Valge emalõvi. Henning Mankell

Pigem teen enesetapu, kui annan end elusana koosa-sõdalaste kätte.

      Täpselt samamoodi tajus Henning Klopper enda kui buuri olukorda üha tugevamate Inglise mõjudega Lõuna-Aafrikas. Ta oleks nagu järsku taibanud, et ka tema seisab samasuguse valiku ees nagu seersant Stratton.

      Alistumine oli võtmesõna. Mitte miski ei või olla hullem kui sunniviisiline elu tingimustes, mille üle endal mingit võimu pole. Kogu mu suguvõsa, terve mu rahvas on sunnitud elama Inglise seaduste järgi, inglaste ülemvõimu ja põlguse all. Meie kultuur on ohus ja peab võitlema organiseeritud poriloopimisega. Inglased üritavad meid süstemaatiliselt maha murda. Alistumise suurim oht on selle muutumine harjumuseks, hiilivaks resignatsiooniks, mis levib nagu halvav mürk veres, ilma et me ise seda märkakski. Siis on alistumine täielik. Viimane kants on langenud, teadvus hämardunud ja hakkab tasapisi surema.

      Ta polnud kunagi varem Hans du Pleissi ja Werner van der Merwega oma mõtetest rääkinud. Kuid ta oli märganud, et nad olid inglaste tehtud ülekohut puudutavates vestlustes üha sagedamini hakanud pillama kibestunud ja iroonilisi kommentaare. Puudus asja juurde kuuluma pidanud iseloomulik raev, mis omal ajal oli ta isa inglaste vastu sõtta ajanud.

      See hirmutas teda. Kes astub tulevikus inglastele vastu kui mitte ta oma põlvkond? Kes kaitseb buuride õigusi kui mitte tema ise? Või Hans du Pleiss või Werner van der Merwe?

      Seersant Strattoni lugu oli talle õpetanud midagi, mida ta juba teadis. Aga nüüd tundus, et ta ei saa selle teadmise eest enam põgeneda.

      Pigem teen enesetapu kui alistun. Aga kuna ma tahan elada, siis tuleb alistumise põhjused kõrvaldada.

      Valik oli ühtviisi kerge ja raske, kuid üheselt mõistetav.

      Ta ei osanud seletada, miks ta oli valinud just selle päeva oma sõpradele seersant Strattonist jutustamiseks. Kuid järsku oli ta tundnud, et ei saa enam kauem oodata. Aeg oli küps, nad ei saanud oma stammkohvikus pärastlõunaid ja õhtuid veetes enam tegeleda ainult tulevikuunistuste ja sünnipäevapidude kavandamisega. Oli asju, mis olid palju tähtsamad, mis olid kogu tuleviku eelduseks. Inglased, kellele Lõuna-Aafrikas ei meeldinud, võisid oma kodumaale tagasi pöörduda või rännata edasi näiliselt lõputu Briti impeeriumi teistesse eelpostidesse. Aga Henning Klopperi ja teiste buuride jaoks polnud muud kohta peale Lõuna-Aafrika. Pea kakssada viiskümmend aastat tagasi olid nad põletanud enda järel sillad, pagenud usulise tagakiusamise eest ja kaotatud paradiisi Lõuna-Aafrikas taasleidnud. Katsumused olid teinud neist äravalitud rahva. Nende tulevik oli siin, Aafrika mandri lõunatipus. Tulevik või alistumine, mis tähendas pikaajalist, kuid halastamatut hävingut.

      Vana kelner tuli longates kohvikandikuga. Kohmakate kätega korjas ta kasutatud nõud ära ja pani lauale uued tassid ning kohvikannu. Henning Klopper süütas sigareti ja vaatas oma sõpru.

      „Kas te ei saa aru?” küsis ta uuesti. „Kas te ei saa aru, et me seisame samasuguse valiku ees nagu seersant Stratton?”

      Werner van der Merwe võttis prillid eest ja puhastas neid taskurätikuga.

      „Ma pean sind korralikult nägema, Henning Klopper,” ütles ta. „Ma pean veenduma, et see oled tõesti sina, kes siin mu ees istub.”

      Henning Klopper sai järsku vihaseks. Miks nad ei tahtnud temast aru saada? Oli see tõesti võimalik, et vaid tema üksi mõtles sääraseid mõtteid?

      „Kas te ei näe, mis meie ümber toimub?” küsis ta. „Kui me pole valmis kaitsma oma õigust olla buurid, siis kes peaks seda tegema? Kas kogu me rahvas peab olema lõpuks nii maha tallatud ja nõrk, et ainus, mis meil üle jääb, on teha samamoodi nagu George Stratton?”

      Werner van der Merwe raputas aeglaselt pead. Henning Klopper arvas kuulvat vabandavat alatooni, kui sõber vastas.

