Kõrbeoda. Peter V. Brett

poegadele pilgu. „Kas näete nüüd, mis kasu khaffit’ist on?”

      „Jah, isa,” vastasid noormehed ühesuguse kummardusega.

      Damaji Ashan astus troonisaali ja laskus sujuvalt põlvili, toetades käed maha ja puudutades laubaga põrandat. Tema valgel rüül olid verepritsmed ning silmad musta turbani all olid sünged.

      „Tõuse, mu sõber,” ütles Jardir. Ashan oli alati olnud tema kõige ustavam nõuandja, juba enne omaenda võimulepääsu. Nüüd kõneles Ashan terve Kaji, Krasia vägevaima hõimu nimel ja oli oma ametialaseks järeltulijaks nimetanud vanima poja Asukaji, kelle oli sünnitanud Jardiri õde Imisandre. Kui Jardir välja arvata, polnud maailmas ühelgi mehel nii palju võimu.

      „Shar’Dama Ka, on üks uudis, mida peate kuulma,” lausus Ashan.

      Jardir noogutas. „Sinu nõuanded on alati teretulnud, sõber. Räägi.”

      Ashan raputas pead. „Oleks parem, kui kuuleksite neid sõnu otsesest allikast, Päästja.”

      Seepeale kergitas Jardir kulmu, ent noogutas siiski, järgnedes Ashanile häärberist välja linna jäätunud tänavaile. Üsna Jardiri palee lähedal asus üks chin’ide pühakoda. Uhke Sharik Horaga võrreldes oli see kehvake ja väheste kaunistustega, kuid põhjamaa mõõdupuu järgi oli ehitis muljetavaldav – kolmekorruseline, paksust kivist ning võimsate loitsumärkidega.

      Ashan juhatas ta sisse ning Jardir nägi, et dama polnud pühakoda lihtsalt hõivanud. Juba ehiti seda nende dal’Sharum’ite pleegitatud ja lakitud kontidega, kes olid lahingus langenud pärast Kõrbeodast lahkumist. Kuna seda valvasid nüüd austatud surnute vaimud, ei leidunud kusagil põhjamaal kaitstumat hoonet.

      Nad laskusid mööda kivitreppi, mis viis ehitise alla külmade katakombide labürinti.

      „Chin’id hoidsid siin oma austatud surnuid,” selgitas Ashan, kui Jardir uudistas tühje seinaorvasid. „Oleme need tunnelid sellest vääritust kõntsast puhastanud ja kasutame neid mõistlikumaks otstarbeks.”

      Nagu tellitult kõlas kellegi mehe karjatus, valukisa, mis ahtakestes koridorides kaikus. Ashan ei teinud häälest väljagi, juhtides Jardirit tunneleid mööda mingisse ruumi. Seal rippus ruumi keskel randmeid pidi laetala külge kinnitatuna mitu põhjamaa vaimulikku – hingekarjast, nagu neid kutsuti. Nende rüü ülaosa oli ära rebitud ning ihu lõhestasid sügavad, alagai sabaga löödud haavad – see piits murdis tugevaimategi meeste tahtejõu.

      Ashan andis piinamist läbi viivatele dal’Sharum’itele käeviipega märku eemalduda, sammudes ühe vangi juurde.

      „Sina,” ütles ta sõrmega osutades. „Korda Shar’Dama Ka’le seda, mida sa mulle rääkisid, kui julged.”

      Hingekarjane tõstis jõuetult pea. Üks ta silm oli kinni paistetanud ja teisest voolasid pisarad, muutes verise ja räpase näo triibuliseks.

      „Käi Maapõue,” korises ta ning tegi katset Ashani pihta sülitada. Sellest ei tulnud midagi välja, verine sülg üksnes nirises mööda ta lõuga.

      Vastuseks astus piinaja ette, tangid käes. Ta haaras hingekarjase näost kõvasti kinni, surudes ta suu lahti ja kaksates ühe esihamba tangide vahele. Mehe kisa täitis ruumi.

      „Aitab küll,” ütles Jardir hetke pärast. Piinaja lõpetas sedamaid, kummardas ja taandus seina äärde. Hingekarjane rippus aheldatud randmeid pidi lõdvalt. Jardir sammus lähemale, silmitsedes teda kurvalt. „Mina olen Shar’Dama Ka, kelle saatis igiarmuline Everam. Kõnele meile tõtt, ja sa ei pea rohkem kannatama.”

      Hingekarjane vahtis teda ning paistis mõningal määral toibuvat. „Ma tean sind,” krooksatas ta. „Sa väidad, et oled Päästja, kuid sa ei ole tema.”

      „Ja kuidas sina seda tead?” küsis Jardir.

