Naeratav mees. Henning Mankell

võileiba pakuti. Ta viitas koosolekuruumi poole.

      „Seal on kaks advokaatide liidu usaldusisikut,” ütles Svedberg. „Nad vaatavad kõik dokumendid läbi. Registreerivad, plommivad kinni, arutavad, mis edasi saab. Klientidega võetakse ühendust, teised advokaadid hakkavad asju ajama. Torstenssoni advokaadibüroo on praktiliselt lakanud olemast.”

      „Meil peab materjalidele loomulikult juurdepääs olema,” ütles Wallander. „Tõde selle kohta, mis siin juhtus, võib vabalt olla peidus nende kliendisuhetes.”

      Svedberg kortsutas küsivalt kulmu.

      „Nende?” küsis ta. „Sa mõtled ikka Sten Torstenssoni? Isa sõitis ennast ju surnuks?”

      Wallander noogutas.

      „Sul on õigus,” lausus ta. „Loomulikult mõtlen ma Sten Torstenssoni kliente.”

      „Tegelikult on kahju, et asi vastupidi pole,” ütles Svedberg.

      Wallander oleks Svedbergi kommentaari peaaegu kõrvust mööda lasknud, enne kui selle olulisust taipas.

      „Mispärast?” küsis ta üllatusega.

      „Näib, et vanal Torstenssonil oli väga vähe kliente,” vastas Svedberg. „Sten Torstensson oli samal ajal seotud väga paljude asjadega.”

      Svedberg noogutas koosolekuruumi poole.

      „Nad arvavad, et neil läheb tööga ühele poole jõudmiseks rohkem kui nädal,” ütles ta.

      „Siis pole mul vaja neid praegu segada,” sõnas Wallander. „Ma räägiksin parema meelega proua Dunériga.”

      „Kas sa tahad, et ma tulen kaasa?” küsis Svedberg.

      „Pole vaja,” ütles Wallander. „Ma tean, kus ta elab.”

      Wallander istus autosse ja käivitas mootori. Ta kõhkles ega suutnud otsustada. Siis sundis ta end tegudele. Tuleb alustada sellest niidiotsast, mida ainult tema teadis. Niidiotsast, mille Sten Torstensson talle oma külaskäigul Skagenisse oli andnud.

      Need asjad peavad omavahel seotud olema, mõtles Wallander aeglaselt ida poole sõites, ta möödus kohtumajast, Sandskogenist ja jättis linna peagi seljataha. Kaks surmajuhtumit on teineteisega seotud. Muudmoodi polnud loogiline.

      Ta silmitses läbi külgakna halli maastikku. Oli hakanud sadama kerget uduvihma. Ta keeras salongi kütet juurde.

      Kuidas võib seda pori armastada, mõtles ta. Ometigi ma armastan seda. Ma olen politseinik, kelle elus on pori pidevaks saatjaks. Ja ometigi ei tahaks ma seda elu mitte millegi muu vastu vahetada.

      Tal kulus ligikaudu pool tundi, et jõuda kohta, kus Gustaf Torstensson oli end 11. oktoobri õhtul surnuks sõitnud. Wallander oli õnnetuse uurimismaterjalid kaasa võtnud ja astus autost välja tuule kätte, kaust jopetaskus. Ta võttis pagasiruumist kõrge säärega kummikud ja pani need enne ringi vaatama hakkamist jalga. Tuul oli veelgi tugevamaks muutunud, vihmasadu samuti, ja tal oli külm. Vildakal aiapostil istus viu ja silmitses teda valvsalt.

      Õnnetuse paik oli isegi Skåne mõistes ebatavaliselt üksildane. Läheduses polnud ühtki talu, tema ümber laiusid kivistunud liivaluidetena vaid pruunid põllud. Tee oli sirge, tõustes sada meetrit kaugemal mäkke ja tehes järsu kurvi paremale. Wallander pani õnnetuspaiga skeemi kapotile ja võrdles kaarti tegelikkusega. Avariisse sattunud auto oli olnud teest kakskümmend meetrit eemal, vasakul pool põllul katuse peal. Pidurdusjälgi polnud tee pealt leitud. Õnnetuse toimumise ajal oli olnud tihe udu.

      Wallander pani raportikausta autosse. Taas seisis ta keset teed ja vaatas ringi. Ühtki autot polnud vahepeal mööda sõitnud. Viu istus endiselt oma aiaposti otsas. Wallander ronis üle kraavi ja astus põllu peale märja pori sisse, mis otsekohe ta saabaste alla klompi hakkas kogunema. Ta mõõtis sammudega kakskümmend meetrit ja vaatas tagasi tee poole. Mööda sõitis tapamaja auto, selle järel kaks sõiduautot. Vihm muutus aina tihedamaks. Ta püüdis toimunule hinnangut anda. Vanemaealise juhi auto on sügavas udus. Äkitselt kaotab juht auto üle kontrolli, masin sõidab tee pealt välja ja lendab üks või kaks korda üle katuse, enne kui põllule seisma jääb, rattad ülespidi. Juht on autos turvavööga kinnitatud ja surnud. Peale mõne kriimustuse näos on ta kukla mingi kõva ja väljaulatuva metalldetaili vastu tugevasti ära löönud. Surm oli tõenäoliselt silmapilkne. Juhtunu avastab alles koidikul keegi traktoriga mööda sõitnud talumees.

