Matused ja laulupeod. Mari Saat

oska, kui mul ometi peas on sama ilusad asjad, aga välja tuleb hoopis teisiti. Võib-olla see ongi – vähemalt üks – kadeduse põhjus: et kui sinu peas on kujutlused niisama täiuslikud kui su kaaslasel või enamgi veel, aga välja tuleb kõik ikka viletsam, ükskõik kuidas püüad. Siis tundub see ju ülekohtune?

      Vahel me siiski vist tüdinesime rannast – või ei olnud alati rannailma, kuigi mälu näitab mulle neist suvedest ainult palavat päikest – ja siis me mängisime säärast mängu (mina muidugi mitte, mina ainult passisin kõrval, aga teised, suured), et me võtsime ühe koolivihiku ja pliiatsi ja asusime maanteeserval autosid vaatlema. Poisid hüüdsid kõigi mööduvate autode marke ja numbreid ning Juta ja Lii kirjutasid need üles. Margi suhtes see muidugi keeruline polnud, sest tollal võis maanteel näha vaid kahte seltsi sõiduautot: too kõige algsem Moskvitš ja Pobeda; vahel ka vist mõni villis, veoauto ehk krusa ja buss. Võib-olla sõitis neid tunni jooksul üks või kaks siia- või sinnapoole.

      Kes oleks osanud siis aimata, milline autodevool kord Pirita teel mühiseb ja undab! Keegi ei julgeks praegu enam niimoodi oma väikseid lapsi, kellest üks on vaevalt neljane ja teine, suur, läheb sügisel kooli, omapead randa lasta, ja veel üle sõidutee. Aga mis siin rääkida Pirita teest, mille ääres karjatati lehmi: kui ma juba keskkoolis käisin, umbes neljateist- või viieteistaastaselt – nii et see oli juba kuuekümnendate alguses – ja jalutasin Sirje ja Irenega pärast kooli kesklinnast välja Kadriorgu, siis mööda Poska tänavat läksime ikka keset sõiduteed; ma ei mäleta, et meid seal mõni auto oleks tülitanud. Kui mu vend juba aspirantuuris õppis ja sai vahel Moskvas komandeeringus käia, siis ta rääkis, mis marki autosid seal näeb; need olid saatkondade autod. Aga mina ja mu õde Luule, meie eristame siiani autosid värvi järgi. Selline on siis vahe meessoost ja naissoost isikutel.

      TEINE, VÄGEVAM MEELELAHUTUS autode loendamise kõrval oli iga-aastane motospordivõistlus Pirita ringrajal. Vähemalt kümme minu elusuve olid sellega seotud: alates tollest esimesest suvest Pirita tee ääres kuni umbes ajani, kui vend sai kuusteist. Mootorrataste ringrajasõit oli viiekümnendate lõpu ja kuuekümnendate alguse tallinlaste hullus.

      Sinna meid esialgu muidugi omapead ei lastud. Ma ei tea, kes meiega kaasas käis. Võib-olla õde Luule, kes on minust 15 aastat vanem, või täditütar või vahel ehk koguni tädi Marie, minu hoidjatädi, kellega me tegelikult suviti seal üüritud toakeses elasime; igatahes mitte isa – tema viis meid kord aastas tsirkusesse. Aga hiljem, kui juba mehed Siberist koju tulid, siis käis tsiklite kihutamist meiega tihti vaatamas ka onu Juhan. Kuidagi kellegagi me sinna ikka saime. Minul on sellest meeles vägev möirgamine ja põrin, rahvamurd rajaäärtel ja eriline hea mootorikütuse lõhn – selline tummine, pähklimaitseline, mitte vastik bensiinihais, mis mul autos juba enne selle liikuma hakkamist südame pahaks ajas.

      Pärast õhtuti me kommenteerisime võistlusi jooksuga ümber maja – ikka Juta ja Lii ja see poiss, kes ka vahel seal suvitas ja minu vend ja mina –, et kes jookseb kiiremini ja mitu ringi. Mina muidugi teistega võistelda ei suutnud, aga see-eest olin meister rajalt välja sõitma ja kukkuma ja siis pidid teised mind tassima, sest ma olin raskelt vigastatud. Teised pahandasid, et ei ole aus nii palju kukkuda, aga tassisid siiski.

      Tõelise ringraja ääres igatsesin tõelist kukkumist näha, aga kunagi ei näinud. Nii nagu ei juhtunud kunagi tsirkuses nägema, kuidas keegi köielt kukub või lõvi mehel pea otsast hammustab. Nüüd näeb sellist „äkšönit“ igal õhtul filmidest ja päevauudistest, aga siis ju telerit veel polnud.

      Mootorispordivõistlus oli suursündmus, mitte väiksema rahvahulgaga kui laulupidu. Kestis ta kaks võistluspäeva ja enne seda oli veel nädal treeninguid. Inimesed, niipalju kui kellelgi võimalik, käisid ikka ka treeninguid vaatamas. Mingi aimduse annab sellest rahvapeost mängufilm „Vallatud kurvid“. Võistluste piletiga koos sai osta väikese tabeliteks joonitud märkmiku, kuhu võis sisse kirjutada, mis ringil mis kohal keegi sõidab, niiviisi sai võistlustest ülevaate. Mõned inimesed olid end raja äärtel huvitavamates kurvides varakult sisse seadnud, piknikuvarustus – tol ajal ei öeldud piknikukorv, vaid leiva-kott – kõrval, aga suur osa noortest jooksis ja jalutas ümber raja, ühest kurvist teise, ja märkis võistlejaid üles.

