Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

at

      1

      Kivistiku perenaisele Laine Kaaresele oligi jäänud arusaamatuks, kust ja millest oli talu oma nime saanud. Kuskil põhja pool oleks see nimi kindlasti omal kohal olnud, sest seal pidi põllumees kõvasti kividega rammu katsuma, enne kui põld põlluks sai ning võis seda rahumeeli kündma hakata. Siin, Emajõe ääres, oli suuri põllukive haruharva ja neid polnud ei alusmüüriks ega isegi piirikivideks alati võtta. Siinkandis leidus aga rohkesti punast savi ning sellest materjalist olid omal ajal ehitatud nii mitmedki laudad ja kõrvalhooned. Elumajad olid siiski puust, esiisade kombel palkidest üles varatud ja nii mõnelegi neist enne sõda ka laudvooder ümber pandud. Ka Kivistiku elumaja seinad olid laudkatte saanud, kuid selle värvimisega ei kiirustatud ja paari aastaga olid lauad luitundhalliks tõmbunud. Nüüd, mil suure sõja puhkemisest oli juba kolmveerand aastat möödas, ei mõelnud maja värvimisele enam keegi.

      Tegelikult ei olnudki Kivistikul pärast seda, kui Vabadussõja ajal taganevad punased vana Jaagupi maha lasksid, õiget peremeest olnud. Perenaise Elli oli mees tookord koos kahe lapsega, tollal viieteistkümnese Laine ja kaheksase Kaljuga, sõja eest metsaheinamaale rettu saatnud ja ise talu kaitsema jäänud; paraku maksis ta selle eest eluga. Elli jäi pärast mehe surma kurvameelseks, hakkas põdema ja veel enne, kui Eesti margad kroonide vastu vahetati, heitis vähiga hinge. Tallu jäid vaid lapsed, kes enam küll väikesed ei olnud – Laine oli kahekümne kolmeseks ja Kalju kuueteistkümneseks saanud, kuid talupidamiseks polnud kummalgi ei küllaldaselt rammu ega teadmisi. Elli oli pärast mehe kaotamist sulase võtnud ja vanapoolne Juhan jäigi talusse nii tööd tegema kui nõu andma. Ning siis, kui ka vanamees igavikuteele kutsuti, oli Laine juba küllalt kogenud, et koos Kaljuga omapead jätkata – talu polnud liiga suur ja Juhani kõrvalt olid kõik vajalikud tööd selgeks saanud.

      Loodus ei olnud Lainet just iluga õnnistanud. Kasvult lüheldasevõitu ja jässakas, tugevad jalad ja võimukas rinnapartii pakkusid omamoodi kontrasti näole, mille võis isegi kui mitte just ilusaks, siis küllaltki meeldivaks tunnistada. Seevastu juuksed, mis seda nägu ümbritsesid, oleksid kindlasti rohkem hoolt vajanud, aga Laine ei pööranud sellele tähelepanu. Polnud sugugi harvad need päevad, mil ta hommikul voodist tõustes vaid harkis sõrmedega oma salgud kõrva taha lükkas, kleidi üle pea selga ajas ja päevatoimetustesse sukeldus. Sest elu tahtis elamist ja tühistele asjadele ei olnud põhjust aega kulutada.

      Laine Kaares oli oma tallu jäänud nüüd päris üksinda. Vend Kalju, veidike saamatu, nagu ta juba lapsest saati oli olnud, viidi punaste mobilisatsiooniga ja küllap oli nüüd rinde taga kuskil Venemaal – kui ta enam elus oligi. Laine oli poisile küll peale käinud, et mingu ta metsa varjule, aga Kalju ei kuulanud ja talle tuldi koju järele ning viidi väevõimuga mobilisatsioonipunkti. Sügistöödel tuli Lainel linnainimeste abi kasutada, aga seda ei olnud õnneks raske saada, sest talvekartulit või mõnda jahukilo tahtis neist igaüks, ikkagi sõjaaeg. Aga nüüd, kui järjekordne aastaring juba aprilli oli jõudnud ning kevad oma töödega ukse ees, tegi see Lainele üha rohkem muret. Ta oli poes käies jutu lahti lasknud, et tahaks sulast leida, aga seni polnud ükski soovija endast teada andnud – vanu mehi oli väheseks jäänud ja nooremad kõik riburada mööda sõtta võetud.

      Seevastu naabertalus, Lillepõllul, oli nüüd rahvast hulgana, kuigi neist kaugeltki mitte kõik tööinimesed ei olnud – peremees Paul Katter, kes seni kuskil Tallinnas elas, oli oma naise ja kahe lapsega maale kolinud. Varem oli seda jässakat, lühikese kaelaga ja kuidagi altkulmu vaatavat meest siinmail ainult paar korda aastas näha olnud; nüüd tuli ta koos perega hoolimata sellest, et Lillepõllu elumajast oli säilinud vaid tuhahunnik ja pikast kõrvalhoonest jäänud ainult savimüürid. Laine oli Lillepõllu peremeheks seni rohkem Arved Penti pidanud, kuigi too oli vaid rentnik; nad olid ju üleaedsed ja teinekord põllupeenral kokku saades rääkisid sortsukese juttu nagu naabrid ikka. Pärast hoonete mahapõletamist oligi naabrirentniku pere kõigepealt nädalapäevad Kivistikul redutanud, enne kui nad külasse püsivama elukoha leidsid.

