Naeratav mees. Henning Mankell

ütles ta. „Muidugi peab isa ja poja surma vahel seos olema.”

      „Seda võimalust tuleb igal juhul uurida,” vastas Wallander.

      Nad nägid vasakul vilksatavat merd. Lained olid suured ja veepinnal kees vaht.

      „Miks hakatakse politseinikuks?” küsis Wallander.

      „Miks teised hakkavad, sellele ei oska ma vastata,” ütles naine. „Aga ma tean, miks mina hakkasin. Ma mäletan, et politseiakadeemias ei olnud peaaegu kellelgi teisel peale minu samu unistusi.”

      „Kas politseinikel on unistused?” küsis Wallander üllatusega.

      Naine vaatas talle otsa.

      „Kõikidel inimestel on,” vastas ta. „Ka politseinikel. Kas sinul siis ei ole?”

      Wallander ei teadnud, mida vastata. Aga ta mõistis, et naise vastuküsimus oli loomulikult õigustatud. Kus on minu unistused? mõtles ta. Noorena on inimesel unistused, mis kas hajuvad või muutuvad tahteks, mida asutakse ellu viima. Mis on tegelikult järel kõigest sellest, mida ma kunagi mõtlesin?

      „Ma hakkasin politseinikuks, sest otsustasin, et minust ei saa kirikuõpetajat,” ütles Ann-Britt järsku. „Ma uskusin pikka aega Jumalat. Mu vanemad on nelipühilased. Aga ühel hommikul ärgates oli kõik kadunud. Tükk aega ei teadnud ma üldse, mida ma teha tahaksin. Aga siis juhtus midagi, mille tõttu otsustasin peaaegu kohe politseinikuks saada.”

      Wallander heitis naise poole pilgu.

      „Räägi,” ütles ta. „Mul on vaja teada, miks inimesed ikka veel politseinikuks tahavad saada.”

      „Mõni teine kord,” vastas naine põiklevalt. „Mitte praegu.”

      Nad lähenesid Ystadile. Naine seletas, kus ta elas – linna lääneservas, ühes hiljuti ehitatud heledatest tellistest merevaatega majas.

      „Ma ei tea isegi seda, kas sul on perekond,” ütles Wallander, kui nad uusehitiste vahele pooleliolevale teele keerasid.

      „Mul on kaks last,” vastas Ann-Britt. „Minu mehel on väga liikuv töö. Ta paigaldab ja parandab pumpasid terves maailmas ega ole peaaegu kunagi kodus. Aga majaraha on ta oma tööga kokku saanud.”

      „Tundub olevat huvitav elukutse,” ütles Wallander.

      „Ma kutsun sind mõni õhtu külla, kui ta kodus on,” ütles naine. „Siis ta võib ise rääkida, kuidas sellega lood on.”

      Mees peatas auto maja ees.

      „Ma usun, et kõigil on sinu tagasitulemise üle hea meel,” ütles naine lahkudes.

      Wallanderil tekkis kohe tunne, et see pole tõsi, vaid pigem katse teda julgustada, kuid ta noogutas ja pomises mõned tänusõnad.

      Siis sõitis ta otsemat teed koju Mariagatanile, viskas märja jope toolile ja heitis isegi poriseid kingi jalast võtmata voodile pikali. Ta jäi magama ja nägi unes, et magab Skageni liivaluidete vahel.

      Kui ta tund hiljem ärkas, ei taibanud ta esimese hooga, kus ta on. Siis võttis ta kingad jalast ära, läks kööki ja keetis kohvi. Köögiaknast paistis, kuidas tänavalaternad tugevas tuules kõiguvad.

      Varsti on jälle talv, mõtles ta. Lumi ja kaos ja tormid. Ja mina olen jälle politseinik. Elu liigub omasoodu. Kuivõrd me oma elu üldse ise juhime?

      Ta istus tükk aega ja vahtis kohvitassi. Alles siis, kui kohv ära oli jahtunud, läks ta köögisahtli juurde ja otsis sealt kirjaploki ning pliiatsi.

      Nüüd tuleb uuesti politseinik olla, mõtles ta. Mulle makstakse konstruktiivsete mõtete eest, kuritegude uurimise ja kaardistamise eest, mitte isiklike hädade üle mõlgutamise eest.

      Kell oli juba üle südaöö, kui ta pliiatsi käest pani ja selga sirutas.

      Siis kummardus ta plokki kirja pandud kokkuvõtte kohale. Põrandal tema jalgade juures oli mitu kokku kortsutatud paberilehte.

      Ma ei leia ühist nimetajat, mõtles ta. Pole mingeid silmanähtavaid seoseid autoõnnetuse vahel, mis polnud tegelikult autoõnnetus, ja Sten Torstenssoni mahalaskmise vahel tema kabinetis mõni nädal hiljem. Sten Torstenssoni surm ei pea tingimata olema isegi tema isaga juhtunu tagajärg. Asi võib vabalt olla ka vastupidi.

