Naeratav mees. Henning Mankell

ta Martinsoni logisevale külalistetoolile istudes.

      „Nagu näed, siis pidepunkte meil eriti pole,” ütles Martinson. „Üks või mitu kurjategijat tungivad hilisel õhtutunnil Sten Torstenssoni kontorisse ja lasevad ta maha. Näib, et varastatud pole sealt midagi. Rahakott oli põuetaskus alles. Proua Dunér on üle kolmekümne aasta advokaadibüroos töötanud ja ta on kindel, et mitte midagi pole kadunud.”

      Wallander noogutas mõtlikult. Ta polnud ikka veel arusaamisele jõudnud, mis täpselt Martinsoni varem öeldus või ütlemata jätmises tema tähelepanu oli köitnud.

      „Sa olid esimene, kes mõrvapaigale jõudis,” ütles ta.

      „Peters ja Norén sõitsid esimestena kohale,” sõnas Martinson. „Nemad kutsusid mu välja.”

      „Tavaliselt tekib sündmuskohal mingi mulje,” jätkas Wallander. „Esimene mulje. Mis sa mõtlesid?”

      „Röövmõrv,” vastas Martinson kõhklemata.

      „Mitu neid oli?”

      „Me pole leidnud ühtegi tõendit, mis viitaks ühes või teises suunas. Kuid kasutati ainult ühte relva, selles võime vast päris kindlad olla, ehkki kõik ekspertiisid pole muidugi veel valmis.”

      „Seega oli sissemurdja üksi?”

      Martinson noogutas.

      „Ma usun küll,” ütles ta. „Aga see on lihtsalt arvamus, mida pole ei kinnitatud ega ka ümber lükatud.”

      „Sten Torstenssoni tabas kolm kuuli,” jätkas Wallander. „Üks südamesse, üks nabast veidi allapoole kõhtu ja üks pähe. On mul õigus, kui arvan, et see viitab väga hästi relva käsitsevale isikule?”

      „Ma olen selle peale mõelnud,” ütles Martinson. „Aga see võib muidugi ka puhas juhus olla. Juhuslikud lasud pidavat tapma sama sageli kui vilunud laskuri tulistatud kuulid. Ma lugesin seda ühest Ameerika uurimusest.”

      Wallander tõusis toolilt ning jäi püsti seisma.

      „Miks otsustatakse advokaadikontorisse sisse murda?” küsis ta. „Nojah, muidugi räägitakse, et advokaadid võtavad metsikuid honorare. Aga kas keegi siis tõesti usub, et see raha seisab virna laotult kontoris?”

      „Selle peale oskavad vastata ainult üks või kaks inimest,” ütles Martinson.

      „Need inimesed tulebki meil vahi alla võtta,” lausus Wallander. „Ma sõidan sinna ja vaatan natuke ringi.”

      „Proua Dunér on muidugi tõsises šokis,” ütles Martinson. „Vähem kui kuu ajaga on kogu ta maailm kokku varisenud. Kõigepealt hukkub vana Torstensson. Vaevalt jõuab ta kõikide matustega seotud tegemistega ühele poole saada, kui poeg maha lastakse. Aga šokist hoolimata saavat temaga üllatavalt hästi rääkida. Svedberg rääkis temaga ja aadress on selle jutuajamise protokolli peal.”

      „Stickgatan 26,” ütles Wallander. „Continentali hotelli lähedal. Ma pargin vahel seal oma autot.”

      „See pole vist tegelikult lubatud,” arvas Martinson.

      Wallander tõi oma jope ja läks politseimajast välja. Valvelauas istuv tüdruk oli tema jaoks täiesti tundmatu. Ta mõtles, et oleks tulnud peatuda ja ennast tutvustada. Vähemalt juba sellepärast, et teada saada, kas raudvara Ebba on töölt hoopis ära läinud või käib nüüd õhtuses vahetuses. Aga ta jättis asja sinnapaika. Sel päeval politseimajas veedetud tunnid olid pealtnäha rahulikud, kuid sugugi mitte kooskõlas tema sees valitseva pingega. Ta märkas, et vajab aega üksi olemiseks. Pikka aega oli ta viibinud vaid iseenese seltsis. Sellest ei saanud end nii kähku võõrutada. Ta sõitis nõlvakust alla haigla poole ja tundis hetkeks igatsust Skagenis valitsenud üksinduse järele, omaalgatusliku patrullteenistuse järele rannal, kus polnud kindlasti vaja karta sekkumist.

      Aga see oli möödanik. Ta oli tagasi teenistuses.

      Halb harjumus, mõtles ta. See läheb üle, ehkki võtab oma aja.

