Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

ainult aus inimene.

      „Mulle teeks see rõõmu,” ütles Vaike poolkogemata. „Aga parem…” Ta vakatas, oli tahtnud öelda – parem, kui te ei tuleks, aga korraga hakkas tal hirmus kahju niiviisi ütelda.

      „Kuidas, palun? Mis oleks parem?” küsis mees tähelepanelikult.

      „Parem, kui tuleksite ülehomme. Reedel, pärast lõunat.” Selle välja öelnud, oleks Vaike tahtnud kohemaid kõik tagasi võtta. Sest reedel pidi Paul veskile minema, veskilkäik võttis alati terve päeva. Ja sellega oli ta senitundmatule, aga äkki nii veetlevaks saanud ahvatlusele järele andnud, ta tahtis selle mehega veel kord kohtuda – et kas või tunnike kõrvuti istuda ja rääkida. Ainult rääkida, mitte midagi rohkemat! kinnitas naine endale, aga tundis ennast sellest hoolimata patusena ja hakkas sealsamas sisimas õigustama: ma ei taha ju midagi, tahan ainult terakest tähelepanu. Igatsen seda, millest mind on nüüd täiesti ilma jäetud…

      Herman Altmeier läks, pöördus veel enne karjamaale jõudmist ja lehvitas. Ning Vaike, kes oli meest teerajani saatnud, tajus seda tühist märguannet nähes kummalist, juba ammu unustatud õnnetunnet. See oli tema jaoks üks ilus päev ja rõõm jäi teda õhtuni saatma. Ta tegi söögi, pesi laste riided ja neid oja purdel loputades tundis, et tahaks veel luua mõne laulu – ilusa ja rõõmsa, mitte kurva laulu, hoopiski mitte sellise, nagu ta sõja saabudes oli teinud. Aga midagi oli valesti, enam ei haakunud ei sõnad ega noodid.

      Rõõmu jätkus sellest hoolimata veel järgmiseks päevaks ja Vaike oli ka ise selle üle imestunud. Kas tõesti piisab ainult nii tillukesest tähelepanust, et elust rahuldust tunda? Või tuleb hoopiski mittetavaline elevus sellest, et juba homme tuleb see kena noor ohvitser Herman Altmeier tagasi? Üle pika aja ümises Vaike juba hommikulüpsilt tulles lauluviit, nii et isegi Paul tema muutunud olekut märkas, ja seegi oli ime.

      „Njah, sulle oleks nagu lind pihku teinud!” ütles mees hommikulauas. „Ei tea, mis häda pärast sa kõkutad?”

      „Suveaeg ja ilus ilm, mis muud,” andis Vaike vastu.

      „Vaata siis, et õhtuks oleks see porgandiseemikute põld puhtaks kõblatud! Seal on juba raudnõges sees, kõik sinu süü!”

      „Minu süü? Jumal küll, katsu ise lastega hommikust õhtuni hakkama saada, neid sööta ja kasida! Ma pole lihtsalt jõudnud!” solvus naine. „Sa võiksid parem öelda, millal sa maja hakkad ehitama, et saaks ükskord inimese moodi elada?”

      „Njah, ega ei hakkagi.”

      „Kuidas – ei hakka? Mis siis saab?” kohkus Vaike.

      „Just sellepärast ei hakkagi, et ei tea, mis saab! Sakslaste rinne on Venemaal kinni jooksnud, nad ei saa enam tolligi edasi. Enam ei julgegi öelda, kes sõja võidab!”

      „Jumal, ega siis venelased ometi tagasi ei tule?”

      Paul Katter ei pidanud küsimust vastamise vääriliseks, pani sigareti põlema ja astus uksest välja. Ta oli otsustanud hakata Lillepõllul juurviljaseemneid kasvatama, nendest oli sõjaajal suur puudus, ja läks põldudele oma igahommikust ringkäiku tegema.

      Reedel seadis Vaike lapsed varakult lõunat sööma. Paul oli keskhommikul Pendilt hobuse toonud, viljakotid vankrisse upitanud ja veskile sõitnud. Kaheaastase Ahto pani Vaike pärast sööki magama, poiss oli sellega harjunud.

      „Täna lähed sina ka lõunauinakule!” ütles Vaike Maimule.

      „Ei lähe, mina olen suur!” protesteeris tüdruk. Ta oli juba viieseks saanud, venna kõrval päris inimesehakatis.

      „Lähed küll! Ja kohe!” ütles Vaike resoluutselt. Niisugust tooni tarvitas ta haruharva, midagi oli sel päeval teisiti kui tavaliselt ja vastu tahtmist puges Maimu voodisse, aga jäi altkulmu ema tegemisi jälgima. Vaike vahetas riided, pani selga veel enne sõda ostetud kerge lillelise suvekleidi ja harjas peegli ees juukseid. Lokid olid ammu välja läinud ja soeng ei võtnud kuidagi ilmet. Lõpuks keeras ta õhukese pearäti paelaks kokku ja sidus ümber pea, nii võis oma välimusega peaaegu rahule jääda.

