Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

ei saa ju kaks nädalat paastu pidada, saad aru! Kui nad siin on, siis pead mulle ikka vahepeal lakka seltsiks tulema kah!”

      „Oled ikka tõesti…” Vaike pööras mehele selja. Ta oleks tahtnud teravalt vastata, aga praegu polnud õige aeg tülitsema hakata. „Kuidas sa siis hakkama saad, kui mul kuuvered käivad?”

      „Njah, eks see tuleb ära kannatada… Aga minu arust pole seda ammu olnud,” teadis mees. „Oled sa jälle sedasi või?”

      Naine hammustas huult, Paul oli ta salakartuse välja ütelnud.

      „Natuke on üle jah… Aga ma loodan, et ikka veel tuleb,” ütles ta vastumeelselt. Iiveldust või muid lisamärke ta ei olnud enda juures märganud, aga võibolla neid neljanda raseduse puhul ei olegi?

      „Njah, ega meile praegu mõnda uut põnni poleks küll vaja,” arvas Paul, aga selle peale sai Vaike tõesti tigedaks.

      „Sinu arvates on see minu süü, kui… kui ma jälle rase olen! Aga mis ma teha saan, kui sa tuled mulle alati kallale nagu loom! Ja ikka ja alati lõpuni, sina ei hooli millestki…”

      Mees tõmbas kulmu kortsu, ta polnud harjunud süüdistatava osas olema, aga tundis praegu, et õigus on naise poolel. Ja ta pööras lepituseks jutu esialgsele teemale.

      „Njah, eks sa siis kutsu nad kuu lõpul siia. Vast jäävad septembri alguseni, aitavad kartulit võtta. Siis on inimesi vaja!”

      Nii oli Vaike loa saanud ema ja Heino külla kutsuda. Ja kui siis ühel hommikupoolsel ööl uksele klopiti ja ta unesegase peaga avama läks, olid ukse taga mõlemad oodatud.

      „Tulitegi! Ja leidsite ikka üles, öösel ja kottpimedas!” Vaike oli valmis heameelest samaaegselt naerma ja nutma, ta haaras Heino kaenlasse ja pigistas nii kõvasti, et poiss hakkas vastu rabelema.

      „Sa ju kirjutasid nii täpselt, kõik need põlenud puud ja see majaase. Ja see…” Kristiine ei söandanud seda suitsenud müüride vahele rajatud hurtsikut majaks nimetada. Vaike oli lambi süüdanud ja tulijad vaatasid ebalevalt ringi.

      „Aga ikkagi pimedas! Ma ju ei teadnud, millal te tulete!”

      „Eks silm harjub pimedusega ära. Ja taevaserv hakkas juba heledamaks kiskuma, varsti hommik käes,” seletas ema. „Aga elamine on sul küll…” Ta otsis parajat väljendit, aga seda polnudki lihtne leida. Ning taibates, et siinsete elamistingimuste mis tahes halvustamine võiks tütart haletsemise asemel hoopis solvata, jättiski ütlemise pooleli. Ometi oli Kristiinele kõigepealt meenunud, kuidas Vaike kunagist turuplatsiäärset Makkeni õuemaja korterit põlastavalt kuuriks nimetas, aga see oli ju siinse hurtsiku kõrval lausa loss olnud!

      Vaike hakkas tulijatele magamisaset sättima, kuigi väljas juba hahetas. Heino heitiski sedamaid pikali, Kristiine aga istus Vaikega kõrvuti kaugemale toanurka ja päris poolhääli:

      „Kus Paul on?”

      „Tema magab nüüd lauda lakas.”

      „Ja…” Ema lasi uuriva pilgu üle tütre näo käia. „Kuidas teil muidu on? Omavahel, ma mõtlen?”

      Vaike vaatas kõrvale ja surus huuled kokku. Ta oli ema tulekut oodanud lootuses, et saab lõpuks ometi oma mured hingelt ära rääkida ja sellest kergendust leida; aga nüüd, mil nad emaga kõrvuti madalal pingil istusid, näis see lootus vaid enesepettusena. Oi, kuidas ta oleks tahtnud nendest solvamistest ning tihti löömisega lõppenud tülidest rääkida, et mõistmist ja kaastunnet leida! Aga löömisvalud olid mööda läinud, vermed ja muhud paranenud, isegi seni kõige jõhkrama rünnaku jäljed tema näol lõpuks kadunud, kuigi see võttis oma paar nädalat aega. Kummaline, et selle ilusalt alanud päeva meenutamine enam nii valus ja ülekohtune ei tundunudki, sest Vaike oli kogetud valu ja alanduse Paulile hiljem kätte maksnud. Lihtsalt ära taandanud, nii nagu matemaatikas murdudega tehakse, ja tal oli tunne, et selle taandamise lõpptulemus oli isegi tema kasuks. Sellepärast, et kättemaksu ajel oli tema ellu tulnud lühike, kuid seda õndsakstegevam rõõmupuhang, mis teda ümbritsenud lootusetuse hämaruses mõjus nagu pimestav välgusähvatus. Need õnnehetked jäid küll õige lühikesteks ja Herman Altmeier läks jälle oma teed, aga Vaikel oli võimalus igatsetud häid sõnu ja hellitusi meenutada, ning sellega täitis ta kõik oma unetusehetked. Isegi voodis Paulile alludes mõtles ta Hermanile, ja nii oli tal kergem mehe robustset lähenemist taluda.

