Matused ja laulupeod. Mari Saat

austas ega lubanud nende kohta kunagi ühtki halba sõna öelda.

      Leningrad ja Peterburi

      SEE PIDI OLEMA 1953. AASTA SUVEL, Stalini surma järgsel suvel, kui me vennaga sõitsime Leningradi. Ma ei saanud siis olla rohkem kui viis, aga vend käis juba koolis. Muidugi me ei sõitnud üksi – läks ikka tädi Marie külla oma vanemale õele Ellile, kes seal elas, ja ema pani meid talle kaasa. Miks meid kaasa pandi, ma ei tea – võib-olla õiglustundest, sest tädi Mariel poleks endal olnud sinnasõiduks raha, aga isa töötas meil sel ajal juba teaduste akadeemias, ja seal sai nii palju palka, et võis säärast reisi meile lubada, ja tädi Marie töötas reisil edasi – hoidis meid, nii et ta täie õigusega ei pidanudki reisi eest ise maksma. Ja ema sai kodus puhata. Nii võitsid kõik.

      Ega see reis vist väga kalliks ei läinudki, sest me peatusime tädi Elli juures, sõime seal kodus tehtud toitu, ja kui kuhugi kaugemale sõitsime, siis ikka trammiga; ühe korra jõelaevaga ka. Nii et üle igapäevase elu läks raha ainult rongisõidule, mis tollal ei olnud nii kallis kui praegu, oli ehk suhteliselt sama mis praegu bussiga Tartusse sõita. See oli minu esimene reis väljapoole Tallinna ja selle lähiümbrust, ja mul on see siiani meeles kui üks kaunimatest.

      Tollal sõitis rong Leningradi terve öö: õhtul istusime rongi ja hommikul jõudsime kohale. Siis olid Leningradi rongis korralikud magamisvagunid neljaste kupeedega nagu Moskva rongiski, ei pidanud tundide kaupa istmel tukkuma, nii et selg kange ja jalad paistes. Ma ei mäleta meie kupeekaaslasi; võib-olla minul ei olnudki oma voodit, võib-olla magasin venna selja taga või tädi Marie selja taga, aga mäletan, et rongis tuli hästi hea uni. Rong sõitis tasakesti rappudes, aga rappumine oli nii ühtlane, vagunirataste tümpsumise taktis, et süda ei läinud pahaks nagu kiige peal või autos.

      JÄRGMISE PIKEMA RONGISÕIDU magamisvagunis sain kaheteistaastaselt, isaga ühes Moskvasse, ja see kinnitas minu mälestust, et rongis on hea magada. Aastatega läks rongide rappumine Venemaa raudteedel ikka tugevamaks, ja kui viimast korda Moskvas käisin, see oli 1984. aasta detsembris, siis rappusid ja visklesid vagunid juba nii tugevasti, et magada enam õieti ei saanudki – hakkasid just tukkuma jääma, kui tuli jälle mõni kaootiline tõuge, mis ähvardas muretu magaja narilt alla visata.

      Sedamööda, kuidas rongide rappumine suurenes, vähenes nende liikumistäpsus. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel ja ka veel kaheksakümnendatel aastatel sõitsid eestlased alatasa Moskva vahet. Eks seal pidid käima igasugused ministeeriumide ametnikud ja tehaste ja vabrikute inimesed, et selle või teise asja tootmiseks ametlikku luba saada. Moskva raamatukogus istusid nädalate viisi patendiametnikud ja muidugi kõik, kes teadustööd tegid, alates juba aspirantidest. Kui väliskirjandusega tahtsid kursis olla, pidid tingimata käima aeg-ajalt Moskva raamatukogus.

      Kui isal tuli minna Moskvasse komandeeringusse, läksime meie vennaga teda rongile saatma. Või käisime vastas minu õel, kui tema juba aspirantuuris õppis ja Moskva raamatukogus oma aega veetis, või sõitsin juba ise majandusinstituudi lähetusega Moskvasse teaduste akadeemia raamatukokku. Moskva rong käis siis alati nii täpselt, et selle järgi võis tõepoolest kella õigeks panna – see kestis nii kaheksakümnendate keskpaigani. Sealt edasi hakkasid rongid hilinema, ja mitte ainult hilinema – kaubarongid hakkasid isegi kaduma suurtesse Venemaa avarustesse… Õigus oli Rauli sõbral, Moskva kunstnikul Borja Žutovskil, kes ütles: kui raudtee enam ei toimi, siis Venemaa laguneb. Tema teadis seda, sest ta vanaisa oli Esimese maailmasõja ajal olnud raudteeametnik.

      Aga siis, kui meie vennaga Leningradi sõitsime ja tädi Marie Peterburgi, sest tema ju sõitis ikka oma nooruselinna Peterburgi, siis sõitis rong täpselt, vaikselt, kõik tema sees oli puhas ja vagunisaatja pakkus hõbedaste klaasihoidjatega klaasidest kuuma musta teed. Need inimesed, kes veel mäletavad sõitu Leningradi ja Moskva raudteel kuuekümnendatel, räägivad, et seal pakuti eriti head teed, mida poodides saada polnud või kui, siis ainult Moskva kesklinnast vanast Jelissejevi poest.

