Naeratav mees. Henning Mankell

ta pole kunagi neist väravatest läbi sõitnud?”

      „Ta sõidab peegelklaasidega autoga.”

      „Ma oletan, et see on osa turvameetmetest?”

      Ström noogutas.

      Wallander mõtles.

      „Teiste sõnadega: sa ei tea kunagi ka seda, millal ta siin on,” ütles ta. „Sa ei tea, kas ta on autos, mis väravast sisse või välja sõidab?”

      „Turvalisuse kaalutlustel,” ütles Ström.

      Wallander läks autosse tagasi. Ström kadus metallukse taha. Kohe seejärel avanesid väravad hääletult. See on nagu teise maailma sisenemine, mõtles Wallander.

      Umbes kilomeetri pärast mets lõppes. Loss asus künkal, selle ümber oli suur ja heas korras park. Suur peahoone ja teised selle ümbruse majad olid ehitatud tumepunastest tellistest. Loss oli tornide ja tornikeste, balustraadide ja rõdudega. Ainus, mis teist maailma, teist aega meenutavasse meeleolusse ei sobinud, oli betoneeritud platsil seisev helikopter. Wallanderi meelest oli see nagu suur, kokku pandud tiibadega putukas, puhkav loom, kes võib hetkega jälle ellu ärgata.

      Ta sõitis aeglaselt peaukse ette. Auto ees tee peal kõndisid mõõdukal sammul paabulinnud. Ta parkis ühe musta BMW taha ja astus välja. Ümberringi oli kõik väga vaikne. See meenutas eelmist päeva, kui ta oli mööda kruusateed Gustaf Torstenssoni villa poole läinud. Võib-olla just vaikus ongi see, mis jõukaid inimesi iseloomustab. Mitte orkestrid ega fanfaarid, vaid vaikus.

      Samal silmapilgul avanes peasissekäigu üks uksepooltest. Trepile tuli umbes kolmekümneaastane naine, seljas hästiistuvad ja Wallanderi oletuse kohaselt kallid riided.

      „Palun, tulge edasi,” ütles ta ja naeratas kiiresti; naeratus näis mehele ühtaegu külm ja ebasõbralik, kuid korrektne.

      „Ma ei tea, kuivõrd ametlikuks te mu töötõendi tunnistate,” vastas Wallander. „Aga valvur Ström tundis mu ära.”

      „Ma tean,” vastas naine.

      See polnud sama inimene, kellega ta telefonis oli rääkinud. Wallander läks kivitrepist üles, sirutas käe ja esitles end. Naine ei võtnud kätt vastu, vaid naeratas taas oma äraolevat naeratust. Ta astus naise järel uksest sisse. Nad läksid läbi suure trepihalli. Kivisoklitel seisid nähtamatute lampide valguses modernsed skulptuurid. Eemal, lossi teisele korrusele viiva laia trepi juures, märkas ta kaht varju hoidvat meest. Wallander vaid aimas nende juuresolekut, nägusid polnud võimalik eristada. Vaikus ja varjud, mõtles ta. Alfred Harderbergi maailm, niivõrd, kui ma seda praeguseks tunnen. Ta läks naise järel ühest vasakpoolsest uksest sisse. Nad jõudsid suurde ovaalsesse ruumi, mida samuti kaunistasid skulptuurid. Aga otsekui meenutuseks, et nad olid keskajast pärit lossis, seisid seal valvuritena ka mõned raudrüüd. Ruumi keskel, korralikult poonitud tammeparketil, seisis kirjutuslaud ja üksik külalisele mõeldud tool. Laual polnud ühtegi paberit, ainult arvuti ja tavalisest telefonist mitte palju suurem keerukas telefonikeskjaam. Naine palus tal istuda ja klõbistas siis midagi arvutiklaviatuuril. Kirjutuslaua sisse paigaldatud nähtamatust printerist rebis ta seejärel prinditud teksti ja ulatas mehele.

      „Ma sain aru, et te tahtsite 11. oktoobri õhtu väravakontrolli väljatrükki,” ütles ta. „Sellelt näete, millal advokaat Torstensson tuli ja millal ta Farnholmist lahkus.”

      Wallander võttis paberi vastu ja pani selle enda kõrvale põrandale.

      „Ma ei tulnud ainult selle pärast,” ütles ta. „Mul on ka terve rida muid küsimusi.”

      „Aga palun!”

      Naine istus kirjutuslaua taga. Ta vajutas telefonikeskjaama paarile nupule. Wallander oletas, et ta suunab kõik sissetulevad kõned suures lossihoones asuvasse teise keskjaama.

      „Minu andmetel oli Alfred Harderberg Gustaf Torstenssoni klient,” ütles Wallander. „Aga ma sain aru, et Harderberg on praegu välismaal.”

      „Ta on Dubais,” vastas naine.

      Wallander kortsutas kulmu.

      „Tund aega tagasi oli ta Genfis,” ütles ta.

      „Täiesti õige,” vastas naine häirimatult. „Aga hommikupoolikul sõitis ta Dubaisse.”

      Wallander võttis jopetaskust kirjaploki ja pastaka.

      „Kas ma tohin küsida teie nime ja mis tööd te teete?” küsis ta.

      „Ma olen üks härra Harderbergi sekretäridest,” vastas naine. „Mu nimi on Anita Karlén.”

      „Kas Alfred Harderbergil on palju sekretäre?” küsis Wallander.

      „Sõltub, kuidas arvutada,” vastas Anita Karlén. „Kas see küsimus on tõesti asjakohane?”

      See, kuidas teda koheldi, hakkas Wallanderit uuesti ärritama. Ta mõtles, et peab oma suhtumist muutma, kui ta ei taha, et kogu Farnholmi lossi külastamiseks kulutatud aeg tühja läheb.

      „Kas küsimus on asjakohane või mitte, seda otsustan mina,” ütles ta. „Farnholmi loss on eravaldus ja seaduse järgi on teil õigus ümbritseda see nii paljude ja kõrgete aedadega, kui tahate. Eeldusel, et teil on ehitusluba ning te ei riku mingil muul moel kehtivaid seadusi ja eeskirju. Nimelt ei pääse me üle ega ümber tõsiasjast, et Farnholm asub Rootsis. Loomulikult on teil õigus otsustada, keda siia lubate. Siin on ainult üks erand: politsei. Kas on arusaadav?”

      „Me ju lasimegi teid sisse,” vastas naine endise häirimatusega.

      „Ma väljendan end veelgi täpsemalt,” jätkas Wallander, kes hakkas naise kõigutamatusest jalgealust kaotama. Võib-olla oli üheks häirivaks asjaoluks ka naise silmatorkav ilu.