      „Mis nad siis nii äkki, pole siin elamist ega olemist… Kas neil linnas maja puruks pommitati või?” oli Laine Arvedilt juba sügisel küsinud, kui naaber Katterite oodatavast maaletulekust rääkis.

      „Ei, seda pole old. Aga linnas pidi söögiga kitsas olema, sellepärast tulid. Et parem täis kõhuga puu all kui lossis ja näljas,” muigas Pent. Möödus paar nädalat, mille jooksul naabrite laudamüüride vahel usinasti kopsiti, ja ühel kargel sügishommikul kostis sealtpoolt õuelt lapse nuttu. Laine jäi kuulatama, aga siis märkas teed mööda küla poolt lähenevat Arved Penti ja tõttas temalt selgust saama.

      „Eile kolisime nad siia sisse… Elamine on küll nii nagu on, aga tuul enam läbi ei puhu,” seletas mees vastumeelset nägu tehes.

      „Jumal hoidku, väikeste lastega! Kas neil siis mujal kohta ei olnud?” imestas Laine.

      „Nad pidid ju kevadeni Oherdil elama, aga olid juba esimesel nädalal Vilmaga riidu läinud.”

      „Ega pole just ime, mina ei saaks Vilmaga koos vist päevagi elatud… Leidsid ka koha, kuhu minna!”

      „Keegi olevat soovitanud,” ühmas Pent ja vaatas ise millegipärast kõrvale. Et tema ise see keegi oli, seda polnud vaja teistel teada. Aga näe, ei olnud sellest abi midagi. Katterid ikkagi linna tagasi ei läinud, selle asemel hakkas peremees varemete vahele elamist ehitama.

      Vaikega sai Laine tuttavaks juba järgmisel päeval pärast naabrite sissekolimist. Uus naabrinaine tuli Kivistikule, lähenedes mitte otse läbi krunte eraldavasse lattaeda jäetud väravamulgu, vaid ringiga mööda maanteed. Astus areldi õuele, seisatas teeäärse küüni nurga juures ning vaatas nõutult ringi. Alles Lainet trepil märgates sammus ta kergendatult edasi.

      „Tere… Mina olen naabertalust, Lillepõllult…”

      „Tere-tere! Oli kuulda jah, et sealpool on jälle elu sees.” Laine hindas tulijat – linnainimene nii riietuselt kui olemiselt, niisugusega ei oska vist rääkidagi. Ja mismoodi selline seal müüride vahele kokkuklopsitud hurtsikus hakkama mõtleb saada? Ta küsiski väikese kiusuga hääles: „Kas teie maja on juba valmis, et sisse kolisite?”

      „Maja…” Vaike muigas nukralt. „Seda küll majaks nimetada ei saa, aga mis teha, sõjaaeg ja linnas on ohtlik elada. Lastega muidugi on siin eriti raske, pliit ajab suitsu sisse ja pesta pole kuskil.”

      Laine ei teadnud selle peale midagi öelda, meest ega lapsi tal ei olnud ja seni polnud ta seda isegi kahetseda osanud. Talupidamises oleks muidugi mees kõigepealt hädasti ära kulunud.

      „Ahah… Nojah, seda nüüd muidugi,” kohmas ta vastuseks.

      „Ma tulin vaatama, et… teil on lehmad, äkki saaks piima?”

      „Siiamaani on teist jätkunud meiereisse viia, eks saab teilegi,” arvas Laine lühidalt ega osanud juttu jätkata. Paistis, et sõbrannat sellest üleaedsest talle küll ei saa, nad olid liiga erinevad inimesed.

      „Siis on tore! Peaasi, et kevadeni hakkama saaks, Paul ütles, et siis me võtame omale lehma. Pauli te ju tunnete, eks?”

      „Nojah, eks ikka…” Naabriperemeest Laine tõesti nägupidi tundis, kuigi pikemalt polnud nad seni jutule saanudki. Paul Katter oli enne sõda oma talu vaid paar korda aastas külastanud. Aga et see linnadaam hakkaks lehmaga talitama, see mõte oli küll võõras. „Kas te olete enne lehma pidanud?”

      „Ei!” Vaike väristas pead. „Ma ei oska isegi lüpsta, pean vist teie juurde kursustele tulema.”

      „Aga mis siis saab, kui on vaja vasikat vastu võtta?” küsis Laine juba kiusuga. See naine oli siiamaani nähtavasti ainult oma linnakodus diivanil pikutanud ja elu nautinud, tema siin Kivistikul aga rasket talutööd rüganud. Sisimas oli Laine nii mõnigi kord linnainimesi kadestanud; nüüd rõõmustas teda teadmine, et ta on teisest mäekõrguselt üle. „Ega lehmapidamine ei ole naljaasi.”

      „Seda arvan mina ka…” tunnistas Vaike ja tal hakkas korraga kiire. „Jumal küll, mul jäid lapsed üksi koju… Et ma võin siis mannerguga tulla?”

      „Tulge-tulge! Aga tulge otse, aias on mulk sees ja ojakraavil juba vanast ajast ka sild peal.”

      Vaike läks ja Laine vaatas talle pikalt järele. Ei, talutööks polnud sel naisel ei konti ega oskusi. Tuleb lüpsmist õppima… kordas ta muigega ja tundis end korraga kasvult palju pikemana.

      Laudamüüride vahele püstitatud osmikus oligi linnapere terve talve üle elanud.