Kõrbeoda. Peter V. Brett

hävingule. Ja mina kuuletusin ikkagi!”

      Ette astus Aleverak, Majah’ hõimu Damaji. Ta oli muldvana, koguni Amadeveramist eakam. Ta sarnanes odaga – peenike nagu pulk, aga ligi seitsmekümnele eluaastale vaatamata pikk ja sirge.

      „Ma ei näe siin ühtegi reeturit peale sinu,” nähvas Aleverak Sharum Ka’le. „Sa peaksid seisma kõikide Krasia Sharum’ite eest, kuid tahtsid ohverdada Sharachi hõimu lihtsalt selleks, et võistleja tiibu kärpida!”

      Sharum Ka astus sammukese Damaji poole, ent Aleverak ei taganenud, vaid marssis lähemale ja võttis sisse sharusahk’i asendi. Erinevalt Jardirist, kes oli tühipaljas kai’Sharum, tohtis Damaji Sharum Ka’le väljakutse esitada ja tolle tappa, avades sellega järglusküsimuse.

      „Aitab!” karjatas Andrah. „Minge tagasi kohtadele!” Mõlemad mehed kuulasid sõna, langetades alandlikult pilgu.

      „Ma ei luba teil oma trooniruumis võitlema hakata nagu… nagu…”

      „Mehed?” lõpetas Inevera tema lause.

      Naise jultumus pani Jardiri köhima, kuid Andrah üksnes põrnitses ega kõssanudki seepeale.

      Andrah ohkas, näol väga väsinud ilme, ning Jardir nägi, kuidas aastate koorem teda rõhus. Andku Everam, et mina sureksin noorelt, palvetas ta endamisi.

      „Ma ei näe siin eksimust,” lausus Andrah viimaks. Ta heitis Majah’ hõimu esindajale kaaluka pilgu. „Mõlemad käitusid õigesti. Sharum Ka andis käsu nagu kord ja kohus, ja kai’Sharum langetas lahingumöllus vajaliku otsuse.”

      „Ta solvas mind minu meeste kuuldes!” hüüdis Sharum Ka. „Juba selle eest oleks mul õigus ta tappa lasta.”

      „Palun vabandust, Sharum Ka, aga nii see pole,” parandas Amadeveram. „Solvang annab sulle õiguse ta ise tappa, kuid sa ei tohi käskida seda teistel teha. Kui sa oleksid nõnda talitanud, ei oleks siin midagi arutada. Kas tohib küsida, miks sa teda ei tapnud?”

      Järgnes vaikus, kui Sharum Ka meeleheitlikult vastust otsis. Inevera müksas oma meest õrnalt.

      Jardir piilus tema poole. Kas me pole juba võitnud, küsis ta pilguga, aga naise silmad vastasid talle karmilt.

      „Sellepärast, et ta on argpüks,” kuulutas Jardir. „Liiga nõrk, et valget turbanit kaitsta, peidab ta end palees ja saadab teisi enda asemel võitlema, oodates surma nagu mõni khaffit, selle asemel et Labürindis Sharum’i kombel ise surma otsida.”

      Sharum Ka pungitas silmi ja kiristas hambaid ning veresooned tõusid ta näol ja kaelal teravalt esile. Jardir tõmbus pingule, arvates, et mees hüppab talle kohe kallale. Vaimusilmas kujutles ta, kuidas vanameest tappa.

      Aga selleks polnudki tarvidust, kuna Sharum Ka kahmas kätega rinnast ja kukkus põrandale, tõmmeldes vahutava suuga, enne kui jäi liikumatult lamama.

      „Sa teadsid, et niiviisi läheb,” süüdistas Jardir, kui nad kahekesi jäid. „Teadsid, et kui ma teda küllalt raevu ajan, ütleb ta süda üles.”

      Inevera kehitas õlgu. „Mis siis, kui teadsingi?”

      „Loll naine!” karjus Jardir. „Mehe seesuguses tapmises pole mingit au!”

      „Ole oma sõnadega ettevaatlik,” hoiatas Inevera sõrme viibutades. „Sa ei ole veel Sharum Ka ega saagi ilma minuta selleks.”

      Jardir põrnitses pahaselt, naise sõnade üle aru pidades. Kas tema saatus oli tõusta Sharum Ka’ks? Ja kui nõnda, kas saatust sai siis muuta? „Mul veab, kui ma pärast seda kai’Sharum’ikski jään,” ütles ta. „Ma tapsin Andrah’ sõbra.”

      „Tühi jutt,” vastas Inevera nurjatult naeratades. „Andrah on… järeleandlik. See post on nüüd vaba ning isegi Majah’ hõim tunnustab sinu väljateenitud aupaistet. Ma veenan teda, et tema jaoks on ainuvõimalik sind sellele kohale määrata.”

