Matused ja laulupeod. Mari Saat

aastaid hiljem rääkisime oma seiklusest Irene mehele Tõnule ja ta oli imestunud, et milles küsimus – tema läks kuueteistkümneselt Tartusse kunstikooli ja ei pidanud küll oma emale või isale aru andma, kuhu sõidab – kui aga raha oli, sõitis, kuhu tahtis. Muidugi, tema vanemad elasid kaugel maal, siis polnud telefonegi, mismoodi siis luba küsida. Linnakorterites ikka oli, aga muidugi mitte tudengite ühiselamus, ja maal oli üks telefon küla peale. Aga meie kool oli nagu tütarlaste pansionaat, kuigi segakool. Kogu elu käis õpetajate, klassijuhataja, õppealajuhatajate valvsa pilgu all. Ja kui olid koolipeod või klassiõhtud, pidime koju jõudma hiljemalt kell üksteist õhtul.

      Mina ütlesin Irenele: Me ei pea ju neile rääkima, et sõidame kahekesi; ütleme, et läheme klassiga ekskursioonile, näiteks Leningradi. Nii me saame kodunt ka sõidu jaoks raha küsida. See meeldis Irenele väga – juba mõte iseenesest, et läheme kuhugi nii, et keegi ei tea… Koolivaheajani kogusime raha, õieti Irene kogus, sest minul raha oli. Ema arvas, et lapsele tuleb anda taskuraha, et laps õpiks rahaga ümber käima, ja taskuraha anti mingi väike kindel summa kaks korda kuus, isa palgapäeval. Vend sai rohkem, sest tal oli raha kogu aeg vaja – oma jalgratta ja hiljem mootorratta jaoks, igasuguste selliste praktiliste asjade jaoks; minule anti vähem, aga ma ei osanud sellegagi midagi peale hakata – kodunt sain süüa ja ema valvas, et ma oleksin korralikult riides; kinos ma peaaegu ei käinud, kontserdile viis mind vahel õde. Nii see raha kogunes.

      Raha kogusime seepärast, et tahtsime sõita lennukiga. Minu meelest oli niiviisi kindlam, sest edasi-tagasi lennukipileti sai osta täpsete kuupäevadega; raha pidi jätkuma ka hotelli jaoks. Ähmaselt mäletan, et käisin enne mõnes Tallinna hotellis uurimas, kui palju ööpäeva eest maksta tuleb, ja uurisin isegi seda, kas kuueteistaastane ikka saab ise hotellituba võtta.

      LENINGRADIS LÄKSIME KOHE ESIMESSE HOTELLI, mida teadsime – kesklinna Nevski prospektile. Kuidas me selle üles leidsime – kas ma olin ehk õelt saanud Leningradi kaardi? –, seda ma ei mäleta, aga mäletan administraatorite nägusid valvelaualeti taga. Nad paistsid igavlevat, eks vist oli talvine vaikne hooaeg, kus rahvast palju ei liigu, ja siis äkki tulid kaks lapsenägu tüdrukut, kes purssisid viletsat vene keelt ja küsisid süüdimatult esindushotellist öömaja. Meie ei teadnud siis veel midagi reisimisest ega hotellidest, sellest, et pidi oma tuttavate kaudu kohad broneerima ja mitmekordselt maksma, kui tahtsid üldse mingisse Moskva või Leningradi hotelli öömaja, rääkimata siis hotellist Neeva ääres. Isegi kui maja oli pooltühi, ei antud kohta niisama – riigihotell võis ju seista pooltühi, aga selle töötajad pidid klientide pealt ikka oma osa saama…

      Administraatorid – mees ja naine – vaatasid meid suuril silmil ja puhkesid siis südamest naerma, ning andsidki meile toa. Seda tuba mäletan ma hästi. See oli kahe laia voodiga ja suure laia seinapeegliga. Mööbel oli tume ja läikiv, oli isegi tugitool, mida meil kodus polnud ja mida ma ikka olin igatsenud, ja oli puhtusest särav vannituba, seinad kaetud kahhelkiviga.

      Ma ei tea, mitu ööd me seal hotellis olime. Vaevalt et üle kahe, sest ega meil pikaks ajaks raha ei jätkunud. Ei mäleta ka, kus käisime, ehk ainult seda, et imetlesin Ermitaaži laia treppi, ja seda, et käisin millegipärast üksi Nevski katedraalis. Imelik küll, et ma ära ei eksinud. Nüüd kardan kogu aeg eksimist, kui pean käima mööda võõraid linnu, kas või mööda Lasnamäed või Tartut. Aga tollal ei kartnud ma põrmugi. Mida Irene sel ajal tegi, ei tea. Võib-olla tülitsesime parajasti ja käisime seepärast eraldi – temaga tuli alatasa kergelt tülitseda, et siis jälle leppida – muidu hakkas tal igav. Talle ei meeldinud inimesed, kes püüdsid temaga kogu aeg ühel nõul olla. Uitasin kaua seal Nevski katedraalis, silitasin säravrohelist malahhiiti, milles oleks justkui kivistunud kogu elav haljendav loodus… Mäletan, et rahvast eriti ei olnud, sai vabalt käia ja seista ja tunda ennast seal hästi, koduselt.

