Kõrbeoda. Peter V. Brett

kuidas Amadeveram, Kaji hõimu Damaji, umbes kuuekümneaastane mees, seljatas sharusahk’i ringis pool tosinat noort ja osavat dama’t.

      Ta vaatas hoolikamalt, otsides Andrah’ liigutustest sellise väljaõppe märke, aga paistis, et ihukaitsjate ja teenrite lakkamatu kohalolu oli mehe lodevaks muutnud. Praegugi mekkis ta vastuvõtu ajal taldrikult suhkurdatud datleid.

      Jardiri pilk vilksas kummalegi poole Andrah’ trooni. Paremal käel seisid Damaji kaksteist liiget, kõigi Krasia hõimude juhid. Seljas valged rüüd ja peas mustad turbanid, pomisesid nad isekeskis sellest, kuidas neid oli asjatoimetuste juurest ära paleesse tiritud, kui päike oli vaevalt silmapiiri kohal. Andrah’ vasakul käel, troonist kahe sammu kaugusel, seisid Damaji’ting’id. Nagu Damaji’d, nii kandsid ka nemad pearätikuid ja musti loore, mis valgete rüüde juures teravalt silma torkasid. Erinevalt Damaji’dest olid nad täiesti vait, jälgides toimuvat läbitungival pilgul.

      Kas nemadki teavad minu saatust ette, mõlgutas Jardir, piiludes seejärel oma Jiwah Ka poole, kes seisis ta kõrval. Või teavad nad ainult seda, mida Inevera neile räägib?

      „Hoshkamini poeg,” tervitas Damaji Amadeveram Jardirit, „palun jutusta meile, kuidas sina eileöiseid sündmusi mäletad.” Tema oli Kaji hõimust ja Andrah’ peaminister, küllap kogu Krasia mõjuvõimsaim vaimulik, kui Andrah ise välja arvata. Ametlikult pidi Andrah esindama kõiki hõime, aga ühtlasi määras ta ametisse nii Sharum Ka kui ka peaministri, ning Jardir teadis oma õpiaegadest, et juba sadu aastaid polnud ükski Andrah määranud kummalegi kohale kedagi mõnest teisest hõimust. Seda oleks peetud nõrkuse märgiks.

      Sharum Ka põrnitses pahaselt, ilmselgelt oli ta lootnud, et temal palutakse esimesena kõnelda. Ta tormas teekandiku juurde, mis oli tema jaoks kaetud, ja võttis tassi. Tee korrapäratu auramise järgi taipas Jardir, et mehe vanad käed värisevad.

      „Nagu alati, jagas Sharum Ka kai’Sharum’ite söömaajal käsud kätte,” alustas Jardir. „Minu mehed on öös väga tublid olnud ja kibelesid Nie juurde tagasi läkitama uusi tuhastatud alagai’sid.”

      Damaji noogutas. „Teie tublidust on tähele pandud,” kinnitas ta. „Ja sinu õpetajad Sharik Horas kiidavad sind. Jätka.”

      „Oma meelehärmiks kuulsime, et meid määratakse kümnendasse koridori,” lausus Jardir. „Veel üsna hiljuti võitlesime esimeses, näidates iga kaotatud mehe kohta päikest sajale alagai’le. Seejärel tõsteti meid natukese aja eest ümber teise, siis peagi kolmandasse. Meie uhkus polnud riivatud; eesliini koridorides jätkub aupaistet kõigile. Kuid selle asemel, et meid ootuspärasel kombel neljandasse ümber tõsta, saatis Sharum Ka sinna Sharachi hõimu, määrates meile nende tavalise koha kümnendas.”

      Jardir nägi, kuidas Kevera, Sharachi hõimu Damaji, pingule tõmbus, ent ta polnud kindel, kas põhjuseks oli häbi selle hõimu „tavalise koha” kuulsusetu maine pärast või muudatuse ootamatu iseloom.

      Jardir piilus Damaji’ting’ide poole, aga nende nägusid polnud näha ning ta ei teadnud, milline neist kuulub Sharachi hõimu. See polnudki tähtis; ükski ei näidanud välja oma suhtumist tema sõnadesse.

      „Sharachi mehed on vaprad sõdalased,” lisas ta. „Nad võtsid ülesande uhkusega vastu. Kuid Sharachi hõimul pole alagai’sharak’i jaoks just palju sõdalasi. Ka juhul, kui iga mees võitleks kahe eest,” ta heitis pilgu Keverale, „ja nõnda see ongi, neil napib ikkagi sõdalasi, et neljandat varitsuspesa täielikult mehitada.”

      Sharachi Damaji noogutas ning Jardir hingas kergendatult.

      „Ja mida teie tegite?” küsis Amadeveram.

      Jardir kehitas õlgu. „Sharum Ka oli käsu andnud, niisiis järgisime seda.”

      „Valevorst!” hüüdis Sharum Ka. „Sa lahkusid postilt, sina kaamelikuse sigitis!”

