ringi nagu vahimehed. Ta oleks tahtnud neid näha.

      Ta nägi komeeti, mis rippus Ihukaitsjate maja ja Kellatorni kohal, ja taamal jässakat ja ümmargust Esimest Torni, mille veesülitite piirjooned mustendasid punakaslilla videviku taustal. Kunagi oli Bran tundnud nende hoonete iga müürikivi, nii seest kui väljast; ta oli nende kõigi otsa roninud, tõustes mööda müüre üles sama hõlpsasti, nagu teised poisid treppidest alla jooksid. Nende katuseharjad olid olnud tema salapaigad ja varesed lagunenud torni tipus tema erilised sõbrad.

      Ja siis oli ta alla kukkunud.

      Bran ei mäletanud oma kukkumist, kuid talle öeldi, et ta oli kukkunud, niisiis oli see ilmselt tõsi. Ta oleks peaaegu surma saanud. Kui ta nägi kulunud veesüliteid Esimese Torni tipus, kus see oli juhtunud, tundis ta kõhus veidrat pitsitust. Ja nüüd ei saanud ta ei ronida ega kõndida ega joosta ega mõõgavõitlust pidada ja rüütlikssaamise-unistustest, mida ta oli hellitanud, oli jäänud vaid kibe mälestus.

      Suvi oli ulgunud sel päeval, kui Bran kukkus, ja ulgus veel kaua, siis, kui ta sandina oma voodis lamas; Robb oli talle seda enne sõttaminekut öelnud. Suvi oli tema pärast kurvastanud ja Karvik ja Hall Tuul olid tema kurbust jaganud. Ja tol õhtul, kui verine kaaren tõi teate nende isa surmast, olid hundid ka seda ette teadnud. Bran oli siis meistri tornikambris ja Rickon rääkis parajasti metsa lastest, kui Suvi ja Karvik Luwini jutu oma ulgumisega lämmatasid.

      Keda nad nüüd taga leinavad? Kas oli mõni vaenlane surmanud Põhja Kuninga, kes oli varem olnud tema vend Robb? Oli tema poolvend Jon Snow Müürilt alla kukkunud? Kas oli surnud tema ema või keegi õdedest? Või oli see midagi muud, nagu meister ja seitsmik ja Vanamemm tundusid arvavat?

      Kui ma oleksin päriselt ürghunt, siis saaksin ma nende laulust aru, mõtles Bran igatsevalt. Oma hundiunenägudes suutis ta mäekülgedest üles joosta – sakiliste jääga kaetud mägedest, mis olid kõrgemad kui ükski torn – ja seisis tipus, pea kohal täiskuu, jalge ees terve maailm, nii nagu vanasti.

      „Uuuu,” huikas Bran kõhklevalt. Ta pani käed suu ümber torru ja tõstis pea komeedi poole. „Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu, auuuuuuuuuuuuuuuu uuuuuu,” ulgus ta. See kõlas tobedalt, heledalt ja õõnsalt ja katkendlikult – nii ulub väike poiss, mitte hunt. Ometi vastas Suvi talle, nii et tema madal hääl summutas Brani heleda hääle, ja Karvik ühines temaga. Bran tegi uuesti auuuuuuu. Nad ulgusid koos; viimased oma karjast.

      Uksele ilmus lärmi kuulnud vahimees Õlepea, kelle ninal kasvas käsn. Ta kiikas kambrisse, nägi Brani, kes aknast välja ulgus ja küsis: „Mis see tähendab, mu prints?”

      Branil oli imelik tunne, kui teda printsiks nimetati, kuigi ta oli Robbi aujärjepärija ja Robb oli nüüd Põhja Kuningas. Ta pööras pead ja ulgus valvurile näkku. „Uuuuuuuuuu. Uu-uu-uuuuuuuuuuuuuuu.”

      Õlepea krimpsutas nägu. „Jäta kohemaid järele.”

      „Uuu-uuu-uuuuuuuu. Uuu-uuu-uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.”

      Vahimees kadus. Ta tuli tagasi koos meister Luwiniga, kes oli üleni hallis, kee kaela ümber pingul. „Bran, need elukad teevad ilma sinu abitagi piisavalt lärmi.” Ta tuli üle toa ja katsus poisi laupa. „Aeg on juba hiline, sa peaksid ammu magama.”

      „Ma räägin huntidega.” Bran lükkas meistri käe eemale.

      „Kas ma lasen Õlepeal su voodisse kanda?”

      „Ma saan ise ka voodisse mindud.” Mikken oli tagunud seina sisse rea raudvarbu, et Bran saaks kambris käte jõul ringi liikuda. See oli aeganõudev ja raske ja võttis Branil õlad valutama, kuid ta ei sallinud, et teda kantakse. „Ja ma ei pea magama, kui ma ei taha.”

      „Kõik inimesed peavad magama, Bran. Ka printsid.”

      „Kui ma magan, moondun ma hundiks.” Bran pööras näo ära ja suunas