Valge emalõvi. Henning Mankell

on tühi,” ütles ta Björkile.

      „Ta võib tiigis olla,” ütles Svedberg.

      Wallander noogutas ja silmitses tiiki. Selle ümbermõõt oli umbes sada meetrit. Aga kuna antenn oli nähtaval olnud, siis järelikult polnud see sügav.

      „Meil on tuukreid vaja,” sõnas ta Björkile. „Nüüd kohe.”

      „Tuuker ei näe selles pimeduses midagi,” väitis Björk vastu. „Tuleb hommikuni oodata.”

      „Nad peavad ainult mööda põhja käima,” ütles Wallander. „Veavad traali kahe vahel. Ma ei taha hommikuni oodata.”

      Björk andis järele. Ta läks ühe politseiauto juurde ja helistas. Vahepeal oli Svedberg juhipoolse ukse lahti teinud ja valgustas taskulambiga auto sisemust. Ettevaatlikult võttis ta välja märja autotelefoni.

      „Viimane number jääb tavaliselt mälusse,” ütles ta. „Ta võis ju peale kontori telefonivastaja ka mujale helistada.”

      „Hästi,” ütles Wallander. „Hea mõte, Svedberg!”

      Tuukreid oodates vaatasid nad auto üle. Tagaistmelt leidis Wallander paberkoti vettinud kookidega.

      Siiamaani kõik klapib, mõtles ta. Aga mis juhtus pärast? Tee peal? Kellega sa kohtusid, Louise Åkerblom? Leppisid kellegagi kohtumise kokku? Või kohtasid kedagi teist? Kedagi, kes tahtis sinuga kohtuda sinu teadmata?

      „Käekotti pole,” ütles Svedberg. „Portfelli ka mitte. Kindalaekas on auto registritunnistus ja kindlustuspaberid. Ja Uus Testament.”

      „Otsi käsitsi joonistatud kaarti,” ütles Wallander.

      Svedberg ei leidnud midagi.

      Wallander kõndis aegamisi ümber auto. Sellel polnud vigastusi. Louise Åkerblom polnud sattunud liiklusõnnetusse.

      Nad istusid ühte patrullautosse ja jõid termosest kohvi. Vihm oli lõppenud ja taevas peaaegu pilvitu.

      „On ta tiigis?” küsis Svedberg.

      „Ma ei tea,” vastas Wallander. „Võib-olla.”

      Kaks noort tuukrit saabusid päästeameti autoga. Wallander ja Svedberg tervitasid mehi, nad olid juba varasemast head tuttavad.

      „Mida me otsima peame?” küsis üks tuukritest.

      „Võib-olla laipa,” vastas Wallander. „Võib-olla portfelli, käekotti. Või muid asju, millest me veel ei tea.”

      Tuukrid seadsid end valmis ja astusid musta sogasesse vette. Kahe vahel hoidsid nad traali.

      Politseinikud seisid vaikides ja jälgisid neid.

      Martinson jõudis kohale, kui tuukrid olid tiigi esimest korda läbi kamminud.

      „Ma näen, et see on õige auto,” sõnas Martinson.

      „Naine võib tiigis olla,” ütles Wallander.

      Tuukrid olid äärmiselt täpsed. Aeg-ajalt üks neist peatus ja püüdis midagi võrku. Rannale hakkas kogunema erinevaid asju. Katkine tõukekelk, viljapeksumasina osi, mädanenud puuoksi, üks kummik.

      Kell oli üle südaöö. Louise Åkerblomist polnud endiselt jälgegi.

      Öösel veerand kaks tulid tuukrid kaldale.

      „Rohkem pole seal midagi,” ütles üks neist. „Aga me võime homme veel traalida, kui te arvate, et sellest kasu on.”

      „Ei,” ütles Wallander. „Teda pole siin.”

      Nad vahetasid lühidalt mõned laused ja sõitsid siis laiali.

      Kui Wallander koju jõudis, jõi ta ühe õlle ja sõi mõned kuivikud. Ta oli nii väsinud, et ei jaksanud enam mõeldagi. Ta ei viitsinud riidest lahti võtta, vaid heitis voodisse ja tõmbas teki peale.

      Kolmapäeva, 29. aprilli hommikul kell pool kaheksa oli Wallander politseimajas tagasi.

