Matused ja laulupeod. Mari Saat

aga suveõhtul oli ju just pärast päikeseloojangut meres vesi kõige soojem. Nii et tuli hiilida.

      Rannamõisas on nagu kaks merekallast – on kiviklibune rannaäär, edasi paarkümmend meetrit põlvini vett ja siis suured veest välja ulatuvad rändrahnud, graniitkivid, millel on sooja suvepäiksega hea päevitada ja mille tagant alles tõeliselt sügavaks läheb. Nende taha sai varjuda, kui käisid õhtuhämaras ujumas, ja oodata, kuni piirivalvurid, ikka kahekesi, automaadid õlal, vahel ka suur lambakoer julgestajaks, mööda läksid. Aga raske oli mõistatada täpset aega, millal nad just tulid. Arutasime, et kui nad oleksid Saksa, mitte Vene piirivalvurid, siis oleks lihtsam, sest sakslased oleksid kindlasti täpselt käinud – nagu kellavärk, öeldi siis.

      Nende kordon asus Rannamõisa ja Muraste vahel ja selle ümber oli üsna suur keelutsoon, kus ei tohtinud päevalgi liikuda. Järgmine keelutsoon oli kusagil Muraste ja Vääna-Jõesuu vahel, paarkümmend kilomeetrit randa mööda edasi ja nii ikka edasi üle kogu Eesti põhjaranniku; vahepeal jupp maad randa, kus inimesed liikuda ja päeva ajal vees käia tohtisid, suurem osa aga keelatud rannikut. Muidugi olid ka seal külad, kalurikülad, kus elasid inimesed ja nad käisid koguni hommikuti paatidega merel kala püüdmas, aga selleks olid neil eriload ja passis keelutsooni elaniku tempel – kui tahtsid sellisesse tsooni minna, näiteks sugulasele külla, pidi sul olema sugulase käest küllakutse ja selle küllakutse alusel said taotleda endale miilitsast ajutise sissepääsuloa. Niisamuti oli ka saartel – kui tahtsime Hiiumaale oma tädile külla minna, pidime praamilt maha tulles seisma pika aja piirivalveputka ees dokumentide kontrolli sabas.

      LASTELE POLNUD VAJA LUBASID VORMISTADA, aga ma ei mäleta, mis oli lapseea piir, kas neliteist või kuusteist aastat. Ja muidugi ei tohtinud laps üksi keelutsooni siseneda, tal pidi olema vanem loaga saatja kaasas. Ükskord, kui ma vist juba olin kuusteist, tahtsime naabritüdruk Sirjega sõita tema suvekoju Rutjale. Sirje isa Artur Vassar oli sinna ostnud vana talumaja, väikse kalurimaja, mille ees igivanad kuused ulatusid taevani. Ma ei ole eluski, ei kusagil mujal näinud selliseid kuuski, mille okstest kasvavad üles justkui uued väikesed kuused – vähemalt nii see paistis.

      Vassarite maja, nii nagu kogu Rutja kaluriküla, asus keelutsoonis. Sirje isa ja ema pidid millegipärast linnas olema, küllap vana Vassar oli tööl, ja ka Sirje õde Marja jäi linna – ei tea, miks ta kaasa tulla ei saanud. Igatahes tahtsime teha endale head äraolemist – juua veini ja süüa rullbiskviiti, mida Sirje väga hästi oskas küpsetada, ja käia ujumas ja rääkida Hemingwayst või õieti tema raamatust „Kellele lüüakse hingekella“. Sirjel ja tema poistekambal oli eriline suhe selle looga.

      Kõik see meil õnnestus, aga kui hakkasime tagasi linna minema, sõitis buss läbi piirivalveputka juurest, kus meid ootas passikontroll. Suvilasse olime tulnud jala Karepalt, kus ei olnud veel keelutsoon; mööda metsateed, mida ei kontrollitud. Ma ei tea, miks me ei võinud jala mööda metsateid ka Karepale tagasi matkata? Võib-olla ei viitsinud Sirje teist korda sama teekonda ette võtta. Sirje oli oma loomult intelligent, keda pikad jalgsimatkad ei köitnud.

      Igatahes istusime bussis passikontrolli ootel ja Sirje õpetas: kui tuleb piirivalvur ja midagi küsib, siis sina tee, et sa ei saa midagi aru. Seda õpetust polnud raske järgida – ega ma vene keelest kuigi palju aru saanudki, või vähemalt ei osanud vastata. Olin just juuksed suviselt lühikeseks püganud ja seljas oli mul jopp ja viigipüksid – harva, kui tüdrukud neid tol ajal kandsid, või nii lühikest poisipead. Kui piirivalvur bussis järjega meieni jõudis ja minult dokumenti küsis, vaatasin talle tummalt otsa ja Sirje seletas midagi oma puises vene keeles, vist õpilaspiletist, mis pidi pikendamisel olema. Vaevalt et piirivalvur tema jutust midagi aru sai.

      Ahaa, molodoj ještšo paren, otsustas piirivalvur naerdes, ja liikus edasi. Sestpeale hakkas Sirje mind oma väikseks õepojaks Pontruseks hüüdma.

      Võib-olla, kui see piirivalvur oleks olnud sakslane, oleks ta uurinud põhjalikumalt dokumente ja põhjendusi, miks reisin mitte oma vanema sugulasega, vaid mingi suvalise tüdrukuga. Aga Vene piirivalvel olid oma äraarvamatud lõtkud, millal ja mida tuli karmilt kontrollida ja millele võis käega lüüa. Nii et midagi head oli ka selles Vene piirivalve kaootilisuses. Samamoodi oli piirivalveriba kündmisega.