      „Me kaotasime suure sõja,” ütles ta. „Meid on liiga vähe ja me oleme lasknud sellele maale, mis kunagi kuulus meile, liiga palju inglasi. Oleme sunnitud elama inglastega liidus. Muud moodi pole võimalik. Meid on liiga vähe, nii on ka edaspidi. Isegi siis, kui meie naised peale sünnitamise midagi muud ei teekski.”

      „Küsimus pole arvukuses,” vastas Henning Klopper ärritunult. „Küsimus on usus. Vastutuses.”

      „Mitte ainult,” ütles Werner van der Merwe. „Nüüd ma taipan, mida sa oma jutuga tahad öelda. Ja ma arvan, et sul on õigus. Mulle pole vaja meelde tuletada, kes ma olen. Aga sa oled unistaja, Henning Klopper. Tegelikkus on selline, nagu ta on. Seda ei saa isegi sinu surnud seersandid muuta.”

      Hans du Pleiss oli sigarillot suitsetades vestlust tähelepanelikult kuulanud. Nüüd pani ta sigarillo tuhatoosi ja silmitses Henning Klopperit.

      „Sa plaanitsed midagi,” ütles ta. „Mida sa arvad, et me peaksime tegema? Seda, mida kommunistid Venemaal? Relvastuma ja partisanide kombel Drakensbergenile minema? Pealegi sa unustad, et siin maal pole mitte ainult inglasi liiga palju. Suurimaks ohuks meie eluviisile on põlisasukad, mustad.”

      „Nemad ei tähenda midagi,” vastas Henning Klopper. „Nad alluvad meile sel määral, et teevad alati nii, nagu me ütleme, ja mõtlevad neid mõtteid, mida meie tahame. Tuleviku määrab võitlus meie ja Inglise mõjude vahel. See ja ainult see.”

      Hans du Pleiss jõi oma kohvitassi tühjaks ja hüüdis köögiukse juures liikumatult ootavat vana kelnerit. Peale paari malepartiisse süvenenud vanema mehe polnud kohvikus kedagi.

      „Sa ei vastanud mu küsimusele,” ütles Hans du Pleiss. „Sul on midagi mõttes?”

      „Henning Klopperil on alati head ideed,” ütles Werner van der Merwe. „Olgu siis tegemist Lõuna-Aafrika Raudteekompanii sorteerimisjaamade töö parandamise või kaunite naistega kurameerimisega.”

      „Võimalik,” vastas Henning Klopper ja naeratas. Tundus, nagu oleks ta sõbrad nüüd kuulama hakanud. Ehkki ta mõtted olid veel lõpuni mõtlemata ja ähmasevõitu, sai ta aru, et tahtis neile rääkida sellest, mida ta endamisi nii kaua juurelnud oli.

      Vana kelner oli laua juurde tulnud.

      „Kolm klaasi portveini,” kamandas Hans du Pleiss. „Ei tahaks küll juua midagi, mis inglastele nii kangesti meeldib. Kuid see on siiski Portugalis tehtud vein.”

      „Inglased on paljude Portugali suurimate portveinitehaste omanikud,” väitis Werner van der Merwe vastu. „Neid neetud inglasi on kõikjal. Kõikjal!”

      Kelner oli hakanud laualt kohvitasse kokku korjama. Kui Werner van der Merwe inglastest rääkis, tõukas ta kogemata lauda. Koorekann läks ümber ja pritsmed lendasid van der Merwe särgile.

      Laua ümber jäi vaikseks. Werner van der Merwe vaatas kelnerit. Siis tõusis ta kiiresti püsti, haaras vana mehe kõrvast ja raputas teda jõhkralt.

      „Sa pritsisid mu särgi täis!” röögatas ta.

      Seejärel andis ta kelnerile kõrvakiilu. Mees vaarus tugevast löögist. Aga ta ei öelnud midagi, vaid kiirustas kööki portveini järele.

      Werner van der Merwe istus tagasi ja kuivatas särki taskurätikuga.

      „Aafrika võiks olla täielik paradiis,” sõnas ta. „Kui siin ei oleks inglasi. Ja rohkem põlisrahvast, kui meil tarvis on.”

      „Me teeme Lõuna-Aafrikast paradiisi,” ütles Henning Klopper. „Meist saavad raudteel silmapaistvad mehed. Aga meist saavad ka silmapaistvad buurid. Tuletame kõikidele oma eakaaslatele meelde, mida meilt oodatakse. Peame oma väärikuse tagasi saama. Inglased peavad mõistma, et me ei alistu kunagi. Me pole sellised nagu George Stratton, me ei põgene.”

      Ta pidas pausi, kuni kelner pani lauale kolm klaasi ning pool pudelit portveini.

      „Sa pole vabandust palunud, kaffir,” ütles Werner van der Merwe.

      „Ma palun oma kohmakuse pärast vabandust,” vastas kelner inglise keeles.

      „Tulevikus õpid afrikaansi rääkima,” ütles Werner van der Merwe. „Iga inglise keelt rääkiv kaffir saadetakse sõjakohtu alla ja lastakse maha nagu koer. Mine nüüd. Kao siit!”

      „Las