Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

ja Jüri oli Adeele otsustanud suveks maale, lastele korraldatud laagrisse saata. Seal said lapsed vähemalt korralikult süüa ning ka linnaelu oli nii muretum. Õhtuti olid nad Ainoga nüüd isegi kinos käinud ja see oli meeldiv vaheldus. Nagu kontrastiks inimesi muserdavale sõjaajale jooksid kinodes enamasti lõbusad, enne sõda toodetud Saksa filmid, seal tantsis ja laulis Marika Rökk ning võlus naisi alati klanitud Willy Forst. Sõda näidati ainult ringvaadetes ja need, kes seda näha ei tahtnud, võisid saali siseneda koos hilinejatega ka pärast ringvaate lõppu. Kino oli ainus meelelahutus, mida Adeele endale ja Ainole lubada võis; kui vanem tütar kord arvas, et nad võiksid vahel ka teatrisse minna, raputas Adeele pead.

      „Meil ei ole niisuguseid riideid,” arvas ta lühidalt.

      „Sõjaaeg! Nüüd pidi seal käidama täitsa tavalise kleidiga!” protesteeris Aino, aga ema oma arvamist ei muutnud. Teatris oli ta oma elus vaid üks kord käinud, ja rohkem kui etendus jäi talle meelde publik – härrad smokingites ja isegi frakkides, prouad maani ulatuvates õhtukleitides… Sellest peale seostus sõna „teater” temas kõigepealt üligalantse publikuga ja alles siis sellega, mida laval etendati. Ning meenutusega tollest esimesest teatriskäigust jäi Adeelele kogu eluks meelde kõrvetav häbitunne oma kirju ja lihtsalõikelise, vaevalt põlvi varjava kleidi pärast. Ometi oli ta oma kasinast teenijapalgast pikka aega raha kõrvale pannud, et elu esimene siidkleit hankida.

      Koos sõjaga oli Adeele silmapiirilt kadunud ka Paul Katter ja tema lastetoetus, aga see teadmine naist enam ei häirinud. Oma endiselt mehelt saadud raha oli toimetulemiseks varem hädavajalik olnud; praeguste ostmarkadega ei oleks nagunii olnud midagi peale hakata. Enda ja Aino palkadena sai neid kuivatuspaberisarnaseid rahatähti küllalt, et oma normitoit ja mõnikord riidekupongide alusel saadav välja osta. Palju rohkem tundis Adeele puudust kütteks toodud lauaservadest, mida mees talle varem vabrikust oli saatnud, ja kütte hankimine ähvardas probleemiks muutuda. Aga head inimesed ei olnud maa pealt isegi sõjaajal otsa saanud ja seekord oli jällegi Kantsepa Hermiine see, kes lahenduse tõi. Ilma et Adeele oleks talle oma murest rääkinud, tuli ta kord jälle külla, pani lauale tüki omaküpsetatud moosipirukat ja ütles:

      „Käisin maal mustikaid korjamas, eks ikka Laitses vennapoja juures. Ja rääkisin talle, et meil oleks talvepuid vaja! Sinul ka muidugi, kust sinagi saad.”

      „Issand!” kiljatas Adeele. „Sa oled ingel!”

      „Mis ingel mina nüüd…” Kantsepa-mammi hakkas muhelema. „Tema on ju metsavaht, puid käes küllalt ja oli lahkelt nõus! Talle oli linnarahvas metsatööle saadetud, lasi neil kõik ära lõhkuda ja riita laduda. Suur osa veeti linna, aga ta oskas muist sealt kõrvale nihveldada. Aga ise peame järele minema ja seda ei tea, mismoodi.”

      „Ah nii…” Vaid ühe lausega oli heategija kõik hea tagasi võtnud, aga samas hakkas seda jupiviisi uuesti jagama:

      „Me peame kuskilt auto vaatama ja sõidame järele.”

      „Kust seda saab? Sakslastega rääkima või?” kahtles Adeele.

      „Seda ma ei tea. Ma ei oskaks nendega rääkidagi, arvasin, et vast sina, sul on keel suus… Juhkentali kandis on sakslased endale suure laudadest autokuuri ehitanud, seal ümber on alati palju autosid. Võiksid minna asja uurima.”

      Keel suus… Kunagi koolis õpitud saksa keele algteadmistele oli Adeele nüüdses igapäevatöös tõesti lisa saanud, tuli tal ju suhelda nii sõjaväelastest arstide kui haavatutega, ning suhtluse tasemel võis teda tõesti keeleoskajaks lugeda. Hermiine soovitus oli tõepoolest asjalik, aga kui Adeele selle peale nõustuvalt noogutas, lisas naabrinaine veel soovituse, mis esmahetkel veidi kummaline näis:

      „Kui sa lähed, eks löö ennast enne üles, siis mõjud paremini. Sa oled veel noor naine, aga oma välimuse eest ei pea hoolt! Pane aga värvi näo peale ja ära unusta naeratada, see sakslastele meeldib!”

