Kõrbeoda. Peter V. Brett

nähtamatuks. Isegi kui pealtnägijaid oleks olnud, poleks keegi tema möödumist märganud.

      Tema palee väravad olid kinni, kuid nie’Sharum’ina veedetud aastad olid õpetanud teda mängleva kergusega müüridel ronima. Silmapilgu pärast laskus ta pimeduses juba teiselt poolt alla.

      Kui ta üle õue palee poole läks, tundus kõik olevat korras. Üheski aknas ei põlenud tuld ning valitses vaikus. Siiski ei andnud Qasha sõnad talle rahu. Öösiti pole Sharum Ka palees kõik alati sugugi vagusi.

      Jardir hiilis omaenese kodu pimedates koridorides hääletult nagu varas, kasutades kõiki oskusi, mida oli õppinud Labürindis alagai’sid varitsedes. Ühtegi eesriiet paigalt nihutamata käis ta ükshaaval läbi vastuvõtusaalid ja ootetoad – iga viimsegi koha, kuhu võinuks koguneda need, kes söandasid trotsida öist liikumiskeeldu –, ent ei leidnud sealt hingelistki.

      Nii võiski arvata, mõlgutas ta. Kõik on end keldrikorrustele lukustanud, nagu seadus ette näeb. Sa olid narr, et tulid. Ashanil oli õigus. Sa mängid oma kohustustega, et rahuldada uudishimu. Mehed surevad öös, sellal kui sina luurad omaenese kodus.

      Ta tahtis juba lahkuda, minna tagasi Labürinti, kui kuulis oma magamiskambrist mingit heli. Kui ta lähemale hiilis, muutus see valjemaks. Ta piilus eesriide tagant ja nägi magamistoa ukse ees seismas kaht kai’Sharum’it, kes kandsid Andrah’ kaardiväe valget särpi. Helid kõlasid selgemalt ning ta taipas, millega tegu.

      Need olid Inevera karjatused.

      Temas lahvatas raev, millesarnast ta poleks osanud ettegi kujutada. Taipamata, et on liikvele läinud, purustas ta rusikaga juba ühe kai’Sharum’i selgroo. Mees uratas, kuid jäi kähku vakka, varisedes põrandale, kus Jardir lömastas kannaga ta kõri.

      Teine sõdalane pöördus vilkalt ümber, liikudes sujuvalt, nagu Sharik Horas treenitud Sharum’ilt võiski oodata, aga Jardiri raev ei tundnud piire. Sõdalane püüdis temast kinni kahmata, ent Jardir sukeldus ta väljasirutatud käte vahelt läbi mehe selja taha, haarates tal ühe käega lõuast ja teisega kuklast. Järsk nõksatus, ja mees kukkus surnult vaibale.

      Jardir pöördus, virutades jalaga kõvasti vastu ust. See oli seestpoolt riivis, kuid ta kiristas üksnes hambaid ja virutas uuesti, lüües seekord ukse hingedelt maha, mispeale see prantsatas tuppa põrandale.

      Avanev vaatepilt tarretas ta paigale, tal oli tunne, nagu oleks oda talle rinda puurinud. Ta oli arvanud, et Andrah surub Ineverat pikali, võttes naist väevõimuga, aga hoopis tema naine, alasti, ratsutas paksmaol niisama himuralt, nagu Qasha oli hommikul ratsutanud Jardiril. Andrah piilus hirmunult tema poole, kuid ei pääsenud Inevera pehme keha alt välja. Naine pööras pead ning raevunud Jardir polnud kindel, kas ta kujutas seda ette või võbeles Inevera suunurkades tõepoolest kerge irve abikaasa üle, kellelt oli võetud viimnegi auraasuke.

      Kui enne hõõgus Jardiri raev nagu sepaahi, siis nüüd oli sellest saamas Nie sügaviku viies kiht. Ta marssis seinaraami juurde, valides sealt lühikese torkeoda. Kui ta ümber pöördus, oli Andrah Inevera alt vabaks rabelnud. Mees seisis alasti Jardiri magamiskambris, lõtv riist peaaegu peidus tohutu kõhu voltide all. See pilt täitis Jardiri tülgastusega.

      „Pea kinni! Ma käsin!” karjus Andrah ründavale Jardirile, ent viimane ei teinud väljagi, vaid äigas talle oda tömbi tagumise otsaga vastu lõugu.

      „Selles asjas ei saa isegi sina abikaasat keelata!” hüüdis Jardir, kui Andrah maha kukkus. „Täna öösel teen ma Krasiale teene!” Ta tõstis oda, et mees läbi torgata.

      Inevera kahmas ta käsivarrest. „Lollpea!” kisendas naine. „Sa rikud kõik ära!”

      Jardir pöördus ja lõi Ineverale käeseljaga näkku, paisates naise eemale. „Ära muretse, truudusetu jiwah,” ütles ta, vaadates uuesti Andrah’ poole. „Minu oda leiab peagi ka sinu.”

