Kõrbeoda. Peter V. Brett

ta.

      „Avalik teadaanne järgneb täna õhtul Sharik Horas,” ütles Andrah. „Sa võid minna.”

      Jardir puudutas otsaesisega veel kord põrandat, tuletades meelde Inevera juhtnööre. Damaji’d olid juba omavahel pomisema hakanud. Kui ta tahab kõnelda, siis tuleb seda teha praegu.

      „Teie Pühadus,” alustas ta ja nägi, kuidas Andrah ärritunult pilgu uuesti temale pööras, „ma palun teie ning samuti Damaji liikmete õnnistust, et tohiksin Sharum’ite ühtsuse tõenduseks võtta igast hõimust endale viljaka naise.”

      Andrah tegi suured silmad, ja Damaji’d niisamuti. Koguni Damaji’ting’id nihelesid, näidates ühtäkki välja huvi.

      „See on küll tavatu palve,” sõnas Andrah viimaks.

      „Tavatu?” nõudis Amadeveram. „See on ennekuulmatu! Sa oled Kaji hõimust! Ma ei kavatse õnnistada sinu pulmi mingisuguse…”

      „Sina ei peagi seda tegema,” katkestas Aleverak avalalt naeratades. „Mina olen rõõmuga nõus kombetalituse läbi viima, kui Sharum Ka peaks endale Majah’ naist soovima.”

      „Sa lahjendaksid rõõmuga Kaji hõimu puhast verd, selles ma ei kahtle,” urises Amadeveram, kuid Aleverak ei läinud õnge, vaid üksnes muheles.

      „Minagi õnnistan pulmi mõne Sharachi hõimu tütrega,” kuulutas Kevera, Sharachi Damaji. Viivu pärast järgisid ülejäänud Damaji’d eeskuju, kõik ihaldasid saada Esimese Sõdalase õukonnas püsivat hääleõigust.

      „Te ometi ei anna selleks luba!” hüüdis Amadeveram, pöördudes Andrah’ poole.

      „Mina olen Andrah, mitte sina, Amadeveram,” lausus Andrah. „Kui Sharum Ka tahab ühtsust ja Damaji’d on nõus, siis ei näe ma põhjust keelduda. Nagu mina, nii lakkab ka Esimene Sõdalane turbanit kandes kuulumast hõimu.”

      Esimest korda pöördus ta Jardiri nähes Damaji’ting’e silmitsema. „See küsimus jääb pigem naiste kui esimese odakandja valdkonda,” ütles ta, ühtegi naist täpsemalt kõnetamata. „Mida kostavad ettepaneku peale Damaji’ting’id?”

      Naised pöörasid meestele selja ja kogunesid kobarasse, nende summutatud sosinast oli võimatu aru saada. Mõne hetkega olid nad lõpetanud ja pöördusid uuesti Andrah’ poole.

      „Damaji’ting’id kiidavad heaks,” kuulutas üks neist.

      Amadeveram põrnitses süngelt ning Jardir teadis, et oli vaimuliku võibolla jäädavalt oma vaenlaseks teinud, aga enam polnud midagi parata. Tal oli juba kolm Kaji päritolu naist, tema Jiwah Ka kaasa arvatud. Sellest peab piisama.

      „Asi on siis otsustatud,” lausus Aleverak. „Minu enda pojatütar on alles neliteist, Sharum Ka, imeilus ja pole meest tunda saanud. Ta sünnitab sulle tugevaid poegi.”

      Jardir kummardas sügavalt. „Palun vabandust, Damaji, ent pruutide valimine jäägu minu Jiwah Ka hooleks. Ta küsib nõu alagai hora’lt, et igal liidul oleks kindlasti Everami õnnistus.”

      Damaji’ting’id hakkasid jälle sumisema ning lai naeratus haihtus kohe Aleveraki, nagu ka paljude teiste Damaji’de näolt. Kuid nõusolekut tagasi võtta oli juba hilja. Amadeverami põrnitsuse asendas ülbelt rahulolev ilme.

      „Aitab mõrsjajutust!” käratas Andrah. „Sa said oma õnnistuse, Sharum Ka. Mine nüüd ja ära sega rohkem minu õukonda!”

      Jardir kummardas ja lahkus.

      „Oled sa peast põrunud?” nõudis Amadeveram. Jardir polnud veel Andrah’ paleest väljas, kui eakas Damaji talle järele jõudis, tirides ta eraviisiliselt ühte tuppa.

      „Loomulikult mitte, mu Damaji,” vastas Jardir.

      „Paistab, et „sinu” Damaji olen ma veel vaid paar tundi,” ütles Amadeveram.

      Jardir kehitas õlgu. „Ma allun endiselt Damaji nõukogule, kus kõneleb ka teie hääl. Aga Sharum Ka’na pean ma esindama kõikide hõimude sõdalasi.”