      Advokaadibüroo asus kollase krohviga kivimajas Sjömansgatanil, vana ja lõpetamisjärgus remondiga teatrihoone lähedal. Maja ees seisis politseiauto, üle tänava mõned möödakäijad, kes toimunut isekeskis arutasid. Merelt puhus tuul ja Wallander lõdises autost välja astudes. Ta avas raske välisukse ja pidi väljuva Svedbergiga peaaegu kokku põrkama.

      „Ma tahtsin sõita omale midagi süüa ostma,” ütles ta.

      „Sõida,” vastas Wallander. „Ma jään mõneks ajaks siia.”

      Eesruumis istus tegevusetult noor sekretär. Ta ilme oli hirmunud. Wallander mäletas uurimismaterjalide järgi, et tema nimi oli Sonja Lundin ning ta oli advokaadibüroos töötanud kõigest mõne kuu. Uurimise aspektist ei saadud tema käest mingeid olulisi andmeid.

      Wallander sirutas käe ja esitles ennast.

      „Ma vaatan siin ainult natuke ringi,” ütles ta. „Kas proua Dunér ei ole siin?”

      „Ta nutab kodus,” vastas tüdruk lihtsalt.

      Wallander ei teadnud järsku, mida öelda.

      „Ta ei ela seda kõike üle,” jätkas Sonja Lundin. „Ta läheb ise ka hauda.”

      „Seda ma ei tahaks küll uskuda,” ütles Wallander ja kuulis ise, kui õõnsalt ta sõnad kõlavad.

      Torstenssoni advokaadibüroo oli üksildaste inimeste töökoht, mõtles ta. Gustaf Torstensson oli üle viieteistkümne aasta lesk, poeg Sten Torstensson seega sama kaua emata ja pealekauba ka poissmees. Proua Dunér oli alates seitsmekümnendate aastate algusest lahutatud. Kolm üksildast inimest, kes nägid üksteist päevast päeva. Ja nüüd olid kaks neist surnud ja allesjäänu üksildasem kui kunagi varem.

      Wallander sai suurepäraselt aru, kui proua Dunér niisuguses olukorras kodus oli ja nuttis.

      Koosolekuruumi uks oli kinni. Wallander kuulis läbi ukse kõnekõminat. Koosolekuruumist kahele poole jäävate uste läikima nühitud messingsiltidel olid kummagi advokaadi nimed.

      Äkilise tuju ajel avas ta kõigepealt Gustaf Torstenssoni kabineti ukse. Kardinad olid ette tõmmatud ja ruum hämar. Ta pani ukse enda järel kinni ja süütas tuled. Toas heljus nõrk sigarilõhn. Wallander lasi pilgul ringi käia ja mõtles, et see on nagu teise ajastusse astumine. Rasked nahkdiivanid, marmorlaud, pildid seintel. Ta taipas, et oli kõrvale jätnud võimaluse, et Sten Torstenssoni tapjad võisid olla huvitatud büroos olevast kunstist. Ta astus ühele maalile lähemale ja luges signatuuri, püüdes samal ajal aru saada, kas tegemist on originaali või koopiaga. Suutmata selgusele jõuda signatuuris või teose ehtsuses, jättis ta maali sinnapaika ja tegi toas ringi. Massiivse kirjutuslaua kõrval seisis suur gloobus. Laual polnud peale mõne pliiatsi, telefoni ja diktofoni midagi. Ta istus mugavasse tooli kirjutuslaua taga ja jätkas ruumi silmitsemist, mõeldes veel kord jutuajamisele Sten Torstenssoniga Skageni kunstimuuseumi kohvikus.

      Autoõnnetus, mis polnud tegelikult autoõnnetus. Mees, kes viimased kuud oma elus püüdis varjata, et miski teda häiris.

      Wallander mõtles advokaadi töö põhiolemusele. Kaitsta, kui prokurör süüdistab. Anda juriidilist nõu. Advokaat on usaldusisik erinevates küsimustes. Advokaat on seotud range vaikimiskohustusega.

      Wallander polnud varem mõelnudki sellele, et advokaadid on paljude saladuste hoidjad.

      Natukese aja pärast tõusis ta püsti.

      Oli veel varavõitu mingeid järeldusi teha.

      Kui ta kabinetist välja tuli, istus Sonja Lundin endiselt liikumatult oma toolil. Ta avas Sten Torstenssoni kabineti ukse. Hetkeks ta võpatas, nagu oleks Torstenssoni surnukeha ikka veel põrandal lamanud, nagu ta uurimisfotodelt oli näinud. Kuid seal oli vaid plastikaat. Tumerohelise vaiba olid kriminalistid kaasa võtnud.

      Tuba sarnanes sellega, kust ta äsja oli tulnud. Ainsaks erinevuseks olid mõned tänapäevase disainiga külalistetoolid kirjutuslaua ees.

      Laual polnud ühtki paberit. Seekord vältis Wallander kirjutuslaua taha istumist.

      Ma