Naeratav mees. Henning Mankell

ma ei sega teid rohkem,” ütles ta ja naeratas. „Aitäh jutuajamise eest. Aga ma pean kahjuks juba nüüd hoiatama, et tulen veel tagasi.”

      „Loomulikult,” ütles proua Dunér.

      „Kui teil midagi muud meelde tuleb, siis helistage mulle,” ütles Wallander, kui ta juba uksest väljas oli. „Ärge kõhelge. Ka kõige väiksem detail võib tähtis olla.”

      „Ma pean selle meeles,” ütles naine ja pani ukse kinni.

      Wallander istus autos, kuid ei käivitanud mootorit. Ta tundis tohutut ebamugavust. Oskamata isegi öelda, miks, aimas ta, et surnud advokaatide varjus peitub midagi suurt, rasket ja hirmutavat. Nad olid endiselt vaid pealispinda kraapinud.

      Miski juhib meid vales suunas, mõtles ta. Peaksin mõistma, et Soomest saadetud postkaart ei pruugigi olla valejälg, vaid just tõeline? Aga mille jälg?

      Ta tahtis just mootorit käivitama hakata ja ära sõita, kui nägi kedagi teisel pool tänavat seismas ja teda vaatamas.

      See oli umbes kahekümneaastane Aasia päritolu noor naine. Kui ta nägi, et Wallander on teda märganud, läks ta kiiresti minema. Wallander nägi tahavaatepeeglist, kuidas naine keeras paremale Hamngatani suunas ega pöördunud enam kordagi tagasi vaatama.

      Ta oli kindel, et polnud naist kunagi varem näinud.

      See ei pruukinud tähendada, et naine teda ei tundnud. Politseis töötatud aastate jooksul oli ta erinevatel asjaoludel sageli põgenike ja asüülitaotlejatega kokku puutunud.

      Ta sõitis politseimajja tagasi. Tuul oli ikka veel puhanguline. Ida poolt lähenesid pilved. Ta oli just Kristianstadvägenile keeranud ja vajutas piduri järsult põhja. Tema taga andis üks veoauto vihaselt signaali.

      Ma reageerin liiga aeglaselt, mõtles ta. Ma ei märka isegi seda, mis on ilmselge.

      Ta tegi keelatud manöövri ja sõitis tuldud teed tagasi. Auto parkis ta Hamngatanile postkontori ette ja kiirustas sealt põiktänavale, mis viis Stickgatani põhjapoolsesse otsa. Kaugemal seistes jälgis ta roosat maja, kus proua Dunér elas.

      Ilm oli jahe ja ta hakkas kõnniteel aeglaselt edasi-tagasi käima, maja kogu aeg silmas pidades.

      Tunni aja pärast kaalus ta sellest loobumist. Kuid ta oli nii kindel, et tal oli õigus. Ta jätkas maja jälgimist. Samal ajal ootas teda Per Åkeson. Prokuröri aeg läks raisku.

      Seitse minutit enne poolt nelja tehti roosa maja uks järsku lahti. Wallander libises kiiresti väljaulatuva majanurga taha.

      Tal oli õigus olnud. Berta Dunéri majast astus välja aasiapärase välimusega naine.

      Ta kadus tänavanurga taha.

      Samal hetkel märkas Wallander, et oli hakanud sadama vihma.

      5

      Kell neli alanud uurimisrühma koosolek kestis täpselt seitse minutit. Wallander oli viimane, kes kohale jõudis ja oma tooli vajus. Ta hingeldas ja ta nägu oli higine. Kolleegid laua ümber vaatasid teda imestusega. Aga keegi ei öelnud midagi.

      Björkile oli mõne minutiga selge, et kellelgi polnud midagi olulist ette kanda või arutada. See oli uurimisprotsessis etapp, mil politseinikud olid enda sõnul muutunud tunnelikaevajateks. Igaüks püüdis erinevast pinnasest läbi murda, et selle alla varjatuni jõuda. See oli alatasa korduv periood eeluurimise ajal, mis ei tekitanud kunagi asjatuid vestlusi. Ainsana oli lõpuks üks küsimus ainult Wallanderil.

      „Kes on Alfred Harderberg?” küsis ta, olles heitnud pilgu paberitükile kirjutatud nimele.

      „Ma arvasin, et kõik teavad seda,” vastas Björk imestades. „Üks riigi praeguse hetke kõige edukamaid ärimehi. Ta elab siin, Skånes. Kui ta just oma eralennukiga mõnel reisil ei ole.”

      „Ta on Farnholmi lossi omanik,” ütles Svedberg. „Räägitakse, et tal on seal akvaarium, mille põhjas on ehtne kullaliiv.”

