Matused ja laulupeod. Mari Saat

tal oligi mingi salaplaan? Anda Baltikum ameeriklastele ja sellega kuidagi ennast kindlustada? Või valitses Venemaa piiridel Stalini surma tõttu lihtsalt segadus? Praegu pole vist enam ühtegi inimest elus, kes seda teada võiks. Võimule sai Hruštšov ja piirid läksid jälle korralikult kinni.

      Lühikest aega valitses Hruštšov kahekesi Bulganiniga… Oli see ikka Bulganin või hoopis Malenkov? Minu mälus on selle teise nimi Bulganin, aga kes teistmoodi teab, võib tema nime selle õigega asendada. Hruštšov ja see teine olid igal pool koos – umbes nii, nagu praegu Putin ja Medvedev. Aga see ei mõjunud siiski nii teatraalselt kui praegune lavastus.

      Mäletan, kuidas ema ja tädi Marie uurisid ajalehest üht pilti, ja mina muidugi ka nende vahel, püüdsin arutelust osa saada. Pildil istusid nad kahekesi, Hruštšov ja see teine, vaatasid teineteisele otsa ja naersid, nii et hambad paljad, mõlemad ühesugused rullikesed, kuigi Bulganin oli rohkem ovaalne, meloni moodi, Hruštšov aga nagu kõrvits. Ema uuris ja uuris ja lõpuks otsustas: too Bulganin (kui see ta nimi oli?) on ikka nagu härra, hoiab jalgu korralikult kõrvuti, aga Hruštšov väänab oma kingi viltu, ei oska istuda… Ema tollal muidugi ei teadnud, et Hruštšov oli alles 25aastaselt kirjutama õppinud, seda oleme meie alles nüüd teada saanud, aga istumisviisi järgi nägi ta ära…

      Ometi võitis Hruštšov – ei tea, millistel Kremli kaalutlustel, võib-olla just seepärast, et Bulganin liiga viisakalt istus… Seda ei tea vist praegugi meist keegi, kuidas just nad seal Kremlis ennast kehtestavad. Aga kas neil kahel olekski mingit vahet olnud? Kuigi mulle tundub, et nii nagu iga filosoofiline teooria on natuke oma looja nägu – Kanti eetika kannab pietistlikku kohusetundepitserit ja Freudile viirastub igas tundes, küllap isegi munkade ja nunnade Jumala-armastuses seksuaalsus –, nii on riik isegi siis, kui teda tegelikult juhitakse Kremlist, lava tagant, siiski natuke oma isevalitseja, ka näilise isevalitseja nägu. Nii vaadatuna tundub mulle midagi sarnast Stalini ja Brežnevi ja võib-olla ka praeguses Putini ajas. Putini ja Brežnevi aeg ei saa muidugi stalinliku terrori vastu – Putini aeg veel ei saa –, aga neist õhkuks justkui mingit sarnast süngust ja masendust.

      Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel pandi teisitimõtlejaid vaimuhaiglasse, põhjendusega, et see inimene, kellele ei meeldi nõukogude võim ja kommunismiehitamine, ei saa olla vaimselt terve; nüüd saadetakse Venemaa valitsejale eriti ohtlikud konkurendid ja muud opositsionäärid vanglasse, süüdistatuna varguses ja muus säärases. Ei tea, kumb see parem variant on… Brežnevi-aegset vaimuhaiglat kardeti väga, kardeti töötlemist – et mõjutatakse ravimite ja elektrišokiga, kuni mõtlemisvõime kaob ja isiksus hävib. Minule tundus see võimalus õudsem kui vangilaager.

      Vangla on ju alati kole koht – nagu igaüks teab raamatute, filmide, juttude kaudu –, aga vanglal ja vanglal oli nõukogude eri aegadel vahe. Minu õe Luule elukaaslane Einar (nad tutvusid umbes paarikümneaastaselt, aga ametlikult õnnestus neil abielluda alles siis, kui mõlemad olid kuuekümnesed) sattus kaks korda vangimajja ebaõnnestunud piiriületuskatse tõttu (viimane, kolmas katse õnnestus). Esimesel korral – see oli kuuekümnendate alguses – olnud vanglas päris lõbus, sest siis tehti veel vahet poliitvangidel ja kriminaalidel; poliitvangid elasid omaette ja seetõttu valitses justkui mingi vaimne vabadus, solidaarsus, üksteist toetati ja austati. Järgmisel korral, kümme aastat hiljem, enam poliitilistel ja muudel vangidel vahet ei tehtud; see muutis elu pingeliseks ja masendavaks, nii et Einaril polnudki seal muud teha, kui ennast hästi ülal pidada…

      Gorba ajas oli midagi ühist Hruštšovi ajaga. Vähemalt minu meelest, kui nüüd tagantjärele vaadata ja kui mitte arvestada seda, kuidas suruti maha Ungari mässu. Teistmoodi oli see, et Hruštšovil õnnestus impeerium säilitada, aga ühist oli neil kahel see, et ei olnud suurt hirmu.

      Stalini ajast ma ei mäleta, et oleks anekdoote räägitud – Stalinist või üldse. Kui vangi pandi ilma põhjuseta, kui igas kodus, kas oli see kommunisti või nõndanimetatud kodanliku haritlase oma, kardeti öist ukselekloppimist, aga anekdoodi eest oleks kindlasti saanud kakskümmend viis pluss viis2 – sest keegi ikka kaebas –, kes tahtis siis anekdooti rääkida?!

