13 talvist hetke. Kristjan Sander

„Ma tulen kaasa.”

      See avaldus pani sisemuse keerama. „Naised ei lähe rindele. Unusta see mõte.”

      „Ma nägin tegelikult ükskord unes… Mäletad, enne seda kontserti.” Zoja raputas pead, nagu tahtes mälestust tüütu kärbse kombel peletada.

      „Ja ma korra juba käisin… Vaatasin ukse vahelt sisse,” sosistas ta siis pigem huulte kui häälega.

      Nad sõid õhtust, ilma et oleksid lampi süüdanud, ja jälgisid, kuidas suveõhtu akna taga tasapisi hämardus ja vaikselt ööks sai. All udus süttisid tänavalaternate helesinised valgussõõrid. Ülemisel korrusel mängiti häälestamata kitarril „Sinist vagunit”. Kui nad viimaks tõusid, tõmbas Mihkel tüdruku enda vastu ja suudles teda, alguses põgusalt, siis, tundes teise käsi oma seljal ja tagumikul, pikemalt ning teises kirge süüdata püüdes. Sõlmunud jäsemetega vankusid nad teise tuppa, puhkusel sõdur ja tema tüdruk, ja vajusid madratsile.

      Mihkli käsi liikus Zoja särgi all ülespoole, Zoja põimis ennast tema ümbert lahti ja tõmbas T-särgi üle pea. Et nüüd jälle seda jama ei juhtuks, mis eelmine kord, keerutas soovimatu mõte end mööda poisi pead ringi, kui tundis Zoja käsi enda keha mööda libisemas.

      „Appi, ma vajan armastust,” hüüatas Zoja vaikselt. Mihkel tõmbas ta enda vastu ja suudles nibusid, väikesed turris rinnad mahtusid täpselt pihkudesse ära ja tüdruku peenikesed tugevad sõrmed avasid nööpe.

      Jama ei juhtunud.

      29.06.199…

      „Kallis,” ütles Zoja millalgi hommikupoole ööd. Sõna kõlas nagu pingul kitarrikeelt mööda libisev küüs.

      Mihkel tegi silmad lahti. „Küll ma tahaks, et see nii oleks…”

      „Ära topi sinna rohkem nina ja ma ka ei topi.”

      „Kullake, kas sa tõesti tahad, et sellised loomad hakkaksid siin igal pool ringi jooksma?”

      „Ei, aga.” Tüdruk vedas nimetissõrme otsaga mööda teise rinda kõverikke. „Aga pole kindel, et hakkavad. Kuskil pole see kirjas. Ja sina ei pea minema. Sa oled juba piisavalt seigelnud.”

      „Aga kes siis? Nad tegid mu komandöriks.”

      „Kas sa käisid neilt seda palumas?”

      „Ei,” möönis Mihkel.

      „Ära mine, palun,” ütles Zoja ja võttis tal kaela ümbert kinni. „Või vähemalt homme mitte.”

      „Hea küll,” ohkas Mihkel. „Homme ma ei lähe.”

      Zoja suudles teda.

      „Ehh… Seal oli kõik nii… Ma ei oska õiget sõna leida. Kõik läheb seal ainult hullemaks.”

      „Siin pole ju vahet.”

      „Huvitav, ma ei saa sellest aru,” ütles Mihkel mõtlikult. „Sina olid seal ühe päeva, mina kuus. Järelikult sina ärkasid enne kui mina. Kui sa nüüd magama jääksid ja sinna tagasi läheksid, oleksid samas ajas, milles ärkasid, see tähendab, teises päevas. Ometi me oleme vahepeal siinpool rääkinud. Sa reisid justkui ajas tagasi. Kui ma nüüd räägiksin sulle, kus pargimüüri ääres ma sealpool viga sain, võiksid sina omakorda sinna enne mind minna ja ohu likvideerida.”

      Zoja surus ohke maha. „Võibolla teised ei suhtle omavahel.”

      „Ega nad ei suhtle küll. Aga ikkagi. Kui sa enam kunagi sinna tagasi ei läheks, siis sa kaoksid sealt igaveseks. Kuidas see sealtpoolt paistaks? Sinu pärast ei jää seal ju aeg seisma? Samuti, kui sina läheksid nüüd tagasi ja näiteks tapaksid mind kolmandal päeval, kuidasmoodi mina siis saaksin praegu mäletada, et ma olen seal kuus päeva olnud?”

      Zoja raputas pead. „Küsi jah minult.”

      Ajaparadoksid, nentis Zoja, on antud hetkel asja juures nähtavasti kõige olulisemad. Mihkel haigutas ja ta silmad vajusid kinni.

      „Kullake, jääme magama,” ütles Zoja varmalt. Mihkel tegi silmad lahti ja naeratas.