      Kui Kantsepa-mammi oli läinud, istus Adeele toolile, võttis peegli, kuhu ta nägu parajasti tervenisti ära mahtus, ja hakkas seda uurima. Tõepoolest, minkimise ja kulmude toonitamise oli ta ammu unustanud, see ühele diakonissiõele ei oleks sobinudki. Kunagi õige ammu oli ta endale küll isegi huulepulga ostnud, aga… Pika sorimise peale leidis ta otsitava sahtli taganurgast üles, võttis veel Jüri kooliasjade hulgast pehme pliiatsi ja hakkas peegli ees oma näost kunstiteost looma. Alguses tundus tagajärg hirmus, kuid kui Adeele oli värvi tagasihoidlikumaks hõõrunud, polnudki uus nägu enam vastuvõtmatu. Siis püüdis naine peeglile naeratada, aga välja tuli vaid mingi irve, mis teda korraga lõbustas ja südamest naerma pani.

      „Nii võikski hakata tänavanurgal raha teenima,” muigas ta, võttis ridiküli kätte ja läks.

      Paraku ei tahtnud tema ettevõtmine õnnestuda. Autode ümber askeldavad sõdurivormis mehed kuulasid ta mure küll ära, aga vangutasid selle peale nagu kokkuräägitult pead. „Liebe Frau, das ist unmöglich…”

      See on võimatu… Pärast kolmandat sellist äraütlemist haaras Adeelet trots. Lõpuks oli ta ju haigla töötaja, ravis päev päeva kõrval neidsamu sakslasi, kas ta polnud siis ka nende poolt väikest vastutulekut ära teeninud?

      „Kus on teie ülemus? Kas ma saan temaga rääkida?”

      „Jawohl, bitte! Herr Hauptmann arbeitet im seiner Raum!” vastati teenistusvalmilt ja Adeele juhatati väikesesse kontoriruumi. Laua taga istunud ohvitser tõusis sedamaid püsti ja kummardas teenistusvalmilt. „Millega ma saan teile abiks olla, gnädige Frau?”

      Omajagu konarlikult, kuid südilt mälust õigeid sõnu otsides rääkis Adeele oma probleemi ära. Õnneks ei olnud see Herr Hauptmann enam noor, vaid kindlasti juba üle neljakümne eluaasta künnise jõudnud ohvitser, kes teda hoolega kuulas ja vahetevahel aitas õige sõna leida.

      „Te tahaksite autot, et küttepuud maalt ära tuua?”

      „Jah, selleks ma tulin. Häda on suur.” Adeele üritas naeratada, aga samas tuli talle meelde peegli ees tehtud harjutus ja naine punastas, tal ei olnud tõesti näitlejaandi. Ohvitser aga päris osavõtlikult:

      „Kui kaugel need puud on? Kilomeetrid, ma mõtlen?”

      „Kilomeetrid…” Adeelele meenus sedamaid palav ja ohtlik augustipäev, mil nad Hermiine juhatusel mööda maanteed metsavahi juurde kõmpisid. Siis tundus see teekond küll lõputu olevat, aga kilomeetrid… „Täpselt ma ei tea, umbes nelikümmend võib olla…”

      „Andke mulle oma aadress, kui mul tekib võimalus auto anda, siis ma teatan.” Hauptman võttis laualt märkmetebloki ja pliiatsi ning jäi ootavalt Adeele otsa vaatama.

      6

      Vaike Katter istus Pauli tehtud lüpsipingil ja sõõrutas piima lüpsikusse. Nüüd, mil jaanipäev möödas, läks see töö tema käes juba tõrgeteta ning naine sai lasta mõtteid omapead uitama minna; sorisev valge vedelik tuletas talle kõigepealt meelde noort sümpaatset ohvitseri Herman Altmeierit, kes alles mõni päev tagasi tema lüpstud piima suurte lonksudega jõi ja kellega tutvumine oli naises jälle äratanud igatsuse millegi hea ja südamliku järele. Aga sedamaid laskis Vaike nisa peost ja katsus oma valulikku põske, mida Pauli rusikahoobid olid tabanud. See oli endiselt omajagu paistes ja pealegi lillakassiniseks tõmbunud, nagu ta peeglisse vaadates kohkudes avastas. Oma teada polnud Vaike teinud midagi niisugust, mis vale või koguni keelatud oleks; peale laste polnud tal ju kellegagi suhelda ning ootamatult õuele ilmunud võõras oli võimaldanud tunda lihtsalt rahuldust teadmisest, et temaga vestlemine veel kedagi huvitab.

      Lehma oli Paul Lillepõllule toonud maikuu lõpul, ning esimene kohtumine selle helepruuni sarvekandjaga oli tõesti meeldejääv. Kui Vaike mehe kutsumise peale õue astus, nägi ta uut hoolealust, kel olid peas päitsed nagu hobusel, kes oli pika ohelikuga seotud õuele veel püsti jäänud poolpõlenud pärnapuu külge ning isukalt ahmis ümberringi kollendavaid võililli.

      „Mis ta nimi on?” küsis Vaike Paulilt, ise kartlikult lehma kõõritades.

      „Milla pidi olema. Ta on lõunast lüpsmata, otsi ämber ja lüpsa ära,” vastas mees hooletult ning naine tunnetas öeldus