Kõrbeoda. Peter V. Brett

sa valmis võtma alagai’sharak’i enda hoolde, kuni Shar’Dama Ka tagasi tuleb või kuni sa sured?” küsis Andrah.

      „Olen küll, Teie Pühadus.”

      „Siis tõuse,” ütles Andrah, tõstes Sharum Ka valge turbani kõrgele, et kõik seda näeksid. „Öö ootab Sharum Ka’d.”

      Jardir tõusis ning Andrah pöördus Inevera poole. Ta ulatas turbani naisele, kes pani selle Jardirile pähe.

      Sharum’id möirgasid ja trampisid jalgu, ent Jardir vaevalt märkas seda. Miks ei pannud Andrah talle turbanit ise pähe, nagu komme ette nägi? Miks loovutas ta selle au Ineverale?

      „Ära peesiskle aupaistes, hakka kõnelema,” sosistas Inevera, äratades ta mõtisklusest. Jardir võpatas ja pöördus seejärel näoga kogunenud Sharum’ite poole, keda oli ligi kuus tuhat oda. Veel hiljuti oli neid kümme tuhat, aga eelmine Sharum Ka oli eludega pillavalt ümber käinud. Jardir tõotas endamisi, et ei käitu samamoodi.

      „Mu vennad öös,” lausus Jardir. „Praegu on Sharum’ite jaoks kuulsusrikas aeg! Ka iga Krasia hõim üksikuna paneb alagai’d hirmust värisema, aga üheskoos pole meile miski võimatu!”

      Sõdalased möirgasid ning Jardir ootas, kuni nad vait jäid. „Siiski näen ma teid vaadates lahkhelisid!” hüüdis ta. „Majah’ mehed ei istu Kaji meestega samal pool vahekäiku! Jama mehed väldivad Khanjini mehi! Pole ühtegi hõimu, kes ei näeks siin ruumis oma vaenlasi! Me peaksime öös vennad olema, aga kas keegi on vabatahtlikult avaldanud soovi võidelda koos Sharachi meestega, kellest on suur osa hukkunud?”

      Nüüd valitses vaikus, sõdalased ei osanud vastata. Nad teadsid, et ta räägib õigust, ent hõimude sügavast vihavaenust polnud kerge vabaneda, isegi kui seda tahta – ja vähesed tahtsid.

      „Sharum Ka ei kuulu ametlikult ühtegi hõimu,” jätkas Jardir, „aga minu meelest on see hullemgi! Ilma hõimuta mees pole kellelegi ustav! Sest eks õpetab ju Evejah, et tõelise ustavuse otsustab veri. Ja seepärast,” ta viipas käega selja taha, kus Andrah ja Damaji’d troonidel istusid, „palusin ma meie juhtidelt luba saada veresugulaseks teie kõigiga.

      Andrah’ õnnistusel,” kuulutas Jardir, „andsid Damaji’d nõusoleku, et ma võin igast hõimust võtta naiseks ühe viljaka tütre, kes sünnitab mulle poja – Sharum’i, kellele ma olen igavesti ustav.”

      Järgnes jahmunud vaikus, siis vallandusid heakskiidumöirged kõigi hõimude suust peale Kaji. Nemad olid ilmselgelt arvanud, et Jardir jääb nende hõimule truuks, täpselt nagu eelmised Sharum Ka’d, õpetagu Evejah mida tahes.

      Las mossitavad, mõtles Jardir. Labürindis võidan uuesti nende poolehoiu.

      „Ja seega,” lõpetas ta, templitäit veel kord vaigistades, „kui minu Jiwah Ka pruudid välja valib, viivad Damaji’d läbi pulmatalituse.”

      Aga nüüd astus ette Inevera, ilma et seda oleks varem kokku lepitud, üllatades Jardirit niisama palju kui Sharum’eid või kogunenud juhtegi. Kas ta kavatses kõnelda? Oli ennekuulmatu, et ükski naisterahvas, dama’ting või mitte, kõneleks Sharik Horas.

      Ent Inevera näis olevat harjunud ennekuulmatult käituma.

      „Viivitus pole vajalik,” lausus ta valjusti. „Sharum Ka mõrsjad astugu ette!”

      Jardiri suu vajus ammuli. Naine oli talle juba mõrsjad välja valinud? Võimatu!

      Kuid üksteist naist sammusid tõepoolest Sharik Hora vägeva altari juurde, põlvitades oma hõimude pahviks löödud Damaji’de ette. Neid nähes läks Jardiril südame alt õõnsaks.

      Nad olid dama’ting’id, iga viimane kui üks.

