Naeratav mees. Henning Mankell

tööle politseinikuna.

      Esmaspäeva, 1. novembri hommikul lamas ta avasilmi oma voodis, kui äratuskell veidi pärast kella kuut helisema hakkas. Ta oli peaaegu terve öö üleval olnud, välja arvatud lühikesed rahutud suigatamised. Mitu korda oli ta voodist üles tõusnud, Mariagatanile avaneva akna all seisnud ja mõelnud, et järjekordselt oli ta oma elus vale otsuse teinud. Võib-olla polnud loomulikke teid tema jaoks elus enam olemas? Mõistlikku vastust leidmata istus ta elutoas diivanil ja kuulas raadiost vaikset muusikat. Lõpuks, enne kella helisemist, oli ta leppinud, et tal polnud enam valikut. See oli alistumise hetk, sellest sai ta täie selgusega aru. Aga ta mõtles, et varem või hiljem jõuab alistumise hetk kõikide jaoks pärale. Nähtamatud jõud saavad lõpuks meist kõikidest võitu. Pääsu polnud kellelgi.

      Kui kell helises, tõusis ta üles, tõi esikust Ystads Allehanda, pani kohvi tilkuma ja läks seejärel duši alla. Üheks päevaks vanade harjumuste juurde tagasipöördumine tundus ebatavalisena. End kuivatades püüdis ta meenutada viimast tööpäeva peaaegu poolteist aastat tagasi. See oli olnud suvel ja tookord oli ta oma kabineti ära koristanud, läinud pärast seda sadamakohvikusse ja kirjutanud Baibale sünge kirja. Ta ei suutnud aru saada, kas see kõik oli toimunud ammu või alles hiljuti.

      Ta istus köögilaua äärde ja segas lusikaga kohvi sees suhkrut.

      Tookord oli olnud ajutiselt ta viimane tööpäev.

      Tänane pidi jääma päriselt viimaseks.

      Peaaegu kakskümmend viis aastat oli ta olnud politseinik. Mis temaga edaspidi ka ei juhtuks, jäävad need kakskümmend viis aastat alatiseks ta elu tugisambaks. Seda ei saanud miski muuta. Keegi ei saanud olnut olematuks muuta ja paluda luba uuesti täringut visata. Ajas tagasi liikumise võimalust polnud olemas. Küsimus oli selles, kas edasi liikumise võimalus oli.

      Ta püüdis järele mõelda, mida ta sel sügishommikul õieti tunneb. Kuid kõik oli tühjusesse mattunud. Oli tunne, nagu oleks sügisene udu hingepõhjani tunginud.

      Ta ohkas, tõmbas ajalehe lähemale ja hakkas seda hajameelselt lehitsema. Pilk rändas üle lehekülgede ja tal oli tunne, et seda kõike oli ta varem mitmeid kordi näinud ja lugenud.

      Ta tahtis lehe juba eemale lükata, kui üks surmakuulutus ta tähelepanu köitis.

      Algul ei saanud ta nähtust aru. Siis tõmbus ta kõht krampi.

      Advokaat Sten Torstensson, sündinud 3. märtsil 1947, surnud 26. oktoobril 1993.

      Wallander vahtis jõuetult surmakuulutust.

      Surnud oli ju isa, Gustaf Torstensson? Ta oli ju Steniga vähem kui nädal tagasi Greneni juures rannal kohtunud?

      Ta püüdis loetust aru saada. Tegemist pidi olema kellegi teisega. Või siis olid nimed segamini aetud. Ta luges kuulutust veel üks kord. Kuid see polnud eksitus. Sten Torstensson, mees, kes ta viis päeva varem Skagenis üles oli otsinud, oli surnud.

      Ta istus liikumatult.

      Siis tõusis ta püsti, otsis telefonimärkmiku välja ja valis numbri. Ta teadis, et see, kellele ta helistab, on varajane tõusja.

      „Martinson!”

      Wallander surus maha hetkeimpulsi toru uuesti hargile panna.

      „Kurt siinpool,” ütles ta. „Loodetavasti ei ajanud ma sind üles.”

      Torus oli pikk vaikus, enne kui Martinson vastas.

      „Oled see sina?” küsis ta. „Seda poleks ma küll oodanud.”

      „Ma tean,” vastas Wallander. „Aga mul on vaja ühte asja küsida.”

      „Ei ole ometi võimalik, et sa töölt ära lähed,” sõnas Martinson.

      „Sellega on, nagu on,” ütles Wallander. „Aga ma ei helistanud sulle, et seda arutada. Ma tahan teada, mis juhtus Sten Torstenssoniga, selle advokaadiga.”

      „Kas sa siis ei tea?” küsis Martinson.

      „Ma tulin eile Ystadi,” vastas Wallander. „Ma ei tea midagi.”