      „Ta oli Gustaf Torstenssoni klient,” ütles Wallander. „Tema suurim klient. Ja viimane. Torstensson käis tol õhtul enne põllu peal surmasaamist tema juures.”

      „Ta korraldab eraviisilisi korjandusi Balkani sõjapiirkondades kannatanute heaks,” ütles Martinson. „Aga kui raha on piiramatult, siis polegi see võib-olla nii raske.”

      „Alfred Harderberg on lugupidamise ära teeninud mees,” ütles Björk.

      Wallander märkas, et ta ärritus.

      „Kes seda poleks?” ütles ta. „Aga ma kavatsen ikkagi temaga rääkida.”

      „Helista ette,” ütles Björk ja tõusis.

      Koosolek oli läbi. Wallander tõi kohvi ja läks oma kabinetti. Tal oli vaja üksinda olla ja järele mõelda, mis tähendus oli proua Dunéri külastanud noorel Aasia naisel. Väga võimalik, et see ei tähendanud üldse midagi. Aga Wallanderi vaist ütles midagi muud. Ta pani jalad kirjutuslauale ja nõjatus toolil tahapoole. Kohvitassi hoidis ta ühe põlve otsas tasakaalus.

      Telefon helises. Toru haarates pillas Wallander kohvitassi käest. Kohv pritsis jalgadele ja tass veeres mööda põrandat eemale.

      „Kurat,” karjatas ta ärritatult, telefonitoru kõrva juurde tõstes.

      „Sa ei pea ebaviisakas olema,” ütles ta isa. „Ma tahtsin ainult teada, miks sa kunagi ei helista?”

      Wallander tundis otsekohe südametunnistuse piinu, mis teda omakorda veelgi rohkem ärritas. Ta mõtles, kas tema suhe isaga üldse kunagi vabaneb neist pingetest, mis iga pisiasja peale välja löövad.

      „Ma pillasin kohvitassi põrandale,” püüdis ta end välja vabandada. „Kõrvetasin ühe jala ära.”

      Isa ei paistnud kuulvat.

      „Miks sa töö juures oled?” küsis ta. „Sa oled ju haiguslehel?”

      „Enam mitte. Ma tulin uuesti tööle.”

      „Mis ajast?”

      „Eilsest.”

      „Eilsest?”

      Wallander taipas, et kõne võib väga pikaks venida, kui tal seda kohe lõpetada ei õnnestu.

      „Ma tean, et olen sulle seletuse võlgu,” ütles ta. „Aga mul pole praegu aega. Ma tulen homme õhtul sinu juurde. Siis räägin kõigest, mis juhtunud on.”

      „Sellest on päris tükk aega möödas, kui ma sind viimati nägin,” ütles isa ja pani toru hargile.

      Wallander jäi hetkeks istuma, toru peos. Järgmisel aastal seitsmekümne viie aastaseks saav isa tekitas temas alati vastuolulisi tundeid. Nii kaua kui ta mäletas, olid nende suhted keerulised olnud. Eriti selgesti oli see ilmnenud tol päeval, kui Wallander isale ütles, et kavatseb politseinikuks hakata. Sellest möödunud kahekümne viie aasta jooksul polnud isa jätnud kordagi juhust kasutamata, et tema otsust kritiseerida. Wallander omakorda ei suutnud kunagi vabaneda südametunnistuse piinadest, et ta oma vananevale isale piisavalt palju tähelepanu ei pühenda. Aasta tagasi, kuuldes jahmatavat uudist, et isa kavatseb abielluda kolm korda nädalas majas abiks käiva kolmkümmend aastat noorema naisega, oli ta arvanud, et nüüdsest ei tunne isa enam seltsilisest puudust. Nüüd, telefonitoru käes hoides, mõistis ta, et põhimõtteliselt pole midagi muutunud.

      Ta pani toru hargile, tõstis kohvitassi üles ja kuivatas püksisäärt kirjaplokist rebitud paberilehega. Siis meenus talle, et ta pidi prokurör Per Åkesoniga ühendust võtma. Prokuröri sekretär ühendas kõne otsekohe. Wallander selgitas oma viivituse põhjust ja Per Åkeson pani ette kohtuda järgmise päeva hommikul.

      Pärast kõne lõppu tõi Wallander uue tassi kohvi. Koridoris sattus ta kokku Ann-Britt Höglundiga, kes tassis suurt toimikute kuhja.

      „Kuidas läheb?” küsis Wallander.

      „Aeglaselt,” vastas naine. „Ma ei saa kuidagi lahti tundest, et advokaatide surmas on midagi kummalist.”

      „Täpselt minu mõte,” ütles Wallander üllatunult.