      „Sharum Ka ei esinda sõdalasi, ta valitseb neid!” karjus Amadeveram. „See, et sa oled Kaji päritolu, tõestab, et Kaji võim on Everamile meeltmööda. Sa ei tohi seda hullumeelset plaani ellu viia.”

      „Kogu Krasia huvides tuleb mul seda teha ja ma teengi,” lausus Jardir. „Minust ei saa sulle viimase Sharum Ka kombel nõrguke ettur. Et tugevad olla, vajavad sõdalased ühtsust. Nende kõigiga üheks saamine on ainuke viis, kuidas muuta nad ustavaks.”

      „Sa keerad omaenese hõimule selja!” röökis Amadeveram.

      „Ei, ma lihtsalt pöördun näoga teiste poole,” vastas Jardir. „Ma palun sind, pöördu koos minuga.”

      „Näoga oma verivaenlaste poole?” ütles Amadeveram pahviks löödult. „Pigem sureksin häbist!”

      „Kaji ajal olid kõik üksainuke hõim,” tuletas Jardir talle meelde. „Meie verivaenlased on ühtlasi meie veri.”

      „Sina ei ole Kaji verd,” sõnas Amadeveram, sülitades Jardiri jalge ette. „Shar’Dama Ka veri on sinu soontes kaamelikuseks muutunud.”

      Jardiri nägu tumenes ning viivu pidas ta aru, kas mitte teist rünnata.

      Amadeveram oli sharusahk’i suurmeister, kuid Jardir oli noorem, tugevam ja kiirem. Ta võiks vanamehe tappa.

      Ent ta polnud veel Sharum Ka. Amadeverami tapmine üksnes rikuks Inevera plaanid ja läheks talle maksma Odatrooni.

      Kas minu osaks on alati saavutada edu uhkuse hinnaga, küsis ta endalt.

      „Sharum Ka on surnud!” hüüdis Andrah Sharik Horasse kogunenud sõdalastele. Suure templi pingiridu täitvad Sharum’id vastasid uudisele ulgumisega, kolkides suurt lärmi tehes odadega vastu kilpe, mis pidi kuulutama Esimese Sõdalase Everami juurde minekut.

      „Aga meie ei taandu öö ees nagu põhjamaa asukad!” hõiskas Andrah, kui kära vaibus. „Me oleme krasialased! Shar’Dama Ka enda veri! Ja me võitleme, kuni Päästja pöördub tagasi või kuni oda langeb viimase nie’Sharum’i käest ja Krasia mattub liiva alla!”

      Sõdalased huilgasid seepeale, viibutades odasid.

      „Ja nõnda olen ma valinud uue Sharum Ka alagai’sharak’i juhtima,” kõneles Andrah. „Kui ta oli nie’Sharum, sai temast Nie Ka ja ta seisis müüridel kaheteistkümneaastaselt, kõige nooremana viimase saja aasta jooksul! Ta polnud seal veel poolt aastatki, kui püüdis võrguga kinni tuuledeemoni, kes oli tapnud tema vahimehe ja paisanud tema meistri pikali. Selle eest toodi ta Kaji paviljoni, kõige nooremana Naasmisest saadik! Esimesel ööl pidas ta alagai’sharak’i nii hästi, et saadeti Sharik Horasse, kus ta õppis viis aastat koos dama’dega, tõmmates oma esimese musta rüü selga juba kai’Sharum’ina – kõige noorema seesugusena Päästja aegadest peale!”

      Kaji meeste hulgas, kes Jardiri saavutusi hästi teadsid, kõlas pomin. Andrah vaikis viivu, et lasta elevusel levida, ja jätkas siis. „Kaks ööd tagasi juhtis ta oma sõdalased julgesti appi Sharachi hõimule, keda ähvardas täielik häving, ja tappis alagai’sid paljaste kätega, sellal kui mehed alles odasid valmis panid!”

      Pomin kasvas üle suminaks. Nüüdseks ei leidunud Krasias enam ühtegi meest, naist ega last, kes polnuks seda lugu kuulnud.

      „Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji, tule ja seisa Pealuutrooni ette!” käskis Andrah ning sõdalased juubeldasid ja kolkisid odadega vastu kilpe, kui Jardir katmata päi nähtavale ilmus, seljas Sharum’i must rüü.

      Inevera kõndis hääletult ta kõrval, kui ta Pealuutrooni juurde läks ja austuse märgiks kähku põlvitas, kummardades vaibani ja asetades Andrah’ Evejah oma lauba alla. Püha raamat oli kirjutatud dal’Sharum’i verega kai’Sharum’i nahast valmistatud pärgamendile, mis omakorda oli köidetud ühe Sharum