Naeratav mees. Henning Mankell

toimub politseijuurdlus,” ütles Wallander ja märkas, et ta viha lahtus sama kiiresti kui oli tulnud. „Advokaat Torstensson, kes end surnuks sõitis, elas selles majas.”

      „Kui tuleb häire, siis me sõidame välja,” teatas turvafirma mees.

      „Lülitage signalisatsioon välja,” ütles Wallander. „Paari tunni pärast võite selle uuesti peale panna. Aga kõigepealt uurime koos seda asja. Vaatame maja põhjalikult läbi.”

      „See on komissar Wallander,” ütles Peters selgitavalt. „Sa tunned ta ju ära?”

      Turvamees oli väga noor. Ta noogutas. Aga Wallander taipas, et mees polnud teda ära tundnud.

      „Viige koer välja,” ütles Wallander. „Teid pole siin rohkem vaja.”

      Turvamees läks koos uriseva hundikoeraga minema. Wallander surus Petersil ja Norénil kätt.

      „Ma kuulsin, et sa tulid tagasi,” sõnas Norén. „Tere tulemast!”

      „Tänan,” ütles Wallander.

      „Sinu haiguslehel olemise ajal polnud miski enam endine,” ütles Peters.

      „Nüüd olen ma igal juhul tagasi,” lausus Wallander ja püüdis jutuajamist käimasoleva uurimise suunas tüürida.

      „Info ei liigu kõige paremini,” ütles Norén. „Me saime teada, et sa pidavat pensionile minema. Ja siis ei oska ju kuidagi arvata, et sa signalisatsiooni all olevas majas välja ilmud.”

      „Elu on täis üllatusi,” vastas Wallander.

      „Tere tulemast tagasi,” ütles ka Peters ja sirutas käe.

      Esimest korda tekkis Wallanderil tunne, et sõbralikkus oli siiras. Petersi juures polnud midagi võltsi, ta sõnad olid lihtsad ja veenvad.

      „See oli raske aeg,” ütles Wallander. „Aga nüüd on see möödas. Vähemalt ma loodan seda.”

      Nad läksid majast välja ja Wallander lehvitas Petersile ja Norénile, kui need autoga minema sõitsid. Ta kõndis natuke aega aias ringi ja püüdis oma mõtteid korrastada. Isiklikud tunded põimusid mõtetega kahe advokaadiga juhtunu kohta. Lõpuks otsustas ta juba nüüd uuesti proua Dunéri juurde minna. Tal olid tekkinud mõned küsimused, millele oli vastust vaja.

      Kell hakkas kaksteist saama, kui ta naise ukse taga kella helistas ja ta sisse lasti. Seekord nõustus ta tassi teed jooma.

      „Mul on kahju, et ma nii kiiresti jälle segama tulen,” alustas ta. „Aga mul on abi vaja, et isast ja pojast mingit pilti saada. Kes oli Gustaf Torstensson? Kes oli Sten Torstensson? Te töötasite neist vanemaga kolmkümmend aastat koos.”

      „Ja üheksateist aastat koos Sten Torstenssoniga,” pistis naine vahele.

      „See on pikk aeg,” jätkas Wallander. „Selle ajaga õpib inimest tundma. Räägime alustuseks Gustaf Torstenssonist. Kirjeldage teda mulle.”

      Naise vastus üllatas teda.

      „Seda ei saa ma teha,” ütles ta.

      „Miks mitte?”

      „Ma ei tundnud teda.”

      Vastus oli täiesti siiras. Wallander otsustas aeglaselt edasi liikuda, võtta aega, millega ta oma kannatamatuses polnud algul arvestanud.

      „Proua Dunér, loodetavasti te saate aru, et ma pean seda vastust iseäralikuks,” ütles Wallander. „Et te ei tunne meest, kellega kolmkümmend aastat koos töötasite.”

      „Mitte koos temaga,” vastas naine. „Tema heaks. Seal on suur vahe.”

      Wallander noogutas.

      „Isegi kui te Gustaf Torstenssoni ei tundnud, pidite te temast ikkagi väga palju teadma,” jätkas ta. „Ja sellest tuleks teil mulle rääkida. Muidu ei suuda me tema poja tapmise asja kunagi lahendada.”

      Naine üllatas teda taas kord.