      Martinson viivitas vastusega.

      „Ta tapeti,” ütles ta viimaks.

      Wallander märkas, et vastus ei üllatanud teda. Samal silmapilgul, kui ta kuulutuse avastas, oli ta taibanud, et tegemist polnud loomuliku surmaga.

      „Ta lasti teisipäeva õhtul oma büroos maha,” jätkas Martinson. „See on täiesti arusaamatu lugu. Ja traagiline. Tema isa hukkus mõni nädal tagasi autoõnnetuses. Aga seda sa võib-olla ka ei teadnud?”

      „Ei,” valetas Wallander.

      „Tule uuesti tööle,” ütles Martinson. „Meil on sind vaja, et see asi ära lahendada. Ja palju muid asju ka.”

      „Ei,” vastas Wallander. „Jääb nii, nagu ma otsustasin. Ma selgitan, kui kokku saame. Ystad on väike linn, varem või hiljem saad inimestega kokku.”

      Siis lõpetas ta kiiresti kõne.

      Samal hetkel ta mõistis, et see, mis ta Martinsonile oli öelnud, polnud enam tõsi. Mõne silmapilgu jooksul oli kõik muutunud.

      Ta jäi rohkem kui viieks minutiks esikusse telefoni juurde liikumatult seisma. Siis jõi ta kohvi lõpuni, pani riidesse ja läks alla autosse. Veidi pärast kaheksat astus ta esimest korda üle pooleteise aasta politseimaja uksest sisse. Ta noogutas valvelauas istuvale korrapidajale, läks otsemat teed Björki kabineti ukse taha ja koputas. Björk oli püsti tõusnud ja ootas teda seistes. Wallander märkas, et mees oli kõhnemaks jäänud. Ta märkas ka seda, et Björk oli ebakindel ega teadnud, kuidas tekkinud olukorras käituda.

      Ma teen asja tema jaoks lihtsaks, mõtles Wallander. Aga alguses ei saa ta muidugi millestki aru. Samamoodi nagu ma isegi.

      „Meil on muidugi hea meel, et sa tundud jälle terve olevat,” alustas Björk kobavalt. „Aga loomulikult soovime, et sa oleksid lahkumise asemel uuesti teenistusse asunud. Meil on sind vaja.”

      Ta laiutas oma paberikuhjade all lookas kirjutuslaua kohal käsi.

      „Täna pean ma oma arvamuse ütlema nii erinevate asjade kohta nagu politsei uus vormiriietus ja seni veel arusaamatu kava muuta lääni politsei juhtkondade ja politseijuhtide süsteemi. Oled sa sellest kuulnud?”

      Wallander raputas pead.

      „Huvitav, kuhu see kõik tüürib,” jätkas Björk süngelt. „Kui ettepanek uue vormi kohta läbi läheb, siis hakkavad politseinikud tulevikus välja nägema nagu puusepa ja raudteekonduktori ristsugutised.”

      Ta vaatas nõudlikult Wallanderit, kes vaikis endiselt.

      „Kuuekümnendatel läks politsei riigi alluvusse,” ütles Björk. „Nüüd tehakse kõik jälle uuesti ringi. Nüüd tahab parlament politsei kohaliku juhtkonna ära kaotada ja luua nii-öelda riikliku politsei. Aga politsei on alati riiklik olnud. Mida muud ta olekski saanud olla? Maakondade seadused tühistati juba keskajal. Kuidas on võimalik oma igapäevast tööd teha, kui erinevate määruste tulv ähvardab sind ära uputada? Pealegi tuleb mul tegeleda ettekande kirjutamisega täiesti mõttetule konverentsile, mille teemaks on väljasaatmistehnika. Inimkeeli tähendab see siis seda, kuidas elamisloa taotlusele eitava vastuse saanud inimesed ilma liigse kära ja vastupanuta bussidesse ja laevale panna.”

      „Ma saan aru, et sul on palju tegemist,” vastas Wallander ja mõtles, et Björk on täpselt samasugune nagu alati. Ta polnud oma ülemuserolliga kunagi hakkama saanud. Ametikoht valitses tema üle, mitte vastupidi.

      „Aga sina nähtavasti ei saa aru, et me vajame kõiki olemasolevaid tublisid politseinikke,” ütles Björk ja istus raskelt kirjutuslaua taha.

      „Kõik paberid on siin,” jätkas ta. „Puudu on ainult sinu allkiri, pärast seda oled sa endine politseinik. Muuseas, loodetavasti ei ole sul midagi selle vastu, et ma kella üheksaks pressikonverentsi kokku kutsusin. Kurt, viimaste aastatega on sinust saanud ju kuulus politseinik. Isegi kui sa oled vahel veidi kummaliselt käitunud, oled sa meie hea nime jaoks palju ära teinud. Räägitakse, et politseiakadeemias on