Naeratav mees. Henning Mankell

kõrval olla.

      „Mul on sinu abi vaja,” ütles Sten Torstensson lõpuks. „Sõbrana ja politseinikuna.”

      „Sõbrana,” vastas Wallander. „Kui ma suudan, milles ma küll kahtlen. Aga mitte politseinikuna.”

      „Ma tean, et sa oled ikka veel haiguslehel,” ütles Sten Torstensson.

      „Enamgi veel,” vastas Wallander. „Oled esimene, kellele ma ütlen, et lähen politseist ära.”

      Sten Torstensson jäi poole sammu pealt seisma.

      „Selle asjaga on, nagu on,” lausus Wallander. „Aga räägi parem, miks sa siia tulid?”

      „Mu isa on surnud.”

      Wallander oli seda meest tundnud. Ka tema oli olnud advokaat. Kuid kriminaalasjade juures oli ta vaid erandkorras kaitsjana esinenud. Nii palju kui Wallander mäletas, oli ta enamasti tegelenud äriõigusega. Ta püüdis mõelda, kui vana Sten Torstenssoni isa võis olla. Seitsmekümne ringis; väga paljud ei elagi selle vanuseni.

      „Ta hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses,” ütles Sten Torstensson. „Brösarpi voorest veidi lõuna pool.”

      „Tunnen kaasa,” vastas Wallander. „Mis juhtus?”

      „Just selles küsimus ongi,” ütles Sten Torstensson. „Sellepärast ma siia tulingi.”

      Wallander vaatas teda imestusega.

      „Siin on külm,” sõnas Sten Torstensson. „Kunstimuuseumi kohvikust saab kohvi. Ma olen autoga.”

      Wallander noogutas. Jalgratas ulatus pagasiluugist poolenisti välja, kui nad liivaluidete vahelt minema sõitsid. Kunstimuuseumi kohvikus oli nii vara hommikul vähe rahvast. Tüdruk leti taga ümises mingit meloodiat, mille Wallander tänu ühele hiljuti ostetud kassetile endalegi üllatuseks ära tundis.

      „Oli õhtune aeg,” ütles Sten Torstensson. „11. oktoober, kui täpne olla. Isa oli ühe meie tähtsama kliendi juures käinud. Politsei jutu järgi oli ta suurel kiirusel auto üle kontrolli kaotanud, auto lendas üle katuse ja ta hukkus.”

      „See võib silmapilkselt toimuda,” ütles Wallander. „Tähelepanu hajumisel kas või sekundikski võivad olla katastroofilised tagajärjed.”

      „Tol õhtul oli udu,” lausus Sten Torstensson. „Mu isa ei sõitnud kunagi liiga kiiresti. Miks ta oleks pidanud udus kihutama hakkama? Ta kartis paaniliselt jäneseid alla ajada.”

      Wallander silmitses teda mõtlikult.

      „Sul on midagi mõttes,” ütles ta.

      „Uurimise viis läbi Martinson,” ütles Sten Torstensson.

      „Ta on hea uurija,” vastas Wallander. „Kui ta ütleb, et kõik niimoodi toimus, siis pole mingit põhjust tema sõnades kahelda.”

      Sten Torstensson vaatas teda tõsise pilguga.

      „Ma ei kahtlegi selles, et Martinson on hea politseinik,” ütles ta. „Samuti ei kahtle ma selles, et minu isa leiti katuse peale sõidetud, ära muljutud, teelt põllule lennanud autost surnuna. Aga on liiga palju asju, mis ei klapi. Midagi pidi olema juhtunud.”

      „Mis siis?”

      „Midagi muud.”

      „Nagu näiteks?”

      „Ma ei tea.”

      Wallander tõusis ja tõi omale kohvi juurde.

      Miks ma ei ütle, kuidas asi on, mõtles ta. Et Martinson on lennuka fantaasiaga ja energiline, kuid vahel ka lohakas.

      „Ma lugesin politsei toimikut,” ütles Sten Torstensson, kui Wallander oli uuesti istet võtnud. „Käisin, toimik pihus, kohas, kus mu isa suri. Lugesin lahkamisprotokolli, rääkisin Martinsoniga, mõtlesin järele ja esitasin uusi küsimusi. Nüüd olen otsaga siin.”