      „Kuidas?” küsis Jardir.

      „Jäta see minu hooleks,” lausus Inevera. „Sinul on teisi muresid. Kui Andrah asetab sulle pähe valge turbani, pead sa otsekohe tegema avalikult ettepaneku, et võtad ühtsuse märgiks igast hõimust endale viljaka naise.”

      Jardir ei uskunud oma kõrvu. „Segada Kaji, esimese Päästja verd vähemate hõimudega?”

      Inevera tonksas talle vastu rinda. „Kui sa lõpetad narrimängu ja käitud, nagu sulle öeldakse, saab sinust Sharum Ka. Kui sinu järeltulijatel on sidemed kõikide hõimudega…”

      „Siis ühineb Krasia nagu ei kunagi varem,” taipas Jardir. „Ma võiksin paluda Damaji’sid, et nemad mulle mõrsjad välja valiksid,” arutles ta. „Sellega saavutaksin nende soosingu.”

      „Ei,” ütles Inevera. „Jäta see minu hooleks. Damaji’d valivad vastavalt poliitikale. Alagai hora valib Everami tahte järgi.”

      „Alati need luud,” pomises Jardir. „Kas ka Kaji ise pidi nende tahtmist täitma?”

      „Kaji oligi see, kes meile ennustusloitsud andis,” lausus Inevera.

      Järgmisel päeval leidis Jardir end taas kord Andrah’ troonisaalist. Damaji’d pomisesid isekeskis, kui ta sisenes, ning Damaji’ting’id jälgisid teda läbitungimatul pilgul nagu ikka.

      Andrah istus troonil, keerutades käes Sharum Ka valget turbanit. Riide alla jääv teras helises kõlavalt, kui Andrah seda oma pika värvitud küünega nipsutas.

      „Sharum Ka oli suur sõdalane,” lausus Andrah, otsekui tema mõtteid lugedes. Ta tõusis troonilt ja Jardir laskus sedamaid põlvili, toetades käed alandlikult põrandale.

      „Jah, Teie Pühadus,” ütles ta.

      Andrah viipas tõrjuvalt käega. „Sa muidugi ei mäleta teda sellisena. Kui sina bidot kandma hakkasid, oli temal juba rohkem eluaastaid, kui saab osaks enamikule Sharum’eile, ja ta ei suutnud enam alagai’dega noore mehe kombel vastamisi seista.”

      Jardir langetas pea.

      „Noortel on paha komme arvata, et mehe väärtus peitub vaid tema käsivarre jõus,” jätkas Andrah. „Kas sa mõistaksid mindki sel viisil hukka?”

      „Palun vabandust, Teie Pühadus,” lausus Jardir, „aga teie ei ole Sharum. Sharum’id on teie käsivars öös ning see käsivars peab olema tugev.”

      Andrah uratas. „Julge,” nentis ta. „Ehkki mees, kes võtab endale naiseks dama’ting’i, ei saagi vist muud olla.”

      Jardir vaikis.

      „Sa püüdsid teda meelitada sind ründama,” ütles Andrah. „Kahtlemata arvates, et nõnda peakski üks vapper mees surema.”

      Jardir vaikis endiselt.

      „Aga kui ta oleks sind rünnanud, siis oleks ta näidanud, et on lollpea,” märkis Andrah. „Ja Everam ei kannata lollpäid.”

      „Jah, Teie Pühadus,” sõnas Jardir.

      „Ja nüüd on ta surnud,” lausus Andrah. „Minu sõber, mees, kes näitas päikest lugematule hulgale alagai’dele, suri häbiga põrandal, kuna sina ei osutanud talle väärilist lugupidamist!”

      Jardir neelatas ägedalt. Andrah paistis olevat valmis teda lööma. Asjad ei arenenud sugugi Inevera lubadust mööda, ja tähelepanuväärsel kombel puudus naine pealtvaatajate seast. Tema pilk otsis saalist tuge, kuid Damaji’de silmad olid maas, sellal kui Andrah rääkis, ning Damaji’ting’id vahtisid teda, nagu oleks ta mõni putukas.

      Andrah ohkas justkui õhust tühjenedes, paterdas tagasi trooni juurde ja võttis raskelt istet. „Mulle teeb haiget, et elus säärase aupaiste saavutanud mees pidi surema teotatuna. Minu süda kisendab kättemaksu järele, ent Sharum Ka on paraku surnud ning ma oleksin narr, kui ei teeks välja tõsiasjast, et esimest korda mitmesaja aasta jooksul on Damaji liikmed ühel meelel küsimuses, kellest