Matused ja laulupeod. Mari Saat

muinasjuturaamatuid); tolles jutus küsis vana kuningas ühel hommikul oma kolmelt pojalt, mis nad unes olid näinud. Vanemad pojad rääkisid, aga noorem vaikis. Kuidas kuningas ka kurjustas, noorem poeg ikka vaikis. Siis, ma ei mäleta, kas kuningas pani poisi vangi või saatis kuhugi koledasse kohta, igatahes väntsutas teda kõvasti, ja kuidagi, mingil moel päästis poiss kuninga elu, kui too ise oli hätta sattunud, päästis elu ja trooni. Kui siis kuningas poisi jälle ausse tõstis, küsis ta: Aga kas sa ei võiks nüüd siiski mulle rääkida, mis sa tookord unes nägid ja miks sa nii kangekaelselt vaikisid? Poiss ütles: Ma ei saanud sulle rääkida, sest ma nägin kõike seda, mis juhtus…

      Ma ei ole kunagi sellest loost päriselt aru saanud. Miks ei oleks võinud poeg siiski kõike seda jutustada, mis toimuma hakkab? Aga see vist polegi oluline, kuidagi oleks ta, isegi kui oleks isale kõik ära rääkinud, ikkagi kõigisse neisse raskustesse sattunud ja lõpplahendus või „loo iva“ oleks selgunud tuhande lehekülje pärast…

      Muidugi ei ole need paar kohta „Kolmevalitsusest“, millest siin kirjutan ja millele ikka veel aeg-ajalt mõtlen, mul täpselt meeles; püüdsin raamatust need kohad tsiteerimiseks uuesti välja otsida, aga kui raamatu lahti tegin, sain aru, et see on võimatu – nüüd ei suudaks ma sealt lugeda isegi kümmet lehekülge…

      NOORED HIINLASED – sihvakad, moekad, pealtnäha vabad, kellega nüüd vanuigi Pekingis kohtusin – seletasid mulle, et nemad peavad seda raamatut koolis õppima nagu meie oma „Kalevipoega“, aga nad ei loe seda leht-lehelt, vaid lühendatud koomiksitena. Ei tea, kas seal koomiksites neid paari tähtsusetut kohakest üldse sees on või koosneb see ainult sõjakäikude kirjeldustest?

      Aasta 2011 suvel sattusin juhuslikult ja endale arusaamatutel põhjustel Hiinasse Pekingi lähedale või õigemini Pekingi eeslinna Tianjini. Võib-olla seepärast, et sellel, kelle asemel mina sõitsin, polnud aega nii kaugeks, pikaks reisiks – igatahes reisileminejat otsiti. Küllap eelkõige seepärast, et too reis ei olnud kaunitesse kohtadesse, vaid Hiina riik kutsus Euroopa kirjanikke vaatama uut ökolinna, mida Hiina ehitab Singapuri ajude abiga mereäärsesse sooldunud sohu, ja vaatama nende arvutit, mis hetkel oli maailma võimsaima mälumahuga – kord olevat peal Jaapani arvuti, kord Hiina oma – ja nende lennukitööstust, mida nad arendasid Saksamaa abiga, ja maailma suurimat laevaehitusdokki…

      Kõik see oli muidugi võimas ja üks Saksa kirjanik, vist Hamburgist pärit, vaatas seda õige murelikult. Sinna nüüd vajub meie Saksamaa majandus, ütles ta pead vangutades…

      Koduks oli meile keset tühermaad ehitatud Hiina kirjanike liidu residents või puhkekodu, mis oli just mõni kuu tagasi valmis saanud ja kus nad kavatsesid hakata pidama puhkelaagreid, konverentse, kõike sellist. Kirjanike palee oli ehitatud tehisjärve kaldale. Üle järve, läbi pideva kerge kollaka uduvine – sest selget ja sinist taevast vähemalt Pekingi ümbruses ei näe vist kunagi, ka kõige päikeselisemal päeval – paistsid uue Tianjini tornkraanad ja kerkivad pilvelõhkujad; palee ümber oli park õitsvate põõsaste ja puukestega, tiigikeste, ojakeste ja sillakestega. Kõige selle ümber aga lõpmatu tühermaa, kust veel sooldunud pinnas välja vedamata. Nii et palee mõjus nagu üleöö kõrbesse kerkinud muinasjutuloss. Kirjanikud arutasid, mitu tärni võiks sel olla. Üks hollandlane oli kunagi olnud viietärnihotellis, aga ütles, et siinse vastu see küll ei saa.

      Mina ei oska hästi luksuse tasemeid hinnata, kuid mind üllatas sealne teenijaskond. Kunagi räägiti Hiina kohta – see oli kuuekümnendate kultuurirevolutsiooni ajal ja selle järel –, et inimesed ei julge seal välismaalastega rääkida, või siis ainult loosungite kaudu nagu praegu Põhja-Koreas. Need, enamasti noored inimesed, kes moodustasid tollase teenijaskonna, lobisesid meelsasti kõigest ja küsisid ka ise; nende käitumine oli väga lihtne ja vaba, lihtsalt sõbralik, üldse mitte alandlik. Nii oli ka hiljem tänavatel ja söögikohtades: räägiti ja aidati meelsasti, ei olnud tunda mingeid seisustevahesid või et keegi on kellegi teenija – nagu minu teada muidu Aasias kombeks peaks olema. Võib-olla on see veel tagantjärele kultuurirevolutsiooni mõju?

      Ühe küsimusega ma neid ei vaevanud – küsimusega Tiibeti kohta. Sest oli selline tunne, et seal ma vastust ei saaks, et sellest libisetaks lihtsalt vaikides üle. Kuigi muidu kõigi praktiliste asjade üle nuriseti küll.

      1

      Knacklaut – kõrisulghäälik. (saksa k)

      2

      25 aastat vanglakaristust ja viis aastat asumist.

      3

      KGB maja oli Tallinna vanalinnas Pagari tänaval.