      „Mida ma teha saaksin?” küsis Wallander. „Advokaadina sa tead, et igas kohtuasjas või uurimistoimikus on lünki, mida meil ei õnnestu kunagi lõplikult täita. Sinu isa oli autos üksi, kui see juhtus. Kui ma sinust õigesti aru sain, siis tunnistajaid ei ole. Seega ainus, kes oleks võinud toimunu kohta täpse seletuse anda, oli sinu isa.”

      „Seal juhtus midagi,” ütles Sten Torstensson uuesti. „Miski ei klapi. Ma tahan teada, mis see on.”

      „Ma ei saa sind aidata,” ütles Wallander. „Isegi siis, kui ma seda tahaksin.”

      Tundus, nagu poleks Sten Torstensson teda kuulnudki.

      „Võtmed,” ütles ta. „Lihtsalt üks näide. Võtmed ei olnud süütelukus, vaid põrandal.”

      „Need võisid avarii tagajärjel lukust välja lennata,” väitis Wallander vastu. „Avarii käigus võib toimuda mida tahes.”

      „Süütelukk oli terve,” ütles Sten Torstensson. „Ükski võtmetest polnud isegi kõveraks läinud.”

      „Sellele võib ikkagi mingi seletus olla,” lausus Wallander.

      „Ma võin sulle veelgi näiteid tuua,” jätkas Sten Torstensson. „Ma tean, et midagi juhtus. Minu isa suri autoõnnetuses, mis oli tegelikult midagi muud.”

      Wallander mõtles enne vastamist järele.

      „Võis see olla enesetapp?”

      „Ma olen selle variandi peale mõelnud,” vastas Sten Torstensson. „Aga ma välistan selle võimaluse täielikult. Ma tundsin oma isa.”

      „Enamasti tulevad enesetapud ootamatult,” ütles Wallander. „Aga eks sa tead ise loomulikult kõige paremini, mida sa uskuda tahad.”

      „On veel üks põhjus, miks ma ei saa autoõnnetuse versiooniga leppida,” lausus Sten Torstensson.

      Wallander silmitses teda tähelepanelikult.

      „Mu isa oli rõõmsameelne ja suhtleja mees,” ütles Sten Torstensson. „Kui ma poleks teda nii hästi tundnud, siis võib-olla poleks ma muutust märganud; väikest, vaevu märgatavat, kuid ometi täiesti kindlat meeleolumuutust viimase poole aasta jooksul.”

      „Oskad sa seda lähemalt kirjeldada?” küsis Wallander.

      Sten Torstensson raputas pead.

      „Tegelikult ei oska,” vastas ta. „See oli lihtsalt aimus, et miski häiris teda. Miski, mida ta igal tingimusel tahtis minu eest varjata.”

      „Kas sa tegid sellest temaga kunagi juttu?”

      „Mitte kunagi.”

      Wallander lükkas tühja kohvitassi eemale.

      „Kui väga ma seda ka sooviksin, ei saa mina sind aidata,” ütles ta. „Sõbrana saan ma sind kuulata. Aga politseinikuna pole mind enam olemas. Ma pole sellest isegi meelitatud, et sa minuga rääkimiseks nii kaugele sõitsid. Mu enesetunne on kehv, ma olen väsinud ja masenduses.”

      Sten Torstensson avas suu, et midagi öelda, kuid mõtles ümber ja loobus sellest.

      Nad tõusid püsti ja läksid kohvikust välja.

      „Loomulikult tuleb mul sinu soovi austada,” ütles Sten Torstensson lõpuks, kui nad kunstimuuseumi ees tänaval seisid.

      Wallander läks temaga auto juurde ja võttis oma ratta.

      „Me ei õpi kunagi surmast aru saama,” tegi Wallander kohmaka katse mõistmist väljendada.

      „Seda ma ei nõuagi,” vastas Sten Torstensson. „Ma tahan lihtsalt teada, mis juhtus. See polnud tavaline autoõnnetus.”

      „Räägi uuesti Martinsoniga,” ütles Wallander. „Aga võib-olla on parem, kui sa ei ütle, et mina seda soovitasin.”

      Nad jätsid hüvasti ja Wallander vaatas, kuidas auto liivaluidete vahele kadus.

      Äkitselt hakkas tal kiire. Ta ei saanud enam kauem venitada. Samal õhtupoolikul helistas ta oma arstile ja Björkile ning teatas oma otsusest politseist ära tulla.

      Seejärel