      Muidugi oli see olnud vaid ajutine kergendus, ajapikku muutus meenutus tuhmimaks, lihtsalt kulus suurest tarvitamisest ära ega pakkunud enam rahuldust; Pauli poolt üha lisanduvad uued solvamised ja hoolimatus kallutasid vaekausi jälle Vaike kahjuks. Aga mida see annaks, kui ta mammale Pauli jõhkrustest räägiks? Võibolla saaks ta tõesti hetkeks väikese kergenduse, aga emale oleks see valus. Seda enam, et nad mõlemad ju teadsid – mingit väljapääsu olukorrast ei ole ja ei saagi olla… Sõnum, et Paul on tige ja vägivaldne, tooks vanale inimesele ainult muret juurde, muud midagi. Ja Vaike ütleski, ise võõrastusega kuuldes, kui võltsilt see kõlab:

      „Pole viga, me saame hakkama.”

      „Elamine on teil küll vilets, aga peaasi, et süüa on…” nõustus Kristiine. „Kas Paul ikka hakkab uut maja ehitama?”

      „Palke ta metsas küll tegi ja lasi laudadeks saagida. Aga esialgu ehitas ainult väikese lauda, seegi pidi ajutine olema. Ütleb, et praegu sõjaajal ei ole võimalik ehitada, pole naelugi võtta! Laudagi jaoks otsis neid siit tuhaasemelt ja tagus sirgeks.”

      Kristiine vangutas pead – nähtavasti polnud lootustki, et tütre elamine peagi inimlikumaks muutuks. Aga praegu, sõjaajal, oli kõik kuidagi ajutine, inimesed elasid nagu täistuubitud raudteejaama ooteruumis oma rongi oodates ja pidid sealsete kitsaste tingimustega rahulduma. Maal oli küll parem ja julgem kui linnas, siin oli süüa ning polnud õhurünnakuid karta, aga eks siingi pidid oma probleemid olema, eriti Vaike peres.

      „Kuidas sa talutöödega hakkama saad?”

      „Ega ma neid… Nojah, heina riisusin küll ja lehma õppisin lüpsma, aga suuremad tööd teeb rentnik. Paul ähvardab, et kui kartul üles saab, siis võtame sead. Siis läheb raskemaks.”

      „Sead? Kohe mitu või?”

      „Arvas, et kaks tükki, mis minul seal öelda…” Vaike ohkas ja tema järel ohkas ka Kristiine. Ema võitles kiusatusega öelda välja see, mida ta oli juba aastaid hinges kandnud ja mida kahtlemata jääb kandma surmatunnini. Ta teadis, et ütlemine midagi ei muuda, see võib tagantjärele tarkusega ainult Vaiket ärritada, aga oma vanema tütre pärast oli ta liiga palju südant valutanud, et vait olla.

      „Kas sa… kas sa oled mõelnud, et kui sa oleksid

      „Pallasesse” edasi jäänud, siis oleks sul nüüd hoopis teistmoodi elu?”

      See polnud küsimus, oli rohkem etteheide. Selline, milliseid Kristiine oma lastele polnud eriti palju teinud, sest tema emasüda püüdis neid ja nende käitumist alati mõista. Aga kahjutunne sellepärast, et oma vaimuannete poolest äravalituks peetud tütar tippu tõusmise asemel oli järjest allamäge veerenud, polnud aastatega siiski kuskile kadunud ja tahtis väljaütlemist.

      „Mamma, mis sa sellest enam! Kolmteist aastat juba möödas, aga sina hakkad vana asja meelde tuletama!” solvus Vaike.

      „Mina küll mõtlen! Sa tulid Tartust ära ja oli kohe valu Verneriga paari heita! Kiiresti, nagu ratsahobusega läbi elu kihutades!” Kristiine oli end soojaks rääkinud ja nähes, et Vaike sedamaid kärinal vastu ei hakanud, arendas oma mõtteid edasi. „Oleksid sa siis vähemalt korraliku mehegi ära oodanud! Aga ei…”

      „Vernerilt sain ma Heino! Kuidas teil praegu parem oleks, kas Heinoga või ilma?”

      „Sa võid tõesti lollisti küsida! Heino on nüüd meie laps, vanainimeste rõõm… Meie ei oskaks enam ilma temata eladagi.”

      „Näed siis – Vernerit oli vaja! Ja Pauli oli vaja, muidu te poleks Heinot endale saanud,” ütles Vaike trotsiga, sest tema arust oli see vaid tobe targutamine. Tõesti, kui asjad on juba pöördumatult minevikku vajunud, saab juhtunu tagakahetsemisega oma elu vaid