      Tagasisõidul lennuk millegipärast hilines, vähemalt paar tundi. Seda polnud me osanud oma hoolikalt kavandatud reisiplaanis ette näha. Mäletan peent lund, mis pimedas lennukiakna taga tuiskas, ja närvilist ootamist. Kui viimaks öösel kumbki oma koju jõudsime, ootasid meid ees ärevil perekonnad ja suur pahandus: Irene ema ei olnud osanud mõelda sellele, et reisilt saabumine võib hilineda. Ta oli närveerima hakanud ja helistanud minu emale, klassijuhatajale ja ei tea kellele veel ja tuli välja, et teised ei tea midagi mingist kooliekskursioonist. Ta oli õnnelik ja tige, kui oma lapse viimaks kätte sai: õnnelik, et laps oli elus, ja tige, sest püüdis ennast ja teisi uskuma panna, et eks me ikka poistega seiklemas käisime. Minu ema ja meie eesti keele õpetaja vaigistasid asja. Ema ei osanudki õieti pahandada; ta oli nii üllatunud, et ma säärase seiklusega hakkama sain – alati oli vaeva, et mind natukesekski toast välja saada ja nüüd äkki tegin midagi sellist, mida temalt endalt tema nooruses oleks võinud oodata.

      Aga mina õppisin selle lennureisi kaudu mõistma tõenäosusteooriat tema seoses eluga – et kunagi ei saa midagi täpselt planeerida ja midagi võib äparduda, ükskõik, kui üksikasjalikult ja täpselt kõike kavandad. Hiljem, tööl, meeldisid mulle väga stohhastilise prognoosimise mudelid, nende koostamine ja tõenäoliste hälvete arvestamine, kuigi mul matemaatika peale andi ei olnud. Mulle meeldis see mõiste – tõenäosus – iseenesest, sest tegelikult ei ole ju olemas tõenäosuslikke hälbeid – see on inimese looming, nende sündmuste ja hälvete üldistus, mille toimumise kõiki põhjuseid me ei tea. Seepärast kaasavad uurijad majandusprognoose koostades tihti ka teisi eksperte, ja ekspert toetub oma hinnangus ikka mingil määral intuitsioonile, aga intuitsioon ei tugine ainult teadmisele ja kogemusele, vaid millelegi veel, sisetundele, millele siinilmas seletust ei ole…

      VIIMAST KORDA KÄISIN LENINGRADIS 1989. aasta suvel; sõitsin sinna koos oma mehe Rauliga, meie endi autoga, Rootsi-sõidu viisat saama. Mõtlesin, et sõidan nüüd Venemaale viimast korda, tahan veel viimast korda näha, milline ta on. Ja siiani on see nii läinud – ei ole enam Venemaale sattunud. Pärast Narvat muutusid majad külades teistsuguseks. Eesti pool Peipsi ääres ei ole selliseid maju, kuigi ka seal elavad venelased. Aga neil seal Ivangorodi taga oli elumaja ja laut pikkupidi kokku ehitatud, ja ükskõik, kui ilus, vahel koguni värvitud, oli elumaja – tema tagupoolest hoidis kinni madal laut, peajagu lühem kui elumaja… Võib-olla on nüüd teel Peterburi midagi teisiti? Ilusam? Tol korral, 1989, ma enam Leningradist vana kaunist Peterburi ei leidnud – oli suur hall linn, ühtepidi rähklev, teistpidi tolmune ja unine; sõiduteed auklikud, nii et ohustasid auto esitelge; kirikud ja paleed ummistunud välisturistidest, kellelt võeti raha, mida kohalikud poleks iialgi suutnud maksta; toidust tühjad poed… Võib-olla on nüüd seal midagi paremaks muutunud.

      Kadunud mehed ja uus aeg

      VIIEKÜMNENDATE KESKEL hakkas palju kadunud, võõraks jäänud mehi viimaks koju tagasi jõudma. Minule tundus see imelik, et järsku olid mu mängukaaslastel isad – ka nad ise olid sellega justkui muutunud…

      Midagi ühist oli neis tulnukates: nad olid rõõmsad. Ja neile ei meeldinud rääkida oma vangiajast. Need kaks omadust ei pruugi olla vastuolus: kui inimene pääseb põrgust elu ja tervisega – aga need, kes tagasi tulid, elasid enamasti pika elu, see tähendab, et nad pidid enam-vähem terved olema –, siis oskab ta rõõmu tunda igast päevast, mis talle veel on antud, isegi kui elu pole jõukas ja vabadus on suhteline, ja ega neil rõõmsatel päevadel ei taha ju põrgut meelde tuletada; kui see vahel unenägudesse ilmub, siis oled ärgates rõõmus, et nägid ainult und… Muidugi oli ka teisi põhjuseid rõõmustada: et naised olid neid oodanud ja et tunnistati seda, et nad on põhjuseta vangi pandud; mitte ainult eesti inimesed nende ümber, vaid mingil määral koguni Vene riik tunnistas nüüd seda – mõnel õnnestus end isegi rehabiliteerida.

      Minu meelest kestis see suhteliselt õnnelik, lootusrikas aeg paar aastat, alates umbes aastast 1954, kui mehed hakkasid koju tulema, kuni Ungari mässuni. Kõigest paar aastat lootust, aga siiski… Ja muidugi jäi see ka pärast Ungari mässu võrratult paremaks kui Stalini aeg.

      Kogu nõukogude aja olid saared – Hiiumaa, Saaremaa, Muhu – mandrieestlastele suletud maa, peaaegu nagu välismaa. Sinna ei saanud muidu, kui pidi hiidlaselt või saarlaselt kutse olema, põhjendatud kutse, et oled tema õde või vend või