Valge emalõvi. Henning Mankell

noogutas.

      „Püstol,” ütles ta. „Arvatavasti oli selles maja õhkulendamise ajal laetud magasin. Püstol rebiti tükkideks, kui magasin lööklaine või tule mõjul plahvatas. Peale selle ma kahtlustan, et see on üsna ebatavaline mudel. Nagu sa näed, on pära välja rebitud. Päris kindlasti pole see mõni Luger või Beretta.”

      „Mis see siis on?” küsis Wallander.

      „Liiga vara öelda,” ütles Nyberg. „Aga saad teada niipea, kui oleme selle välja selgitanud.”

      Nyberg toppis oma piibu täis ja süütas selle.

      „Mis sa sellest kõigest arvad?” küsis ta.

      Wallander raputas pead.

      „Ma olen harva end nii ebakindlalt tundnud,” vastas ta ausalt. „Ma ei leia seoseid, tean ainult, et otsin kadunud naist ja satun kogu aeg eriti imelike asjade otsa. Ära raiutud sõrm, suure raadiosaatja osad, ebatavalised relvad. Võib-olla peangi just sellest ebatavalisest lähtuma? Millestki, mille otsa ma oma politseikogemusega veel sattunud ei ole?”

      „Kannatust,” ütles Nyberg. „Kindlasti leiame seose, kui aeg küps on.”

      Nyberg pöördus oma keerulise piltmõistatuse juurde tagasi. Wallander hulkus natuke tulekahjupaigal ja üritas veel üks kord peas mingit kokkuvõtet teha. Lõpuks ta loobus.

      Ta istus autosse ja helistas politseijaoskonda.

      „Kas on palju teateid tulnud?” küsis ta Ebbalt.

      „Pidevalt helistatakse,” vastas too. „Svedberg läks äsja mööda ja ütles, et mõned teated tundusid usutavad ja huvipakkuvad. Rohkem ma ei tea.”

      Wallander andis Ebbale metodisti kiriku telefoninumbri ja otsustas pärast jutuajamist pastoriga ka Louise Åkerblomi kirjutuslaua kinnisvarabüroos põhjalikult läbi uurida. Südametunnistus piinas, et ta oli seni piirdunud vaid esimese, põgusa vaatlusega.

      Ta sõitis Ystadi tagasi. Kuna tal oli enne Turesoniga kohtumist küllalt aega, parkis ta auto keskväljakule ja läks raadiopoodi. Pikemalt kaalumata kirjutas ta alla uue stereosüsteemi järelmaksupaberitele. Siis sõitsis ta koju Mariagatanile ja pani selle üles. Ta oli ostnud ühe CD-plaadi: Puccini „Turandot’”. Ta pani plaadi käima, heitis diivanile ja püüdis mõelda Baiba Liepast. Kuid kogu aeg kippus seda varjutama Louise Åkerblomi nägu.

      Wallander ärkas võpatades ja vaatas kella. Ta vandus, kui avastas, et oleks pidanud juba kümme minutit tagasi kirikus olema.

      Pastor Tureson ootas teda kiriku tagaruumis. See oli ühtlasi laoruum ja kontor. Seinu kaunistasid vaibakesed piiblitsitaatidega. Aknaorvas seisis kohvimasin.

      „Vabandust, et hiljaks jäin,” ütles Wallander.

      „Saan väga hästi aru, et politseil on palju tööd,” vastas Tureson.

      Wallander istus toolile ja võttis märkmiku välja. Tureson küsis, kas ta soovib kohvi, kuid Wallander keeldus tänades.

      „Üritan selgust saada, kes on Louise Åkerblom,” alustas ta. „See, mis ma siiani teada olen saanud, viitab ainult ühele. Et Louise Åkerblom on läbinisti harmooniline inimene, kes iialgi poleks oma meest ja lapsi vabatahtlikult maha jätnud.”

      „Sellisena tunneme teda kõik,” ütles Tureson.

      „Samal ajal tekitab see minus kahtlusi,” jätkas Wallander.

      „Kahtlusi?”

      Turesoni ilme oli üllatunud.

      „Ma lihtsalt ei usu, et nii veatuid ja harmoonilisi inimesi on olemas,” selgitas Wallander. „Kõikidel on oma varjuküljed. Küsimus on ainult selles, millised need Louise Åkerblomil on. Eeldatavasti ei kadunud ta vabatahtlikult sellepärast, et ei suutnud oma suurt õnne enam välja kannatada.”

      „Saaksite kõikidelt meie koguduse liikmetelt sama vastuse,” ütles Tureson.