      Sharum Ka palee oli Kaji paleest väiksem, aga kui viimane majutas tosinaid kai’Sharum’eid, dama’sid ja nende perekondi, siis see palee oli ainuüksi Jardiri päralt. Talle meenusid aastad, mil ta magas räpasel riidetükil Kaji’sharaj’ poisse täis kivipõrandal, ning ta silmitses imetlevalt ümbritsevat hiilgust. Igalt poolt vaatasid talle vastu plüüsvaibad, samet ja siid. Ta sõi nii õrnadelt portselantaldrikutelt, et ei julgenud neid õieti puudutadagi, ning jõi kalliskividega ehitud kuldpeekrist. Ja purskkaevud! Krasias polnud miski veest väärtuslikum, ja ometi sulises värske voolav vesi koguni ta ema magamistoas.

      Ta lükkas Qasha padjakuhilale pikali, tundes rõõmu neiu pehmete rindade õõtsest, mis olid läbipaistva särgikese all selgelt nähtaval. Tüdruku jalgu kattis seesama habras materjal, jättes raseeritud ja lõhnastatud suguosad paljaks. Neiule peale ronides täitis meest iha ning ta mõtles, et abielu kaheteistkümne dama’ting’iga polegi säärane vaev, nagu ta oli kartnud.

      Sharachi päritolu Qasha oli Jardiri uutest naistest kahtlemata tema lemmik. Ilu poolest Ineveraga peaaegu võrdne, oli tüdruk kahtlemata kuulekam, iga hetk valmis rüüd seljast koorima. Tema kõht polnud veel kasvama hakanud, ent kuus nädalat pärast pulmi ootas ta juba poega – esimest, kelle uued mõrsjad Jardirile sünnitavad. Mees teadis küll, et peaks praegu kedagi teist võtma, täitma palee paisuvate kõhtudega, mis teda kindlalt hõimudega seoksid, kuid Qasha seisund üksnes piitsutas üles Jardiri iha tema järele. Ineveral näis olevat ükskõik. Dama’ting’idest Jiwah Sen’idega polnud ta hoopiski nii range, vaid lubas Jardiril neid soovi mööda magatada. Jardirile meeldis Qashat enda läheduses hoida, kuna tüdruk teenis teda, nagu üks korralik abikaasa pidigi.

      Naerdes tõukas Qasha ta selili, istudes talle himuralt kaksiratsa otsa.

      „Everami kontide nimel, naine!” hüüatas Jardir, ahmides õhku, kui neiu end tema peale langetas.

      „Kas peaksin Sharum Ka juures patjadel häbelikult käituma?” küsis Qasha, ratsutades tal reite laksudes. „Alles eile õhtul kõneles Andrah ise aupaistest, mida sa pärast ametikõrgendust oled Labürindis saavutanud. On tõeline au sinu odale tuppe pakkuda.” Ta kummardus lähemale, liigutades end rütmiliselt.

      „Naisterahvas võib korraga üsas kanda ka kaht last,” sosistas Qasha lõhnastatud suudluste vahele. „Ehk õnnestub sul minusse veel üks poeg külvata.” Jardir tahtis vastata, aga neiu itsitas ja summutas ta sõnad, andes talle lutsimiseks lopsaka rinna. Nad higistasid ja rassisid tükk aega, pidades ainsat lahingut, mis oli alagai’sharak’iga võrdväärne.

      Kui nad olid lõpetanud, veeretas Qasha end tema pealt maha ja tõstis jalad üles, et mehe seeme välja ei valguks.

      „Eile õhtul olid sa palees, kui ma videvikus lahkusin,” ütles Jardir hetke pärast.

      Qasha vaatas talle otsa ning korraks virvendas neiu armsal näol hirm, enne kui selle asemele ilmus külm dama’ting’i mask, mida Jardir kohtas oma naiste juures alati, kui jutt läks millelegi muule peale armatsemise ja laste.

      „Olin küll,” kinnitas tüdruk.

      „Millal sa siis Andrah’d nägid?” küsis Jardir. „Lapseootel naistel, olgu nad või dama’ting’id, on keelatud õhtuti paleest lahkuda.”

      „Ma eksisin,” ütles Qasha. „See oli mõnel teisel õhtul.”

      „Millisel õhtul?” ei jätnud Jardir. „Millisel õhtul viisid sa minu sündimata poja ilma loata palee kaitsvast rüpest välja?”

      Qasha tõusis istukile. „Ma olen dama’ting ega pea sulle…”

      „Sa oled minu jiwah!” möirgas Jardir, pannes neiu vabisema. „Evejah ei tee dama’ting’idele erandeid, kui käsib abielunaistel sõna kuulata!” Oli küllalt halb, et Inevera seda püha seadust suva mööda rikkus, aga neetud, kõigile oma naistele ei kavatsenud Jardir samasugust võimu anda. Ta oli ikkagi Sharum Ka!

      „Ma ei lahkunud loitsumärkide varjust!” karjatas Qasha ja sirutas käed välja. „Ma vannun!”

      „Kas sa valetasid Andrah’ sõnade kohta?” küsis Jardir, pigistades sõrmed rusikasse.

      „Ei!”