      Seda ma mäletan, kuidas siblisin venna kannul veel paariteistaastaselt. Siis olime tulnud juba kesklinnast ja muidugi omapead. Mina ei märkinud kunagi midagi üles, aga mul oli huvitav seal rahvasummas, ja põnev oli, kui mootorrattad kurvi võtsid, ratturil põlv peaaegu vastu maad, ja see möirgamine ja vilin, see rahvasumm…

      ÜKS PILT ON MUL MEELES sellest ajast, kui olin veel päris väike, vist väiksem kui viiene: istun tädi Mariega mändide all liivasel künkanõlval raja ääres. Rahvast on hõredalt. Venda seekord millegipärast ei ole, istume kahekesi, meil on kahe peale pool arbuusi, me vaatame treeningsõitu ja meil on mõnus olla… Miks me küll kahekesi sellise retke ette võtsime, umbes kolm kilomeetrit meie metsavahitalust Rummu kurvi? Kas tõesti isegi tädi Marie, kes hakkas siis juba seitsmekümnele liginema, leidis sellest mingit vaheldust?

      Tädi Marie ja kadunud mehed

      TÄDI MARIE EI OLNUD MINU SUGULANE. Ta oli elanud mõnda aega Hiiumaal minu emaga ühes külas. Ma ei teagi, kui palju ema teda tundis. Või tundis ema rohkem tema tütart Nellit, kes oli mu emaga vist umbes ühevanune. Aga kuidagi sai ema teada, et Marie elab linnas tütre juures ja otsib lapsehoidjakohta.

      Just lapsehoidjat oli emale väga vaja, sest midagi juhtus minu sündimisel –võib-olla oli siis emal esimene infarkt, igatahes ise ta last hoida ei suutnud. Niiviisi sain ma endale bonne.

      Ema oli alguses küll arvanud, et võtab lapsehoidja ainult paariks aastaks, kuni ma juba omal jalal käima hakkan. Aga aeg läks ja tädi Marie jäi. Nüüd ei olnud ta enam lapsehoidja, sest laps käis ja rääkis ega teinud enam püksi – nii suurel lapsel polnud enam hoidjat vaja, sellepärast öeldigi, et lapsel on bonne. Mina ei osanud seisukohta võtta, ei saanud päriselt aru, mida nad sellega öelda tahtsid, kas see oli uhkuseasi või oleks pidanud häbenema, aga mulle tundus, et pigem kõlas see nii, et mul oli midagi erilist, mida teistel ei olnud. Tädi Marie kuulus ikka rohkem mulle kui kellelegi teisele, kuigi ta nüüd tegi enamasti süüa ja meie jalutuskäigud kulgesid poodi või turule.

      Tegelikult ei olnud tädi Marie minu emaga isegi mitte ühest külast pärit. Ta oli Hiiumaale – kaugele saarele mere sees – abiellunud, sest tema mehel, tsaariarmee mereväelasel, oli seal väike talu. Tädi Mariele ei meeldinud Hiiumaal sugugi. Linnaametniku perekonnas kasvanud lapsele ei sobinud talutöö ning maaelu. Ta oli pärit Haapsalust, kadakasakste pealinnast, nagu siis veel öeldi, vähemalt hiidlased ütlesid. Nõnda oskas ta eesti, vene ja saksa keelt. Viimase kohta ütles ta, et oskab õiget saksa keelt, aga et need Berliini sakslased hauguvad knacklaut’i1 ja räägivad „ai“, kui kirjutatud on „ei“. See ei ole ilus ja õige saksa keel! Mind õpetas ta ilusasti ja õigesti ühest kümneni numbreid lugema.

      Seda suveõhtut ma mäletan: elasime siis Nõmmel ja meil oli seal suur aed, ülemise korruse naabriga kahe peale. Koolis ma siis veel ei käinud. Vend käis ja tema klassivennad tulid tihti meie õue, mängima jalgpalli või luurekat. Vahel mängisin nendega koos – nad kannatasid mu päris hästi välja. Sel õhtul mind millegipärast õue ei lubatud. Võib-olla oli minu jaoks juba liiga hilja? Igatahes olin tõsiselt nördinud. Siis ütles mulle tädi Marie: Aga mina õpetan sulle saksa keelt! See kõlas nagu mingi saladus, mida ta nüüd minuga kohe jagama hakkab. Ja ma õppisin hoolega selgeks kõik numbrid ühest kümneni: eins, zwei, drei… Kui vend tuppa tuli, teatasin uhkelt: Aga mina oskan saksa keeles ühest kümneni lugeda: eins, zwei, drei…! Uhkus ajab upakile – nüüd räägib mu vend saksa professoritega vabalt nende emakeeles ja kantseldab oma sakslastest doktorante, mina aga oskan praegugi vaevalt rohkem kui eins, zwei, drei.

      Ma ei tea, miks tädi Marie mulle rohkem seda keelt ei õpetanud. Oma tütre Nelliga rääkisid nad küll vahetevahel saksa keeles. Nelli rääkis saksat ehk veel paremini kui ta ema, sest sõja ajal oli ta Saksamaale viidud

1

Knacklaut – kõrisulghäälik. (saksa k)