Valge emalõvi. Henning Mankell

algas kell üheksa,” ütles ta. „Nii mõnigi asi viitab sellele, et kasutatud on mingit tugevatoimelist lõhkeainet koos taimer-detonaatoriga. Pole mingit põhjust oletada, et tulekahju tekkis muudel, loomulikel põhjustel. Advokaat Holmgren välistas kindlalt näiteks gaasiballooni olemasolu majas. Elektrijuhtmed on samuti alles eelmisel aastal paigaldatud. Kustutustööde käigus kraabib üks politseikoertest põlevast majast umbes kahekümne viie meetri kaugusel välja maharaiutud sõrme. See on vasaku käe teine või kolmas sõrm. Suure tõenäosusega on see kuulunud mehele. Samuti teame, et mees on mustanahaline. Meie tehnikud kammisid üksipulgi läbi selle osa tulekahjukohast ja õuest, kuhu nüüd ligi pääseb, leidmata midagi rohkemat. Ka koerad ei leidnud muud midagi. Piirkonnas korraldati ahelik, kuid tulemusteta. Auto on endiselt kadunud, Louise Åkerblom on kadunud. Üks maja plahvatas ja me leidsime neegrile kuulunud sõrme. See on kõik.”

      Björk tegi grimassi.

      „Mis arstid ütlevad?” küsis ta.

      „Maria Lestadius haiglast vaatas seda,” ütles Svedberg. „Aga ta tahab, et me pöörduksime kohe kriminalistikalabori poole. Ta ütles, et pole sõrmede alal kompetentne.”

      Björk keeras oma tooli.

      „Oota, mida?” küsis ta. „Et „pole sõrmede alal kompetentne”?”

      „Nii ta väljendus,” ütles Svedberg alistunult. Björkil oli üldteada komme koondada mõnikord tähelepanu ebaolulistele detailidele.

      Björk langetas ühe käe raskelt lauale.

      „See on kohutav,” ütles ta. „Teiste sõnadega: me ei tea mitte midagi! Kas Robert Åkerblom ei rääkinud midagi, millest meil kasu võiks olla?”

      Wallander tegi kiire otsuse käeraudadest esialgu mitte rääkida. Ta kartis, et see eksitaks nende mõtted radadele, mis pole hetkel kõige tähtsamad. Pealegi ta kahtles, kas käeraudadel oli naise kadumisega mingit otsest seost.

      „Mitte midagi,” ütles ta. „Minu meelest on Åkerblomid maailma kõige õnnelikum perekond.”

      „Kas teda võis tabada mingi usuline hullustus?” küsis Björk. „Lehes kirjutatakse ju pidevalt igasugu hulludest sektidest.”

      „Metodisti kirikut saab vaevalt hulluks sektiks pidada,” vastas Wallander. „See on meie üks vanemaid vabakirikuid. Aga ma tunnistan, et ei tea täpselt, milliseid seisukohti nad esindavad.”

      „Seda tuleb uurida,” ütles Björk. „Mida te mõtlete edasi teha?”

      „Loodame homse peale,” ütles Martinson. „Et inimesed hakkavad helistama.”

      „Ma olen juba määranud telefonivalved,” ütles Björk. „Kas saame veel midagi teha?”

      „Tegelikult meil on, millega edasi töötada,” sõnas Wallander. „Meil on sõrm. See tähendab, et kuskil on ilma vasaku käe ühe sõrmeta must mees. Peale selle vajab ta arstiabi või haiglaravi. Kui ta juba arsti poole pöördunud ei ole, siis ilmub ta varem või hiljem välja. Samuti ei saa välistada, et ta võtab politseiga ühendust. Keegi ei raiu omal ise sõrmi küljest ära. Vähemalt juhtub seda äärmiselt harva. Seega on keegi tema suhtes jõhkrat vägivalda tarvitanud. Loomulikult ei saa me välistada ka võimalust, et ta on juba maalt lahkunud.”

      „Sõrmejälg,” ütles Svedberg. „Ma ei tea, kui palju aafriklasi riigis on, olgu siis legaalselt või illegaalselt. Aga on võimalik, et sõrmejälg on meil registris. Lisaks saame ka Interpolile järelepärimise saata. Nii palju kui ma tean, on mitmed Aafrika riigid viimastel aastatel korralikud kriminaalregistrid koostanud. Rootsi politseilehes oli selle kohta mõni kuu tagasi artikkel. Ma olen Kurtiga nõus. Isegi kui me praegu ei näe seost Louise Åkerblomi ja sõrme vahel, siis tuleb meil sellele võimalusele mõelda.”