      „Päästja on juba tulnud,” lausus hingekarjane. „Maalingutega Mees kõnnib pimeduses ning maa-alused põgenevad teda nähes. Ta hoidis ära Päästjavälu hävimise ning sinul tuleb temaga veel tegemist.”

      Jardir heitis Ashanile üllatunud pilgu.

      „See pole pelgalt ühe mehe jutt, Shar’Dama Ka,” väitis Damaji. „Ka teised chin’id räägivad sellest maalingutega uskmatust. Sa pead selle valeprohveti hävitama, ja ruttu, kui tahad kindlustada aupaistet, mis kuulub õigusega sulle.”

      Jardir vangutas pead. „Vana sõber, sa kõneled just nagu minu naine.”

      7. ROHUMAALANE

326 pN

      „Ühel päeval saab minust Sharum Ka!” hüüdis Jayan, suskides odaga kaltse täis harjutusnukku, mille Jardir oli talle valmistanud. See õõtsus laisalt laetala külge kinnitatud köie otsas.

      Jardir naeris, rõõmustades poja innukuse üle. Jayan oli nüüd kaksteist, kandis juba bidot ega jäänud toidujärjekorras kunagi nälga. Jardir oli hakanud poegadele sharukin’e õpetama alates päevast, mil nood astusid oma esimesed sammud.

      „Mina tahan Sharum Ka olla,” kurtis üheteistkümneaastane Asome. „Ma ei taha olla mingi tobe dama.” Ta näppis valget riiet, mida kandis üle ühe õla.

      „Nojah, aga sinust saab ju Sharum Ka side Everamiga,” lausus Jardir. „Ja ühel päeval ehk koguni Kaji hõimu Damaji. Ehk isegi Andrah.” Ta naeratas, kuid oli sisimas poisiga nõus. Ta tahtis poegadeks sõdalasi, mitte vaimulikke. Sharak Ka oli tulekul.

      Alguses oli Inevera soovinud, et valget hakkaks kandma Jayan, ent Jardir oli kindlalt keeldunud. See oli üks tema väheseid võite naise üle, kuid ta kahtlustas, et see ei pruukinudki tegelikult võit olla. Polnud võimatu, et abikaasa tahtis kogu aeg just Asome’ist valge rüü kandjat teha.

      Teised poisid olid kobarasse kogunenud, vahtides vanemaid vendi aukartusega. Enamik Jardiri ülejäänud poegi olid Hannu Pash’i jaoks veel noored ning pidid oma tee leidmisega ootama. Teisena sündinud poegadest pidid saama dama’d, ülejäänutest Sharum’id. Oli vanakuu esimene õhtu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam ja Alagai Ka luuras öös. Mitte miski ei andnud sõdalastele öös rohkem jõudu kui poegade nägemine.

      Ja tütarde, mõtles mees, pöördudes Inevera poole. „Mulle teeks rõõmu, kui ka minu tütred võiksid kord kuus vanakuu ajaks koju tulla.”

      Inevera raputas pead. „Nende väljaõpet ei tohi segada, abikaasa. Nie’dama’ting’ide Hannu Pash on… põhjalik.” Tõepoolest, tüdrukud viidi kodust ära märksa nooremalt kui pojad. Ta polnud oma vanimaid tütreid juba mitu aastat näinud.

      „Neist kõikidest ei saa ju ometi dama’ting’e,” ütles Jardir. „Mul peab olema tütreid, kellega naita oma ustavaid mehi.”

      „Ja nii sünnibki,” vastas Inevera. „Ainult et ükski mees ei julge sinu tütardele viga teha ja nende ustavus kuulub ennekõike sulle ning alles siis abikaasale.”

      „Ja ennekõike Everamile, alles siis oma isale,” pomises Jardir.

      „Iseendastki mõista,” kostis Inevera ning mees aimas, et naine naeratab loori taga. Ta tahtis juba vastu kähvata, kui Ashan tuppa astus. Vaimuliku poeg Asukaji, Asome’iga ühevanune, järgnes isale, seljas nie’dama bido. Ashan kummardas Jardirile.

      „Sharum Ka, on üks küsimus, mida kai’Sharum’id paluvad teil lahendada.”

      „Ma viibin poegade seltsis, Ashan,” sõnas Jardir. „Kas sellega oodata ei anna?”

      „Palun vabandust, Esimene Sõdalane, aga minu meelest mitte.”

      „No hüva,” ohkas Jardir. „Milles asi?”

      Ashan kummardas taas. „Küllap oleks parem, kui Sharum Ka tuleks ja vaataks oma silmaga,” lausus ta.

      Jardir kergitas kulmu. Ashan polnud kunagi varem kõhelnud millegi kohta arvamust avaldada, isegi kui teadis, et Jardir temaga ei nõustu.

      „Jayan!”