      TÄDI ELLI OLI MINU MEELEST HÄSTI ILUS, suursugune, nii et ta oleks võinud elada mõnes neist lossidest, kus käisime. Ta oli pikem ja sihvakam kui tädi Marie; tal olid pikad lumivalged kohevad juuksed, kuklasse krunni keeratud nagu tädi Marielgi, suured tumedad silmad ja ilusad valged hambad, mis särasid, kui ta naeratas. Ega mina siis ei osanud arvata, et need võivad proteesid olla. Kindlasti olid need proteesid, sest ta oli Leningradi blokaadi üle elanud, koos oma tütre Valjaga. Ta oskas ikka veel eesti keelt – võib-olla seepärast, et nad õega teineteisele kirjutasid. Blokaadist rääkis ta, et siis söödi ära kõik tuvid, koerad ja kassid. Kassiliha olnud paha, aga koeraliha maitsenud hästi – nagu vasikas. Inimeste söömisest ta ei rääkinud.

      TÄDI ELLI JA VALJA elasid ühiskorteris, nagu see oli tollal tavaline. Seal elas veel üks noor naine oma väikese, minust väiksema poja Vovaga, kellel tuli jalgadest kinni võtta ja teda mööda tuba ringi lohistada – see talle meeldis… Võib-olla oli seal kusagil ka Vova isa, aga teda ma ei mäleta, niisamuti kui seda, kuhu meie magama mahtusime. Võib-olla elas seal veel rohkem rahvast.

      Seal oli üks hästi suur tuba, kus õhtuti koos teed joodi. Teeõhtutest mäletan üht väga vana valgepäist vanameest, kes õpetas mind alustassilt teed jooma ja juues kommi põses hoidma, mitte kohe seda närima ja lutsima, nagu minul kombeks oli. Korteris elas veel vana kollakaspunane kass, kes muudkui raadio peal magas. Kui tal ettevaatlikult pliiatsiotsaga kõrva puutusid, raputas ta seda häiritult, aga püüdis siiski edasi magada.

      Korter asus vanas Peterburis, ma ei tea, mis tänavas, aga see nägi välja nagu Viru tänav või Vene tänav Tallinnas, ainult mitu korda suurem, pikem ja kaks korda kõrgemate majadega, millel olid nikerdised, rõdud ja karniisid. Tädi Elli elas päris üleval, minu meelest kaheksandal korrusel. Aga see on mul küll vist valesti meelde jäänud, sest kui nüüd viimati arutasime seda tädi Marie pojatütre Milviga, ütles tema, et tädi maja ei saanud kuidagi kõrgem olla kui viiekorruseline. Aga minu meelest oli see küll nagu pilvelõhkuja, sest siiani olin ju maailma näinud ainult Kreutzwaldi tänava kodu esimeselt korruselt. Igatahes oli Elli ja Valja kollane kass korteri rõdult kolm korda alla kukkunud ja üks kord käpa murdnud.

      Rõdult alla vaadata oli põnev. Mulle öeldi, et minul kassi saatust korrata ei õnnestuks – kui korra alla kukuksin, oleksin kohe ka surnud. Seepärast hoidsin igaks juhuks kõvasti rõduvõrest kinni, kuigi ei ulatunud veel sellest kõrgemale, ja vahtisin võrepulkade vahelt alla. Kõik autod paistsid siit ülalt nagu tikutopsid ja inimesed kui nukukesed. Neid oli põnevam vaadata kui toapõrandal nukkude ja mänguautodega mängida, sest nemad seal all liikusid ise – justkui oleksid nukud elama hakanud. Tolle aja Peterburi tänavail oli inimesi ja autosid hõredalt, nagu praegu Tallinnas suvisel pühapäeva varahommikul, aga minu meelest sagis ja vuras neid seal palju.

      Peterburis oli kõik suur. Ma olin käinud meie Kadrioru lossis ja arvanud, et see on väga suur, aga nende Talvepaleesse oleks ei tea mitu Kadrioru lossi sisse mahtunud, võib-olla kümme või isegi rohkem. Mulle näidati ristlejat Aurora, suurt halli laeva, mis oli Talvepalee pihta kahurist tulistanud, aga paleest jagu ei saanud. Sellise laeva peal oli teeninud tädi Marie mees, kandnud musta kuube ja valget salli… Neeva oli ka palju suurem kui Pirita jõgi ja seda mööda sai laevaga sõita Peterhofi, kus oli palju kanaleid, purskkaeve ja kullast kujusid, valget marmorit ja lillepeenraid. Ühestki linnast, mida hiljem olen näinud, ka mitte Leningradist või Peterburist endast, kui sinna hiljem tagasi sattusin, pole jäänud sellist sädelevat pilti.

      ÜKSKORD HILJEM, VIIEKÜMNENDATE LÕPUS, sattusin Leningradi kooliekskursiooniga, aga sellest käigust jäid mulle meelde ainult Ermitaaži käimlad. Korra käisin seal veel aastal 1964 talve alguses – mäletan, et pidi olema sel aastal, sest mina olin juba sügisest kuusteist ja mu pinginaaber Irene oli just kuueteistkümneseks saamas.

      Siis hilissügisel oli Irenel sügav depressioon, kui tema meeleolu moodsas keeles väljendada; meie tollal veel sõna „depressioon“ ei tundnud. Ta virises kogu aeg, et meie elu on hall ja igav, teha pole midagi, mitte midagi ei juhtu… Ma ütlesin, et me võime ju kuhugi sõita: minul on juba pass ja tema on ka kohe kuusteist täis, koolivaheajaks on tal pass käes ja siis oleme mõlemad täisealised, võime sõita, kuhu