      „Te ei ole minu vastu lõpuni aus,” ütles ta. „Mis seal tegelikult juhtus, kui ta end surnuks sõitis?”

      Wallander tegi kiire otsuse rääkida nii, nagu asi on.

      „Seda me veel ei tea,” vastas ta. „Aga meil on kahtlus, et seoses autoõnnetusega juhtus seal tee peal midagi. Võib-olla midagi, mis selle põhjustas, või toimus seal midagi pärast õnnetust.”

      „Ta oli seda teed palju sõitnud,” ütles naine. „Ta tundis teed väga hästi. Ja ta ei sõitnud kunagi kiiresti.”

      „Kui ma õigesti aru saan, siis käis ta ühe oma kliendi juures,” ütles Wallander.

      „Farnholmi mehe juures,” vastas naine.

      Wallander ootas järge, kuid seda ei tulnud.

      „Farnholmi mehe juures?” küsis ta.

      „Alfred Harderberg,” lausus naine. „Mees Farnholmi lossis.”

      Wallander teadis, et Farnholmi loss asus Linderödsåseni lõunaosas kõrvalises kohas. Ta oli mitu korda lossi juurde viivast teeotsast mööda sõitnud, kuid polnud kunagi seal käinud.

      „Ta oli advokaadibüroo suurim eraklient,” jätkas proua Dunér. „Viimastel aastatel oli ta ka Gustaf Torstenssoni ainuke klient.”

      Wallander kirjutas nime taskust leitud paberitükile üles.

      „Ma pole seda nime kunagi kuulnud,” ütles ta. „On see keegi mõisaomanik?”

      „Kui inimesel on loss, siis on ta mõisaomanik,” vastas proua Dunér. „Aga põhiliselt tegeles ta äriga. Ta pidi olema üks viimastest, kes Gustaf Torstenssoni elavana nägi.”

      Esikus visati läbi postkasti luugi mõned reklaamlehed sisse. Wallander märkas, et proua Dunér võpatas.

      Kolm hirmunud inimest, mõtles ta. Aga mida nad kardavad?

      „Gustaf Torstensson,” ütles ta uuesti. „Proovime veel kord. Palun kirjeldage teda.”

      „Ta oli kõige kinnisem inimene, keda ma kunagi tundnud olen,” vastas naine ja Wallander aimas hääles kergelt agressiivset tooni. „Ta ei lasknud endale kunagi kedagi ligi. Ta oli pedantne, ei muutnud iialgi ühtki harjumust. Ta oli üks neist, kelle kohta öeldakse, et nende järgi võib kella õigeks panna. Gustaf Torstenssoni puhul oli see täiesti tõsi. Ta oli nagu paberist lõigatud veretu siluettpilt. Peale selle polnud ta ei sõbralik ega ebasõbralik. Ta oli lihtsalt igav.”

      „Sten Torstenssoni jutu järgi oli ta ka rõõmsameelne inimene,” väitis Wallander.

      „Sellest ei märganud ma kunagi jälgegi,” ütles proua Dunér tõrjuvalt.

      „Millised nende omavahelised suhted olid?”

      Naine isegi ei mõelnud, vaid vastas kohe ja kindlalt.

      „Gustaf Torstenssoni ärritas, et poeg püüdis bürood tänapäevasemaks muuta,” ütles ta. „Ja Sten Torstenssoni arvates oli isa muidugi mitmes mõttes risti jalus. Aga kumbki ei näidanud seda teisele välja. Mõlemad hoidusid ühtviisi avalikest konfliktidest.”

      „Sten Torstensson rääkis enne oma surma, et viimastel kuudel oli tema isa millegi pärast rahutu ja mures,” ütles Wallander. „Oskate te seda kommenteerida?”

      Seekord mõtles naine enne vastamist veidi pikemalt järele.

      „Võib-olla,” ütles ta. „Nüüd, kus te seda mainisite… Viimastel elukuudel oli tema juures midagi äraolevat.”

      „On teil selle kohta mingi selgitus?”

      „Ei ole.”

      „Kas juhtus midagi erilist?”

      „Ei, mitte midagi.”

      „Ma tahan, et te hoolikalt järele mõtleksite. See võib väga tähtis olla.”

      Naine kallas tee välja ja mõtles. Wallander ootas. Siis tõstis naine pilgu ja vaatas talle otsa.

      „Ma ei oska