      „Hea mõte.” Tüdruk suudles teda uuesti ja puges kaissu. Akende taga öös särasid vaikselt halogeenlaternate kalbed read.

      Kuues hetk

      „Kuidas puhkus möödus?” Lauri naeratas kitsilt. Naeratus ei sobinud enam ta näole.

      „Hästi, ülemjuhataja.” Mihkel lasi teise käe lahti ja lasi pilgu üle keldriruumi käia. Lõhnas rottide, rooste ja veel millegi tehnitsistliku järele. Ühe seina ääres pööras ennast aeglaselt hiiglaslik puhur, hoolimata sellest oli keldris jahedavõitu.

      „Komandör, kuna sa tagasi tulid, siis ma usun, et oled otsustanud meiega jääda?”

      Mihklile tuli rott meelde. „Jah, ülemjuhataja. Ja ma sain kriitilist informatsiooni. Need biomehhaanilised elukad on Maal.”

      „Mida!?” Lauri sai rahu tagasi. „Kanna ette, komandör.”

      „Ühes mahajäetud ehitises viskasin rotti kiviga, ta sai pihta ja suri, kuid häält ei teinud. See näis kahtlasena, lõikasin ta lahti ja avastasin, et tal polnudki millegagi häält teha.”

      Lauri noogutas. „Selge. Nad on Maa välja nuhkinud ning siin toimuvast nii palju õppinud, et saatsid kohale luurajad. Mitja!”

      Kostsid mõned arusaamatud hääled, siis veeres uksest välja ratastool. Selles istus noormees, suured prillid ninal, ning hoidis käes läbipaistva vedelikuga täidetud purki. Nõus ujus midagi. Mihkel kiikas purgi sisu poole, siis sai aru, et seekord on tegu hapukurkidega.

      „Komandör kannab ette, et leidis Maalt biomehhaanilise roti.”

      Jalutu käed hakkasid niimoodi värisema, et kurgivedelik purgis loksuma lõi. „Pole võimalik!”

      „Nähtavasti on,” kostis Mihkel kuivalt.

      „Seda küll…” kogeles Mitja. „Nad võivad ükskõik mida teha. Aga Maale saatmine! Nad ei saa seda teha. Ükski nende asi ei läbi ust. Põhimõtteliselt.”

      Lauri vandus. „Kurat, asi läheb hulluks. Aega ei ole enam sugugi, mehi ei ole, varustust ei ole, mitte midagi ei ole… Ja millestki enam ei saa aru, mis toimub. Nõudsin kohalikelt lisajõude, täna hommikul, enne kui sina tulid, saabus Maalt kakssada tükki korraga. Tõeline rämps, kuskilt laagrist üles korjatud. Pööravad torud ükskõik mille poole. Me pole seniajani aru saanud, kuidas kohalikud Maal uste asukohti valivad. Võibolla ei valigi või polegi neil seal midagi valida… Need on aga jumala eest otse barakkidest tulnud. Aitäh, Mitja. Kuidas kurat nad roti läbi ukse said, ma ei mõista…”

      Mitja veeres jälle minema. Mihkel vaatas teise kätt, siis otsustas tundmatus kohas vette hüpata.

      „Sa ise istud ju ka.”

      Lauri võpatas. „Istun,” kostis ta vähe aja pärast. „Aga see pole sinu asi.” Ta silmade torkiv vaade pani Mihkli kõrvale pöörduma. „Mina olin siin üks esimesi, võta teatavaks. Kohe pärast Romat tulin… Need on aga esimest korda ning kui vähegi oleks kellegi poole üle minna, läheksid kohe.” Ta kõndis mitu korda kiirel sammul üle keldri.

      „Sel nädalal ründame kümnes kohas üle kogu planeedi. Aga selliseid baase, mida me läheme õhku laskma, on neil päriselanike andmetel vähemalt tuhat tükki. Me ei pruugi neid nii kõvasti vigastada, et nad mõtlema hakkaksid. Kõige paremal juhul üks protsent… Aga üritame vähemalt…” Lauri astus laua taha tagasi. „Ma küsisin enne, kas sa oled igal juhul meiega.”

      Mihkel hingas kiiresti sisse ja välja. „Olen küll.”

      „Need pätid, okastraadi tagant… Need pole sõdurid. Jooksevad laiali kohe, kui jamaks läheb. Praegugi on nad kuskil luku taga tegelikult… Aga me ei saa ilma nendeta. Meil on sinusuguseid vaja, et nendega hakkama saada. Vanu, kes seda linna ja maailma tunnevad ja teavad, misasjad on luiged. Ja teavad, mida me siin teeme. Ja et me ei saa taganeda.”

      „Mis ma teha saan? Neid õpetama hakata?”

      „Sellest