      Ta ei pidanud kiiresti sõitma, mõtles Wallander. Ta võis auto üle kontrolli kaotada ja paanikas kogemata gaasipedaali vajutada. Auto lendas suure hooga üle põllu. Kõik, mis Martinson õnnetuspaiga kohta kirjutas, on arvatavasti ammendav ja korrektne.

      Ta pidi juba hakkama tee poole tagasi minema, kui märkas poolenisti mutta mattunud eset. Ta kummardus ja nägi, et see oli tavalise pruuniks värvitud puutooli jalg. Kui ta selle eemale viskas, tõusis viu aiaposti otsast õhku ja lendas raskete tiivalöökidega eemale.

      Jääb veel autovrakk, mõtles Wallander. Aga arvatavasti ei leia ma ka selle juures midagi silmatorkavat, mida Martinson juba tähele poleks pannud.

      Ta läks oma auto juurde tagasi, kraapis kummikud porist nii hästi puhtaks kui sai ja pani kingad uuesti jalga. Ystadi sõites kaalus ta, kas mitte kasutada juhust ja külastada Löderupis isa ning tema uut naist. Aga ta jättis selle mõtte sinnapaika. Ta tahtis rääkida proua Dunériga ja heal juhul ka autovraki üle vaadata, enne kui pidi politseimajja tagasi minema.

      OK bensiinijaamas Ystadi piiril tegi ta peatuse, jõi kohvi ja sõi ühe võileiva. Ta vaatas ruumis ringi. Talle turgatas pähe, et Rootsi üksildus pole kuskil mujal nii märgatav kui bensiinijaamade juurde ehitatud söögikohtades. Ootamatult tekkinud ärevus sundis teda kohvitassi peaaegu puutumata jätma. Läbi vihma sõitis ta linna sisse, keeras Continentali hotelli juures paremale ja seejärel veel kord paremale, et jõuda kitsale Stickgatanile. Roosa maja ees, kus Berta Dunér elas, parkis ta auto lohakalt poolenisti kõnniteele. Ukse taga andis ta kella ja jäi ootama. Kulus peaaegu minut, enne kui avati. Tekkinud kitsast uksepraost nägi ta kahvatut nägu.

      „Minu nimi on Kurt Wallander ja ma olen politseist,” ütles ta, taskutest samal ajal asjatult töötõendit otsides. „Tahaksin teiega rääkida, kui see teile sobib.”

      Proua Dunér avas ukse ja lasi ta sisse. Naine andis talle riidepuu ja ta riputas oma märja jope puu peale. Siis juhatas naine ta läikiva parkettpõranda ja maja tagaküljele avaneva suure maani aknaga elutuppa. Ta vaatas toas ringi ja mõistis, et tegemist oli koduga, kus miski polnud juhuslik, mööbel ja iluasjad olid väiksemagi detailini hoolikalt paika pandud.

      Kindlasti tegutses ta ka advokaadibüroos samamoodi, mõtles ta. Lillede kastmine ja kalendri ülitäpne järgimine olid arvatavasti sama asja kaks poolt. Elu, kus juhusel polnud kohta.

      „Palun istuge,” lausus naine ootamatult järsu tooniga. Wallander oli oodanud, et pealtnäha ebanormaalselt kõhn hallipäine naine räägib vaikse häälega. Ta istus vanaaegsesse nagisevasse korvtooli.

      „Võib-olla tohin teile tassi kohvi pakkuda?” küsis naine.

      Wallander raputas pead.

      „Teed?”

      „Ka seda mitte,” vastas Wallander. „Tahaksin ainult mõned küsimused esitada. Seejärel lähen kohe ära.”

      Naine istus ettevaatlikult lillelisele diivanile teisel pool klaaslauda. Wallander taipas, et tal pole kaasas ei pliiatsit ega märkmikku. Samuti polnud ta erinevalt varasemast harjumusest isegi esimesi küsimusi ette valmistanud. Ta oli varakult õppinud, et juhuslikult kulgevaid ülekuulamisi või vestlusi pole kuriteo uurimise puhul olemas.

      „Kõigepealt tahaksin kaastunnet avaldada kõikide viimasel ajal toimunud kurbade sündmuste pärast,” alustas ta kobavalt. „Gustaf Torstenssoniga puutusin ma küll vaid mõned üksikud korrad kokku. Kuid Sten Torstenssoni tundsin ma hästi.”

      „Ta korraldas teie abielulahutust üheksa aastat tagasi,” vastas proua Dunér.

      Samal hetkel Wallander taipas, et naine oli talle tuttav. Tema oligi see, kes võttis nad Monaga vastu, kui nad tulid sageli riiuga lõppenud ja närvesöövatele