      Herman Altmeier saabus ehtsa saksa täpsusega. Tuli jälle jõe poolt, oli luhalt mõned esimesed puhkenud karikakrad noppinud ja ulatas need koos paberist kandekotiga Vaikele.

      „Tänan! Mis see on?” Naine piilus koti avasse.

      „See on Saksamaa vein! Parim, mis marketendrist saada oli.”

      „Vein? Mina ei joo tilkagi alkoholi.”

      „Kahju… Siis võtke kompvekke, seal on ka kompvekid.” Ohvitser tõrjus hämmastust tagasi – kummaline maa, siin ei jooda veini!

      „Kui te lubate, need ma hoiaksin lastele. Nemad vist ei teagi, mis kompvekid on… Sõda, mis teha,” seletas Vaike ja taipas siis, et nad olid jäänud seisma otse keset õue. Just sinna, kuhu naabri-Laine pilk neid seirama ulatus. „Istuge, see pink on teile juba tuttav!” Naine kiirustas majanurga varju ja istus ise esimesena.

      Mõlemad olid seda kohtumist innuga oodanud, aga nüüd, lähestikku istudes, ei tahtnud jutt vedu võtta. Sakslane naeratas leebelt ega olnud üldsegi enesekindla vallutaja tüüpi, ning seda meeldivam tundus Vaikele võimalus kas või mõneks hetkeks igapäevaelust välja rabeleda. Ta oli ammu kaotanud lootuse vastassoo tähelepanule ja imetlusele ning üritanud leppida teadmisega, et ta neid ei vajagi; nüüd tundis ta, et on end petnud, ja igatses nautida nii ühte kui teist. Herman Altmeier omakorda nägi Vaikes tema emakeelt valdavat, pealegi meeldivat naist, ega mõelnudki esialgu kaugemale, sest sõjas oli ta harjunud elama vaid päev korraga. Kuidas, mismoodi ja kuhu see tutvus jõuab, see pidi iseenesest selguma.

      Veidi konarlikult alanud jutust sai Vaike teada, et külaline on kahekümne kaheksa aastane, veel vallaline ja kavatseb kunagi perekonna igipõlist tegevust, veinitootmist, jätkata. Siis, kui see vastik sõda ükskord lõpeb.

      „Ja muidugi juhul, kui ma selles ellu jään!” naeris mees tehtud kergusega. „Aga nüüd rääkige teie endast!”

      „Minul ei ole midagi rääkida… Elasime linnas, aga siis tuli sõda. Nüüd elan siin mahapõletatud talus ja kasvatan lapsi. Ja igatsen hirmsasti linna tagasi!”

      Tusase näoga Paul Katter istus logiseval vankril ja ergutas piitsaga nähvates hobust kodu poole sörkima. Seekordne veskilkäik oli untsu läinud, sest veski ei töötanud. Veel tsaariajast pärit aurukatla kolderest oli läbi põlenud ning seda remontivad veskimehed olid tusased ja tahmased kui kuradid. Kõik veskilised saadeti pikema jututa koju tagasi, kümnekilomeetrine sõit ja ilus päev olid hukas ning sellele lisaks oli Paul oma tubakakoti koju unustanud. Õnneks hakkas suitsunäljas mehele Saariku küla juba kätte paistma. Veel mõnisada meetrit ja võib koduväravast sisse pöörata. Veel sada, viiskümmend…

      Paul juhtis hobuse õuele ja teritas pilku – seina ääres pingil istusid lähestikku kaks inimest. Tulijat nähes kargas Vaike ehmunult püsti, tema järel tõusis ka ohvitser. Paul ronis üllatava nobedusega vankrilt maha, sammus kiiresti sakslase juurde ja küsis norivalt:

      „Was brauchen Sie hier? Kas te ootasite mind?”

      „Ei, ma ainult rääkisin prouaga…”

      „Prouaga ei ole teil midagi rääkida! Nüüd te võite minna!”

      „Vabandage, härra…”

      „Kõik! Minge! Kohe!” röögatas Lillepõllu peremees.

      „Vabandage, proua! Ma lahkun!” Herman Altmeier lõi kannad kokku, kummardas Vaikele ja suundus sinnapoole, kust oli tulnudki.

      „Ja sina! Miks kuradi päralt sul siidikleit seljas on?” pöördus mees Vaike poole ja tema toon oli halbaennustavalt käre.

      „Mõtlesin, et natuke viisakam! Ikkagi võõras inimene…”

      „Kurat! Sina oled ka sakslaste litsiks hakanud!” Paul haaras kleidi kaelaaugust ja tõmbas selle ühe ropsuga nabani lõhki.

      „Mis sa tegid! Ta tõi veel lastele kommi ja sulle veini…”

      „Kus need on? Siin?” Mees leidis kotist pudeli ja