Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

Katter tänas vaikselt õnne, et ta omal ajal oli end halastajaõeks koolitanud. See on amet, mille oskajaid vajatakse igal ajal, eriti aga siis, kui on sõda. Või siis veelgi rohkem, et haavatuid ravida ja neid jälle jalule aidata. Nüüd oli ta määratud vanemõeks haigla sellesse osakonda, kus opereeritud või lahastatud Saksa sõjaväelased enne haiglast väljakirjutamist oma tervist taastasid ja kust nad siis vastavalt üleelatud vigastuse suurusele kas rindele tagasi või kuskile haavatute puhkekodusse saadeti. Selles osakonnas oli kergem töötada, seal ei olnud sellist pinget kui haavatute vastuvõtul või operatsioonitoas. Siia, nüüd rindest kaugele jäävasse Tallinna toodavad haavatud olid küll juba rindearstide käe alt läbi käinud, sest muidu poleks nad pikka rongisõitu talunud; siinsete arstide hooleks oli nende võimalik kordusoperatsioon või täiendava ravi määramine ja jälgimine.

      Adeele oli kevadel ka oma vanema tütre Aino haiglatööle kaasa haaranud ja seda kõigepealt praktilistel kaalutlustel. Kuigi tüdruk oli alles seitsmeteistkümneseks saanud, anti talle tööle asudes töölise toidukaardid, teiseks aga polnud ta oma tulevast kutsumust veel leidnud ja ema lootis, et suudab temasse sisendada armastust haiglatöö vastu ning panna Aino oma jälgedes käima. Gümnaasiumi lõpuklass seisis tütrel veel ees ning seega oli viimane aeg tema tulevikunägemust kujundama hakata. Muidugi oli sõda noorte õppimisvõimalusi mitmeid kordi ahendanud, aga see ei saanud niiviisi ju igavesti kesta. Oli vaja mõelda kaugemale, eelseisvale rahuajale, mil lapsed täiskasvanuks saavad ja oma elu elama hakkavad. Tüdruk oli juba parajalt vana selleks, et tööinimese elu tundma õppida, ning sel suvel kõndisidki ema ja tütar igal hommikul läbi linna haigla poole; Aino oli küll mangunud, et nad hakkaksid trammiga käima, peatus oli peaaegu haigla ukse ees, kuid Adeele oli seda teed juba kümme aastat astunud, ta tundis iga maja ning harjunud teekond tundub alati lühem kui esmakordne.

      Aino alustas sealtsamast, millest Adeelegi oli omal ajal alustanud – sanitaritööst. Vahe oli ainult selles, et ema oli pandud teenindama naispatsiente, nüüd aga lamasid haiglas eranditult sõjast märgistatud noored mehed, kes pikajuukselise nägusa piigaga püüdsid sedamaid kontakti otsida. See ajas tüdruku segadusse ja pani punastamagi, kui oli vaja kellegi aset kohendada või siibrit tuua. Juba teise tööpäeva õhtul kodu poole kõndides sündis sellest emaga pahanduski.

      „Mina enam sinna ei tule, nad vahivad mind niisuguse näoga, nagu tahaksid ära süüa! Ja veel…” Aino jäi mossitades vait.

      „Noh, mis siis veel? Nad on ju kõik lamajad haiged, keegi sind hammustama ei hakka,” arvas Adeele tasakaalukalt.

      „Hammustama ei hakka, aga…”

      „Mis siis juhtus?” päris ema juba osavõtlikumalt.

      „Seda et…” Nad kõndisid emaga mööda paeplaatidest kitsavõitu kõnniteed, hoolega jala ette vaadates, et mitte mõnel konarusel komistada. Ema kõndis eespool ja nii oligi tüdrukul parem seda öelda. „Üks tellis endale täna pissipudeli…”

      „Loomulikult, sinu kohus on see tuua!”

      „Tuua, jah, sellest ma saan aru! Aga ta tahtis, et ma selle talle kohale paneksin, endal teine käsi peaaegu terve.”

      „Noh, kui on vaja, tuleb ka seda teha… Sa pead ette kujutama, et haiglas on kõik inimesed kesksoost.”

      „Kesksoost!” turtsus Aino tigedalt. Meenutuspilt sundis teda kogetut veel kord läbi elama. „See küll ei olnud!”

      „Ja sa ei pannudki? Kui ta sinu peale kaebab…”

      „Kaevaku, kui tahab! Ma ei saanudki seda pudelit talle panna, sest… sest tal oli erektsioon! Sa vist ikka tead, mis see on? Ja kui ma siis minema jooksin, pani kogu see sandikari hirnuma!”

      Adeele hammustas huult. Niisugusest kogemusest oleks ta tahtnud oma last küll säästa, tema teada polnud Ainol veel oma poissigi. Seitseteist, ta ei ole enam laps, aga kaugeltki veel mitte täiskasvanu… Kuid haiglatöös oli nende pikkade aastate jooksul ka temal nii mõndagi ette tulnud, seal tuli häbitunne ja solvumisvõime lihtsalt unustada.