      Autos oli talle üks mõte pähe tulnud. Ta otsis välja pastor Turesoni telefoninumbri. Pastor vastas ise. Wallander palus nii varajase helistamise pärast vabandust. Seejärel palus ta võimalust Turesoniga päeva jooksul kokku saada.

      „Kas midagi on juhtunud?” küsis Tureson.

      „Ei,” vastas Wallander. „Mul on lihtsalt mõned küsimused, millele tahaksin vastust saada. Iga asi võib oluline olla.”

      „Ma kuulsin kohalikku raadiot,” ütles Tureson. „Ja nägin ajalehti. Kas midagi uut ei ole selgunud?”

      „Ta on endiselt kadunud,” vastas Wallander. „Uurimise huvides ei saa ma töö käigust väga palju rääkida.”

      „Saan aru,” ütles Tureson. „Vabandust, et ma küsisin. Aga loomulikult olen ma Louise’i kadumise pärast mures.”

      Nad otsustasid kokku saada kell üksteist metodisti kirikus.

      Wallander pani toru hargile ja läks Björki kabinetti. Svedberg istus seal ja haigutas, Martinson rääkis Björki telefoniga. Björk trummeldas rahutult sõrmedega vastu lauda. Grimassi tehes pani Martinson telefoni ära.

      „Kõned on tulema hakanud,” ütles ta. „Siiamaani ei paista midagi asjalikku olevat. Aga helistas keegi, kes teatas, et ta nägi täiesti kindlasti Louise Åkerblomi eelmisel neljapäeval Las Palmase lennuväljal. Seega päev enne kadumist.”

      „Hakkame nüüd peale,” katkestas Björk.

      Politseiülem oli öösel nähtavasti halvasti maganud. Ta näis väsinud ja ärritatud.

      „Jätkame sealt, kus me eile pooleli jäime,” ütles Wallander. „Auto tuleb korralikult läbi uurida, telefoniteated järjest läbi töötada. Mina ise kavatsen uuesti tulekahjupaigale sõita ja vaadata, mis kriminalistid sealt leiavad. Sõrm on teel kriminalistikalaborisse. Nüüd on küsimus, kas me teatame sellest ajakirjandusele?”

      „Teatame küll,” ütles Björk ootamatu kindlusega. „Martinson aitab mul pressiteate kokku panna. Ma oletan, et see tekitab toimetustes enneolematut segadust.”

      „Parem, kui Svedberg seda teeb,” ütles Martinson. „Ma tegelen kahekümne viie tuhande Rootsi arstiga. Pluss lõputu arv polikliinikuid ja traumapunkte. See võtab aega.”

      „Teeme siis nii,” sõnas Björk. „Ma võtan selle Värnamo advokaadi enda peale. Kui midagi erilist ei juhtu, siis näeme pärast lõunat.”

      Wallander läks oma auto juurde. Skånes tõotas tulla ilus päev. Ta seisatas ja tõmbas värsket õhku kopsudesse. Esimest korda sel aastal oli tal tunne, et kevad on saabumas.

      Tulekahjupaigal ootas teda kaks üllatust.

      Kriminalistide töö oli varastel hommikutundidel vilja kandnud. Talle tuli vastu Sven Nyberg, kes alles mõned kuud tagasi Ystadi politseis tööle oli asunud. Nyberg oli töötanud Malmös, kuid tuli võimaluse avanedes kõhklemata Ystadi üle. Wallander polnud temaga seni väga palju kokku puutunud. Kuid tal oli tubli tehnilise uurija maine. Et mees oli pealekauba järsu loomuga ja raske suhtleja, oli Wallander ise avastanud.

      „Ma arvan, et sa peaksid mõnda asja nägema,” ütles Nyberg.

      Nad läksid neljale postile kinnitatud väiksesse varjualusesse.

      Kiletükil olid mõned väändunud metalldetailid.

      „Pomm?” küsis Wallander.

      „Ei,” vastas Nyberg. „Sellest pole me veel jälgegi leidnud. Aga see siin on vähemalt sama huvitav. Siin näed sa suure raadiosaatja osi.”

      Wallander vaatas teda arusaamatusega.

      „Kombineeritud saatja ja vastuvõtja,” ütles Nyberg. „Mis tüüpi või firma, seda ma ei oska öelda. Aga kindlasti pole see raadioamatööri seade. On ju veidi imelik, et tühjas majas on selline riistapuu. Mis lisaks kõigele veel ka õhku lastakse.”

      Wallander noogutas.

      „Sul on õigus,” ütles