      Solvang, mida keegi polnud söandanud kasutada sestsaadik, kui ta Hasiki alistas, vapustas Jardirit. Viivuks mõtles ta, kas söösta üle saali ja tappa see mees siinsamas, ehkki tõenäoliselt surmaksid Andrah’ kaardiväelased ta kiiresti. Kuid ta sõlmis solvanguga rahu ja see sai osakeseks temast, täites ta külmaverelise kõigutamatu vihaga.

      „Me veetsime kümnendas pool ööd,” ütles Jardir, pööramata peadki, nagu poleks too mees üleüldse kõnelnud. „Vahimehed ei märganud meie koridoris ainsatki alagai’d, ega ka üheksandas või kaheksandas. Me ootasime sellegipoolest.”

      „Valevorst!” karjus Sharum Ka uuesti.

      Seekord pöördus Jardir lõpuks tema poole. „Kas te olite kohal, Esimene Sõdalane, et eitate minu sõnade õigsust? Kas te ülepea viibisite Labürindis?” Sharum Ka ajas silmad pärani, seejärel muutus ta ilme raevunuks. Need sõnad haavasid teda valusamalt, kui seda oleks suutnud ükski hoop.

      Sharum Ka avas suu, et vastata, kuid Andrah tõi kuuldavale sisina. Kõigi pilgud pöördusid sinnapoole.

      „Rahu, mu sõber,” lausus Andrah Sharum Ka’le. „Las ta räägib oma loo lõpuni. Sinule jääb viimane sõna.”

      Jardir taipas nüüd jahmatusega, kui lähedased need mehed ikkagi on. Kumbki oli oma ametipalees elanud ligemale nelikümmend aastat. Jardir oli hellitanud mõningat lootust, et Andrah soovib Sharum Ka kohale kedagi tugevamat, aga ülemvaimuliku pundunud kere tekitas selles kahtlusi. Kui Andrah ise oli sõdalaste kombed unustanud, kas ta mõistab siis oma ustava Sharum Ka sellesama süü eest hukka?

      „Kõlas sarvehüüd, mis kutsus appi,” jätkas Jardir. „Kuna me istusime käed rüpes, siis ronisin müürile, et näha, kas õnnestub sellele vastata. Ent appikutse tuli neljandast koridorist ning nende ja meie vahele jäi mitu lahingut. Tahtsin juba alla Labürinti laskuda, kui vahimees, kelle olin läkitanud, tuli tagasi uudisega, et Sharachi mehed on hädas ega pea siinilmas enam kaua vastu.”

      Ta vakatas korraks. „Kõik dal’Sharum’id loodavad langeda Labürindis. Tosin sõdalast, kaks tosinat, ehk koguni sada öö jooksul – mis tähtsust sel on, kui me teeme Everami tööd?

      Ning ometi on vahe, kas hukkuvad mehed või hukkub terve hõim. Kas minust oleks olnud auväärne kõrvalseisjaks jääda?”

      „Sa ise ütlesid, et läbipääs oli tõkestatud,” märkis Amadeveram.

      Jardir noogutas. „Aga minu vahimees jõudis ju kohale, pealegi mäletan ma siiani, kuidas me meestega nie’Sharum’itena müüripealseil lippasime. Ma küsisin endalt: Kas siis mees ei saa hakkama sellega, millega tuli toime poisike? Nõnda jooksimegi müüridel, palvetades Everami poole, et me hiljaks ei jääks.”

      „Ja mida te saabudes eest leidsite?” küsis Amadeveram.

      „Pooled Sharachi mehed olid rivist väljas,” lausus Jardir. „Võib-olla tosinkond seisis veel jalul, kõik samuti vigastatud. Nende vastas oli samasugune arv alagai’sid, ning kuna auk polnud enam riidega kaetud, oskasid deemonid seda vältida.”

      Taas heitis Jardir pilgu Sharachi hõimu Damaji’le. „Järelejäänud mehed võitlesid öös vapralt. Sharach võitles Shar’Dama Ka enda kõrval, ja tema veri voolab endiselt nende soontes.”

      „Ja edasi?” käis Damaji peale.

      „Minu mehed ühinesid meie Sharachi vendadega ning me saime alagai’dest võitu, paisates nad auku ja näidates neile päikest.”

      „Kõneldakse, et sa tapsid mitu tükki omaenese kätega,” lausus Amadeveram, hääles kõlamas uhkus, „kasutades ainuüksi sharusahk’i.”

      „Sel kombel saatsin ma auku vaid kaks,” ütles Jardir. Ta teadis, et abikaasa põrnitseb loori taga pahaselt, aga ükskõik. Ta ei kavatsenud Damaji’le valetada ega võtta endale au, mis ei kuulunud õigusega talle.

      „Siiski oli see paras vägitükk,” kostis Amadeveram. „Liivadeemon on inimesest mitu korda tugevam.”

      „Sharik Horas veedetud aastad õpetasid mulle,