      „Ma katsun rääkida, et sind pannakse teise osakonda, et sinna palatisse enam asja ei oleks. Mis teha, inimesi on igasuguseid, sellega peab leppima! Aga see, et sa haigeid sandikarjaks nimetad, on inetu! Mul on selle pärast häbi – minu tütar ei tohi nii öelda!”

      Aino kõndis mossitades edasi, suu kramplikult kokku surutud. Ta oleks tahtnud veel juttu jätkata, aga sai ka ise aru, et oli pahasti öelnud, ja tundis piinlikkust. Ainult ühes arvas ta ennast kindel olevat.

      „Pole sul vaja rääkida midagi, mina enam sinna ei tule!”

      „Tuled küll!” sai ka Adeele tigedaks. „Sa oled juba küllalt suur, et aidata peret ülal pidada. Ma olen seda kogu aeg üksipäini teinud!”

      „Kes sul käskis niisugusele mehele minna ja nii palju lapsi valmis vorpida!” Aino mossitas leppimatult, küllap oli temagi midagi isa iseloomust pärinud.

      „Eks me näeme, kuidas sinuga läheb. Sul on see veel kõik ees, ole sina siis targem.” Ema püüdis rahulikuks jääda. Elu oli talle õpetanud, et mõlemapoolne tigedus ainult suurendab tüli.

      „Mina ei abiellugi! Ma täna nägin, kui vastikud on mehed!”

      „Ei, Aino… Kõik ei ole niisugused. On ka neid, kes oskavad hoolitseda ja… isegi armastada.” Armastus oli nende peres jäänud millegipärast tabuteemaks, millest ei räägitud, ja sellepärast tuli see sõna nüüdki Adeelel vaevaga üle huulte. Talle emana oli alati tundunud, et sel teemal arutlemine võib lastes vastassoo vastu enneaegset huvi tekitada ja neid väärale teele kallutada; alles nüüd hakkas ta mõistma selle seisukoha ekslikkust. Ta oli lootnud, et lapsed raamatuid lugedes oma silmaringi ise avardavad, sellest targaks saavad ja tema võib ainult kõrvaltvaatajaks jääda. Aga romaanide klantspildina mõjuv elukirjeldus jäi paratamatult ühekülgseks, seda tõestas ka Aino äsjane ðokeeriv kogemus. Ning tütar haaras harvakuuldud sõnast kohe kinni.

      „Armastada? Ei tea, mis see veel on? Kas sina oled elus mõnda meest armastanud?”

      Küsimus oli Adeelele ootamatu, ta polnud ise endalt kordagi niimoodi küsinud. Kunagi õige ammu oli ta Paul Katteri vastu tõesti midagi sellist tundnud, mida ta siis armastuseks pidas; hilisem elu oli selle tunde üsna varsti valeks, isegi häbiväärseks tunnistanud. Muidugi, tal oli olnud salajasi armumisi, mil ta enne õhtust uinumist mõnele mehelikult mõjunud kolleegile oli mõelnud. Mõnikord oli selline kiindumus teda isegi nädalate kaupa saatnud, kuid kõik need tundevirvendused nii ka lõppesid, sest sealpool ei oldud teda naisena tähelegi pandud. See, mida Adeele tundnud oli, ei olnud ju armastus, vaid ainult igatsus armastuse järele, mis tegelike elumurede kõrval teadvustamist ei väärinudki; ometi oli naine oma hinges mingi puudujäägi talletanud. Ning kui lõpuks ilmus veidrik mees Ferdinand Rammus, esimene, kes pärast Paul Katterit tema vastu huvi ilmutas, oli aastatega märkamatult kuhjunud igatsus Adeele vaimusilma ees seisnud meheideaali juba üsna madalaks kulutanud.

      Just nagu ema mõtteid lugedes küsis Aino:

      „Kas sa Värdit hakkasid armastama?”

      „Ei, kust sa seda… Muidugi mitte! Ja tema läks ju kommunistiks.”

      „Aga kui ei oleks läinud, mis siis?”

      „Ei, Ainoke, tema ei olnud niisugune mees… Aga mul oli siis lihtsalt seltsi vaja, sellepärast ma teda sallisin. Rohkem teie pärast, ta tõi ju teile maiustusi.”

      „Helgile ja Jürile! Mina neid ei tahtnud. Mina Värdit ei sallinud.”

      „Hästi! Oligi hea, et ta venelastega minema läks, meil pole kedagi vaja! Aga tööl peame me sinuga mõlemad edasi käima.”

      „Ma ei taha… Kõik seal haiglas on nii vastik!”

      „Ei taha? Aga mis siis saaks, kui mina ka korraga ütleksin – ma ei taha tööl käia! Kes meid toidaks?”

      Tütar ei vastanud, aga edasi kõndides hakkas ta tõrges ilme pikkamisi järele andma. Ja siis küsis noorem toonil, milles ema aimas isegi tillukest uudishimu:

      „Ütle,