      Ta tõstis jälle oda ja Andrah kriiskas, ent siis muutus kõik oranžiks ja punaseks ning Jardirit tabas uskumatult tugev hoop, mis lennutas ta ohvrist kaugemale. Raskesse sõdalaserüüsse õmmeldud põletatud savist plaadid pehmendasid lööki üksjagu, aga kui ta vastu seina põrganult toibus, avastas ta, et rüü on leekides. Röögatusega kiskus ta selle seljast.

      Ta vahtis Ineverat, kes hoidis käes sedasama tuledeemoni kolpa, mis oli naisel kaasas nende esimesel kohtumisel Sharik Horas. Inevera seisis vähimagi häbita kahe mehe ees alasti, teades, et veel praegugi pole tema ilule võrdset. Viha ja erutus kobrutasid Jardiris, heideldes ülevõimu pärast.

      „Lõpeta see rumalus!” nähvas naine.

      „Sinu korraldusi ma enam ei kuula,” vastas Jardir. „Põleta kas või terve palee, kui soovid, aga ma tapan selle paksu sea ikkagi ja võtan sind tema laibal!” Andrah niutsatas, kuid Jardiri lõrin vaigistas ta.

      Inevera isegi ei võpatanud, vaid tõi teise käega lagedale väikese eseme. See meenutas söekamakat, kuni sellesse uuristatud loitsumärk loitvele lõi ning Jardir taipas, et seegi on alagai hora. Mustaks tõmbunud luutükk pragises ning sellest kargas Jardiri pihta hõbedane välgunoole sarnane võluvägi.

      Jardir kerkis õhku ja paisati vastu seina, tema keha raputas kirjeldamatu piin. Ta proovis sellega rahu sõlmida, ent valu lõppes sama äkki, nagu algaski, jättes endast maha üksnes halvava õudustunde. Ta pöördus uuesti Inevera poole, kuid naine tõstis jälle kivi ning välk sähvatas teist korda, ja kolmandatki, kuna ta end ikka veel püsti ajas. Kolmandalgi korral üritas ta tõusta, aga käed-jalad ei kuulanud sõna, lihased tõmbusid isetahtsi krampi.

      „Viimaks me mõistame teineteist,” lausus Inevera. „Mina olen Everami tahe, ja sinul oleks targem loobuda vastuhaku mõtetest. Kui selle paksu sea magatamine hankis sulle valge turbani, siis peaksid sa mind eneseohverduse eest tänama, mitte püüdma kõike vussi keerata!”

      „Paksu sea?!” nõudis Andrah, ajades end lõpuks jalule. „Ma olen…!”

      „… elus, sest mina tahtsin nii,” ütles Inevera, tõstes deemonikolba. Selle lõugade vahelt nilpsasid leegid, pannes Andrah’ kahvatama.

      „Mul oli vaja, et sa Jardirit toetaksid, kuni ta võidab Sharum’ite ja ülejäänud hõimude Damaji’de poolehoiu,” kõneles naine, „aga nüüd, mil Qasha ootab last, peavad kõik Sharum’id teda oma vennaks nii öös kui ka päevaajal. Enam sa temast ei vabane.”

      „Ma olen Andrah!” karjus mees. „Mul tarvitseb ainult kätt viibutada, et see palee maatasa tehtaks!”

      Inevera naeris. „Sel juhul algaks kodusõda. Ja kui sul ka õnnestuks Ahmann tappa, kuidas jääb siis tema naistega, dama’ting’idega? Kas sa vägistad ja mõrvad nad, nagu on kombeks? Evejah ei jäta kahtlust, milline saatus ootab neid, kes söandavad mõnele dama’ting’ile viga teha.”

      Andrah põrnitses süngelt, oskamata midagi kosta.

      „Taeva väravad on suletud,” lausus naine, tõmmates õlgadele siidrüü, et oma alastus kinni katta. „Ehk avanevad need järgmine kord jälle, kui mul on sinult mõnd otsust tarvis, aga võib-olla saadan Ahmanni, et ta selle sinu verega valmis kirjutaks. Seni kasi oma kärbunud vana odaga tagasi enda paleesse.”

      Andrah ei vaevunud riidessegi panema, vaid korjas rõivad sülle ja sibas toast minema.

      Inevera lähenes Jardirile, põlvitades abikaasa kõrvale. Deemoniluu kamakas, mida ta oli välkude pildumiseks kasutanud, lagunes tuhaks, mille ta peopesalt lõbustatult maha pühkis. „Sa oled tugev,” kiitis ta. „Vähesed mehed suudaksid üheainsagi tabamuse järel tõusta, kolmest rääkimata. Kui täna öösel uue valmistan, pean võtma suurema luu.”

      Ta sirutas käe, silitades mehe juukseid ja hellitades ta nägu. „Ah, mu arm,” sõnas ta kurvalt, „kuidas ma soovin, et sa poleks seda näinud.”

      Jardir püüdis liigutada keelt, mis tundus olevat nii paistes, et täitis lausa terve suu. „Miks?” krooksatas ta viimaks vaevaliselt.

      Inevera ohkas. „Andrah tahtis sind hukata, kuna sa tema sõbra nii autul kombel tapsid.