      Ta meenutas Rydbergi sõnu tolle viimasel eluaastal, kui nad jäid toppama mitme süütamise raske uurimisega. „Põhjus võib mõnikord järgneda teole,” oli Rydberg öelnud. „Politseinikuna pead alati valmis olema ka vastupidises järjekorras mõtlema.”

      Ta tõusis, läks elutuppa ja viskas diivanile pikali. Ühel oktoobrihommikul leitakse oma autost surnud vana mees, mõtles ta. Ta käis kohtumas oma kliendiga ja oli teel koju. Pärast tavapärast uurimist lõpetatakse asi kui autoõnnetus. Aga surnu poeg hakkab õnnetuseteoorias kahtlema. Kahel peamisel põhjusel: isa ei sõidaks udus kunagi kiiresti ja viimasel ajal enne õnnetust oli isa ärevil või mures, tahtmata seda aga välja näidata.

      Äkki tõusis Wallander istuli. Ta tundis vaistlikult, et oli ühisele nimetajale jälile saanud, õigemini küll mitteühisele, võltsnimetajale, mis oli sinna tegelikult toimunu varjamiseks meelega paigutatud.

      Ta jätkas oma mõttearendust. Sten Torstensson ei suutnud kuidagi tõestada, et tegemist polnud tavalise õnnetusega. Ta ei näinud toolijalga põllul, ta polnud mõelnud katkise tooli peale isa auto pagasiruumis. Just sellepärast, et ta ei suutnud ühtegi vettpidavat tõendit leida, oligi ta Wallanderi poole pöördunud. Ta võttis vaevaks Wallanderi üles otsida ja kohale sõita.

      Samal ajal jättis ta ise maha valejälje. Soomest saadetud postkaardi. Viis päeva hiljem lastakse ta oma kontoris maha. Kellelgi pole kahtlustki, et tegemist on mõrvaga.

      Wallander märkas, et mõttelõng oli taas käest kadunud. Uus joonis, mida ta arvas eelmise peal nägevat, oli laiali valgunud.

      Ta oli väsinud. Täna öösel ta enam kaugemale ei jõua. Kogemusest ta teadis ka, et kui aimustel on mingi tähendus, siis tulevad need mingil hetkel tagasi.

      Ta läks kööki, pesi kohvitassi puhtaks ja korjas põrandal vedelevad minemavisatud märkmed kokku.

      Ma pean otsast peale alustama, mõtles ta. Aga kus see algus õigupoolest on? Gustaf või Sten Torstenssoni juures?

      Ta läks voodisse, kuid väsimusest hoolimata ei suutnud ta uinuda. Ta mõtles korraks, mis see küll oli, mis oli mõjutanud Ann-Britt Höglundi politseinikuks õppima.

      Kui ta viimane kord kella vaatas, siis oli see pool kolm.

      Ta ärkas pärast kuut, välja puhkamata ja väsinuna, kuid tõusis kohe üles ebamäärase tundega, et on sisse maganud. Mõni minut enne poolt kaheksat astus ta politseimaja uksest sisse ja avastas oma rõõmuks, et Ebba istus oma tavalisel kohal vastuvõtulaua taga. Kui naine teda märkas, tõusis ta laua tagant püsti ja tuli talle vastu. Ta nägi, et Ebba oli liigutatud, ja otsekohe kerkis talle endalegi klomp kurku.

      „Ma ei uskunud seda,” ütles naine. „Oled sa tõepoolest tagasi?”

      „Paraku jah,” vastas Wallander.

      „Ma hakkan vist nutma,” ütles naine.

      „Ära hakka,” sõnas Wallander. „Räägime hiljem.”

      Ta lahkus kiirustades ja ruttas läbi koridoride. Oma tuppa jõudes märkas ta, et seda oli põhjalikult koristatud. Laual oli lipik teatega, et ta oma isale helistaks. Raskesti loetava käekirja järgi otsustades oli eelmise õhtu telefonikõnele vastanud Svedberg. Hetke istus ta, käsi telefoni peal, enne kui otsustas helistamise edasi lükata. Ta võttis eelmisel õhtul kirja pandud kokkuvõtte välja ja luges selle uuesti läbi. Aimus, et sündmuste vahel võiks juba nüüd leida nõrga, kuid kindla ühise nimetaja, ei tahtnud tagasi tulla. Ta lükkas paberid eemale. Liiga vara on veel, mõtles ta. Ma tulen pärast pooltteist aastat tagasi ja olen kannatamatum kui kunagi varem. Ärritatult tõmbas ta kirjaploki uuesti lähemale ja võttis puhta lehe lahti.

      Ta mõistis, et peab veel kord alustama päris algusest. Kuna aga keegi ei oska täie kindlusega öelda, kus see algus on, tuleb neil oma