      Ma ei tea, et kellestki teisest oleks nii palju anekdoote räägitud kui Hruštšovist, sealhulgas tõsilugusid, mis ei olnud viletsamad kui anekdoodid (kuidas ta Ameerikas kõnet pidades kinga jalast haaras ja sellega vastu pulti tagus… Ta oli ju paksuke, aga pidi väle ja painduv olema – minul küll ei õnnestuks nii kärmelt kinga jalast saada, peaksin puldi najale toetudes tükk aega ukerdama, ja kui veel mõelda sellele, et meeste kingad on paeltega…). Need Hruštšovi-anekdoodid olid enam-vähem heatahtlikud, kas või üks tuntumatest: Kuidas disainiti esimest nõukogude väikeautot, Zaporožetsit – et Hruštšov laskus neljakäpukile ja tema järgi tehti kontuurjoonis. Seetõttu ongi Zaporožetsi (selle kõige esimese mudeli) taguots kõrgem kui esimene… Niisuguseid anekdoote võis rääkida, kartmata vangipanekut, mahalaskmist, kahtkümmet viit pluss viit, kuigi nuhid polnud muidugi kuhugi kadunud ja kõik pandi kusagile toimikusse kirja, et saaks siis kasutada raskendavaid tõendeid, kui vaja. Seda, et igaühe järel nuhitakse ja igaüks sinu vastas võib olla nuhk ja kõige paremad sõbrad või oma naine või mees või vend, õde võivad su peale kaevata asja eest, teist taga – igasuguseid lugusid selle kohta kuulsin ma nähtavasti juba õige väiksest peast nii palju, et olin nendega harjunud nagu puulehtede sahinaga.

      Mul kujunes endal selline arusaam, et ei maksa hoolida sellest, mida inimese kohta räägitakse, kui kellelegi osutatakse näpuga ja sosistatakse, et see on nuhk – ta võib ju olla, aga niisamuti ka teine tema kõrval, kellele keegi veel osutada ei oska. Sest kuidas pääsesid mõned inimesed vabasse maailma rändama, koguni Ameerikasse, kui nad ei olnud kontaktis KGB või, nagu tollal öeldi – pagaritega3? Kui nad ei esitanud hiljem aruandeid? See ei olnud võimalik… Aga tuli vaadata, hinnata, intuitsiooniga tunda, millist aruannet inimene sinu vastas pagaritele võiks kirjutada. Eesti kirjandusest on meil üks selline kuju – Maria Siberimaal. Maria oli ju nuhk? Aga oli ometi naine, kes vääris austust? Ma usun, et oli väga palju neid, kes kirjutasid oma aruandeid hoolikalt kaaludes, et kellelegi halba varju mitte heita.

      Piirivalvurid

      EESTLASE, VÄHEMALT PÕHJAEESTLASE ELU JUURDE kuulus kogu Nõukogude okupatsiooni vältel lahutamatu osana piir ja piirivalve, sünnist surmani. Nõnda minulgi, niikaua kui ennast mäletan. Meie pere elu juurde kuulus meri ja mereäär, kuhu me ei tohtinud minna õhtul kella üheteistkümnest kuni varahommikul vist kella seitsmeni.

      Esimest kokkupuudet piirivalvuri mõistega mäletan neist Pirita-Mähe suvedest, kui meie elu kulges suurema osa ajast mere ääres. Ükskord õhtul mängisime seal: meie vennaga, Juta ja Lii ja see poiss, keda Juta ja Lii vahel kiusasid. Meil ei olnud vanemaid inimesi kaasas, ei minu õde ega täditütart ega tädi Mariet. Võib-olla ei olnudki nii hiline aeg – kui oleks olnud, ehk oleks tädi meid siiski randa otsima tulnud, võib-olla oli lihtsalt augustiõhtu, et läks vara pimedaks. Igatahes oli juba hämar ja rand inimestest tühi, päike punetas mere kohal ja vajus üha allapoole, ning Juta ja Lii avastasid äkki, et nüüd kohe läheb pimedaks ja tulevad piirivalvurid; tulevad piirivalvurid suure koeraga ja viivad kõik, kelle veel rannast leiavad, kordonisse, see on sinna kohta, kus nemad elavad, viivad sinna vangi, sest pimedas ei tohi rannas olla, ja me peame nüüd ruttu põgenema!

      Juta haaras minul käest ja me kõik jooksime – millegipärast mitte otse üle tee koju, vaid mingit looklevat rada pidi, küll üle maantee, aga kusagile majade taha heinamaale või karjamaale – kuhugi, kus oli suur lage madala rohuga väli, mille kohal, meie ümber hõljusid jahedad uduviirud…

      Siin me oleme päästetud! otsustas Juta, siit nad meid küll otsida ei oska!

      Me hiilisime siis tagantpoolt, maismaa poolt maja koju, mähituna kaitsvaisse udulooridesse; minu meelest me justkui polnudki enam päriselt meie ise – meid nagu ei olekski päriselt olnud, me olime ise muutunud haldjateks, murueide lasteks, kellest tädi Marie meile õhtuti jutte ette luges.

      Ma

2

25 aastat vanglakaristust ja viis aastat asumist.

3

KGB maja oli Tallinna vanalinnas Pagari tänaval.