      Wallanderil ei õnnestunud tagantjärele selgusele jõuda, mis tegelikult juhtus. Kuid miski pastor Turesoni vastuses äratas järsku ta tähelepanu. Näis, nagu oleks pastor kaitsnud Louise Åkerblomist loodud pilti, ehkki miski peale Wallanderi üldiste seisukohtade polnud seda küsimärgi alla seadnud. Või kaitses ta kedagi teist?

      Wallander muutis kiiresti taktikat ja esitas varem vähetähtsana tundunud küsimuse.

      „Rääkige oma kogudusest,” ütles ta. „Miks astutakse metodisti kiriku liikmeks?”

      „Meie usku ja piiblitõlgendust peetakse õigeks,” vastas pastor Tureson.

      „Kas see on siis õige?” küsis Wallander.

      „Minu ja koguduse arusaamise järgi on,” ütles pastor Tureson. „Kuid teised usuliikumised muidugi kahtlevad. See on loomulik.”

      „Kas mõnel koguduse liikmel oli midagi Louise Åkerblomi vastu?” küsis Wallander ja tundis kohe, et tema vastas istuv mees viivitas vastamisega pisut liiga kaua.

      „Seda ma ei usu,” vastas pastor Tureson.

      Jälle, mõtles Wallander. Midagi põiklevat, käest libisevat on tema vastuses.

      „Miks ma teid küll ei usu?” küsis ta.

      „Peaksite uskuma,” vastas Tureson. „Ma tunnen oma kogudust.”

      Wallander tundis end järsku väga väsinuna. Ta mõistis, et pastori kõigutamiseks tuleb küsimused hoopis teistmoodi esitada. Niisiis, otserünnak.

      „Ma tean, et Louise Åkerblomil on koguduses vaenlasi,” ütles ta. „Pole oluline, kuidas ma seda tean. Aga sooviksin teie kommentaari.”

      Tureson vaatas talle enne vastamist pikalt otsa.

      „Mitte vaenlasi,” ütles ta. „Aga on tõsi, et ühel koguduseliikmel on temaga õnnetu läbisaamine.”

      Ta tõusis ja läks akna juurde.

      „Ma olen kahevahel olnud,” ütles pastor Tureson. „Eile õhtul mõtlesin tegelikult teile helistada. Aga ei helistanud. Me kõik ju loodame, et Louise tuleb tagasi. Et kõik saab loomuliku selgituse. Kuid samal ajal olen üha rohkem mures. Seda pean samuti tunnistama.”

      Ta tuli oma tooli juurde tagasi.

      „Mul on ju kohustused ka kõikide teiste koguduseliikmete ees,” ütles ta. „Ma ei taha oma hingele võtta kellegi halba valgusse seadmist. Väita midagi, mis hiljem täiesti valeks osutub.”

      „See jutuajamine pole ametlik ülekuulamine,” sõnas Wallander. „See, mis te räägite, jääb meie vahele. Ma ei kirjuta protokolli.”

      „Ma ei tea, kuidas seda öelda,” ütles pastor Tureson.

      „Öelge, kuidas asi on,” vastas Wallander. „Nii on tavaliselt kõige lihtsam.”

      „Kaks aastat tagasi tuli meile uus koguduseliige,” alustas pastor Tureson. „Ühe Poola vahet sõitva praami masinist hakkas meie koosolekutel käima. Ta oli lahutatud, 35-aastane, sõbralik ja tagasihoidlik. Kogudus võttis ta kiiresti omaks ja hakkas temast lugu pidama. Aga kord umbes aasta tagasi soovis Louise Åkerblom minuga omavahel rääkida. Ta jälgis hoolikalt, et tema mees Robert sellest teada ei saaks. Istusime siin toas ja ta rääkis mulle, et meie uus koguduseliige oli hakanud teda armuavaldustega pommitama. Saatis kirju, jälitas teda, helistas. Ta tõrjus meest pidevalt nii sõbralikult eemale kui sai. Aga too muudkui jätkas ja olukord muutus lõpuks väljakannatamatuks. Louise palus, et ma mehega räägiksin. Tegin seda. Mees oli äkitselt nagu ära vahetatud. Teda tabas kohutav raevuhoog, ta ütles, et Louise on teda alt vedanud ning ta teab, et mina avaldan Louise’ile halba mõju. Tegelikult armastavat naine teda ja tahtvat oma meest maha jätta. See oli täiesti absurdne. Mees ei tulnud enam meie kogunemistele, lõpetas töö praamil ja me arvasime, et ta on lõplikult läinud. Kogudusele ütlesin ainult, et ta kolis ära ja oli hüvastijätmiseks liiga uje. Louise’i jaoks oli see muidugi suur rõõm. Aga umbes kolm kuud tagasi hakkas see jälle peale. Ühel õhtul avastas Louise mehe oma maja ees seismas. See oli talle muidugi tohutu šokk. Taas hakkas