      KOGU RANNAMÕISA RAND OLI KIVIKLIBUNE; päris ranna ääres, vee piiril olid suuremad ja väiksemad kivid ja kruus – niisugune kitsas, mõne meetri laiune kaldariba, ja siis tuli kohe kõrge pae- ja savikallas. Ainult ühes kohas oli liivaranda, kõige rohkem kilomeeter või mitte sedagi. Ja millegipärast oli kõrgemal pool otsustatud, et sellele liivarannaribale tuleb triibud sisse künda, nii et saaks valvata, kas keegi on sellest ribast üle kõndinud ja tahtnud niiviisi riigipiiri rikkuda. Nõnda tuli iga päev kaugelt kordonist noor piirivalvur hobuse ja sahaga ja kündis liivarannale uued värsked triibud sisse.

      Sellel triibulisel ribal ei tohtinud kõndida ega päevitada, sealt aeti ära. Kui tahtsid tol rannal ujuma minna, tuli teha ring ja tulla mere äärde piki randa sealt, kus kiviklibu sisse triipe künda ei saanud. Nii kestis see vist kogu kuuekümnendate aja. Ma ei mäletagi, millal ükskord kündmine lõpetati. Vist siis, kui juba kõrgele kaldaveerule kerkis kohvik Merepiiga ja ehitati nii palju suvilaid, et jäljed liival muutusid massiliseks. Aga ise oli Rannamõisa säärane iseäralik mitte-aga-siiski-poolkeelutsoon, kuhu Nõukogude passiga võis vabalt minna, aga kuhu välismaalasi ei lubatud.

      Seitsmekümnendate lõpus viisime sinna oma Rootsi sugulasi ja ka Soome sõpru. Mu mees Raul sõidutas neid oma autoga. Aga tegime siis alati väikse ringi, et võimalikku jälgimist vältida. Muidugi oleks suudetud meid jälitada, välismaalased oleksid siis hilisema sissesõidukeelu saanud – neid poleks enam Eestisse vist lastud. Ent alati ei olnud pagarid kõigest sellisest huvitatud – seepärast tulebki iga nende käitumise või harjumuse kirjeldamisele lisada sõna „vist“, ikka oli see kõik äraarvamatu, ainult tõenäoliselt nii – nagu nüüdki, Krimmi okupeerimise ajal, Venemaa arvatava käitumise hindamisel.

      Noor vana Hiina

      MÄLETAN ÜHT TALVE, kui olin pikalt haige, tüütut venivat palavikku ja seda, et just sinna sisse potsatas paks raamat, õieti ühe suure raamatu kaks paksu köidet, esimene ja teine osa Lo Guan-Tžungi „Kolmevalitsusest“. Asusin seda lugema palavikust hoolimata. Või võib-olla just selle tõttu? Tõenäoliselt need kaks põhjust segunesid.

      „Kolmevalitsus“ ilmus sarjas „Suuri sõnameistreid“ ja meil oli see sari tellitud, nagu vist suurel osal raamatuid armastavatest eestlastest. Kuna valikuid oli vähe, tuli lugeda kõike, mis kätte sattus, ja voodis palavikus vedeledes oli aega palju. Nii et asusin seda lugema, sõna-sõnalt, leht-lehelt, ja ei lõpetanud enne, kui järelsõna loetud sai. Vist umbes esimesed sada lehekülge olid mul kõik nimed, ja neid oli seal vahel mitukümmend lehel, lootusetult sassis, aga siis äkki oleksin nagu valgustunud, taipasin, et esimene nimi tähistab perekonda ja teine on eesnimi, ja sealtpeale asetus kõik justkui mingisse süsteemi –perekonnad, kangelased, sündmused. See oli Hiina elu, kus möödaminnes lüüakse maha viiskümmend tuhat meest, tapetakse kõik inimesed mõnes külas või linnakeses, ja siis on väike kõrvalepõige: poisike-keiser, vaevalt mõne kuu eest troonile saanud ja tegelikult vangis, vaatab aknast välja ja kirjutab luuletuse – väikese, mõnerealise. See luuletus on igatsusest, ja küllap ta aimab ette oma hukkamist… Siis on jälle üks sõda ja tapatalgud teise otsa, ja nende vahel käib filosoof mägedes erakutega malet mängimas…

      Kui raamatu läbi sain, mäletasin sealt õieti kahte kohta: üks oli raamatu lõpu-poole, kus võimekal sõdalasel oli viimaks õnnestunud riik ühendada. Sõda-lane suri aga ära ja riik jäi tema kolmele pojale, kes olid laisad ja rumalad –ja nõnda riik lagunes. Võib-olla mäletan siin mõnd fakti valesti, aga mitte asja tuuma. Teises kohas vaatas toosama filosoof, kellele meeldis mägikoobastes malet mängida ja erakutega vestelda, taevast. Tol hetkel ei rännanud ta mägedes, vaid oli – õieti vastu tahtmist – nõustunud aitama sõdalast tolle suurel sõjakäigul. Ta vaatas taevast varahommikul, just selle otsustava lahingu hakul, millega Hiina viimaks ühendati, kui mul õieti meeles on, ja ütles: Suur sinine taevas, kus on su piir?

      Nendes