      „Kas anname selle ajalehtedele?” küsis Björk. „Politsei otsib sõrme omanikku. See tekitaks vähemalt suuri pealkirju.”

      „Miks mitte?” ütles Wallander. „Ega meil ju midagi kaotada ka pole.”

      „Ma mõtlen selle üle järele,” ütles Björk. „Esialgu ootame. Aga ma olen nõus, et haiglaid tuleb hoiatada. Arstidel on ju muuhulgas ka kohustus politseile teatada, kui tekib kahtlus kuritegelikul moel tekitatud kehavigastuse osas.”

      „Neil on ka vaikimiskohustus,” ütles Svedberg. „Aga muidugi tuleb haiglatega ühendust võtta. Polikliinikutega samuti, üldse kõikidega. Kas keegi teab, kui palju arste siin riigis on?”

      Keegi ei teadnud.

      „Palu Ebbal välja uurida,” ütles Wallander.

      Rootsi Arstide Liidu sekretärile helistamine võttis kümme minutit.

      „Rootsis on kokku umbes kakskümmend viis tuhat arsti,” ütles Wallander, kui Ebba oli saadud andmed talle telefonis teatavaks teinud.

      See oli üllatus.

      Kakskümmend viis tuhat arsti.

      „Kus nad kõik siis on, kui neid vaja läheb?” küsis Martinson imestunult.

      Björk hakkas kannatust kaotama.

      „Kas tuleb veel midagi?” küsis ta „Kui ei, on meil kõikidel palju tegemist. Homme hommikul kell kaheksa on uus koosolek.”

      „Võtan helistamise enda peale,” ütles Martinson.

      Nad olid oma paberid kokku korjanud ja püsti tõusnud, kui telefon helises. Martinson ja Wallander olid juba koridoris, kust Björk nad tagasi hüüdis.

      „Läbimurre!” ütles ta, ise näost tulipunane. „Nad arvavad, et leidsid auto üles. Norén helistas. Üks tulekahjupaigale ilmunud talumees oli küsinud, kas politseinikke võiks huvitada see, mis ta mõni kilomeeter eemal tiigist oli leidnud. Kuskil Sjöbo pool vist. Norén sõitis sinna ja nägi muda sees auto antenni. Antonsoni-nimeline talumees oli kindel, et nädal tagasi seda autot seal ei olnud.”

      „Oh kurat,” ütles Wallander. „Auto tuleb täna õhtul kätte saada, me ei saa homseni oodata. Ajame prožektorid ja kraana kohale.”

      „Ma loodan, et autos ei ole kedagi,” ütles Svedberg.

      „Selle me välja uurimegi,” ütles Wallander. „Lähme!”

      Tiik oli Krageholmist põhja pool, Sjöbosse viiva tee ääres metsatuka kõrval ligipääsmatus kohas. Politseil läks prožektorite ja kraana paikasaamiseks kolm tundi. Alles kell pool üheksa õnnestus neil tross auto külge kinnitada. Selleks ajaks oli Wallander suutnud libastuda ja poolest kerest saadik tiiki lennata. Norén laenas talle oma autos olnud tagavarakombinesooni. Aga ta pani vaevu tähele, et oli märg ja külmetas. Kogu tähelepanu oli koondatud autole.

      Ta tundis ühtaegu nii pinevust kui ka vastumeelsust. Ta lootis, et see on õige auto. Aga ta kartis, et selle sees on Louise Åkerblom.

      „Üks on vähemalt selge,” ütles Svedberg. „See pole õnnetus. Auto on tiiki aetud selleks, et seda peita. Arvatavasti öösel, kõige pimedamal ajal. See, kes seda tegi, ei näinud, et antenn mudast välja paistab.”

      Wallander noogutas. Svedbergil oli õigus.

      Tross tõmbus aeglaselt pingule. Kraanaauto surus oma toed maha ja hakkas tõmbama.

      Aegamööda ilmus auto tagaosa nähtavale.

      Wallander vaatas Svedbergi poole, kes oli autode alal ekspert.

      „On see õige?” küsis ta.

      „Oota natuke,” vastas Svedberg. „Ma ei näe veel.”

      Siis tuli tross lahti. Auto kadus taas mutta.

      Nad pidid uuesti otsast peale alustama.

      Pool tundi hiljem hakkas kraana teist korda tõmbama.

      Wallanderi pilk liikus aeglaselt pinnale tõusva auto ja Svedbergi vahet.

      Äkki too noogutas.

      „Õige auto. See on Toyota Corolla. Kindla peale.”

      Wallander keeras ühte