Äravalitu. Teine raamat. Erik Tohvri

Siin külas polnud keegi teda nii sõbralikult vastu võtnud. Vähe sellest, Hallingu perenaine tõstis väravat sulgeva võru ja valmistus nende juurde välja astuma. Ja see peaaegu vasikasuurune peni oli kohe sealsamas!

      „Koer… Lapsed!” häälitses Vaike hädiselt.

      „Koer? Meie Prints ei tee kellelegi kurja. Ja lastega on ta harjunud, meil endal on ju lapsed majas. Küll juba suuremad, kümnene ja kaheteistkümnene…” Naine ei teinud Vaike kartust kuulmagi, kükitas Maimu ette ja pakkus lapsele kätt. „Tere, mis sinu nimi on?”

      „Maimu. Ja tema on Ahto, aga tema ei oska veel rääkida,” ütles tüdruk vapralt. Vaike aga kõõritas ikka veel kaheldes koera poole, kes perenaise kannul oli aiast välja tulnud ja nüüd tema seelikuõmblust nuusutas. Ometi oli peremees öelnud, et koer võib lastele kuri olla… Kui ei ole, miks ta nii ütles? Ei, seda pidi üle küsima!

      „Peremees ütles, et koer on kuri! Aga tundub, et ei olegi…”

      „Haukuma on ta küll kange! Aga eks Peeter ei tahtnud võõrale kuulutada, et sel lõvil on lamba hing sees…” Hallingu perenaine sasis Printsi kuklakarvu. „Oli teil ikka asja ka või tulite niisama?”

      „Kas peremees ei rääkinud? Meil see leivamure…” Pikkamööda rääkis Vaike leivaküsimuse lahti. Rääkis veel rohkemgi, kurtis oma viletsaid elutingimusi ja oleks jutuhoogu sattununa isegi Pauli suunas mõne noole lendu lasknud, aga sai õigel ajal pidama. Mehe kohati julmuseni küündivat jõhkrust oleks vaid õige lähedasele inimesele kurta võinud – sellisele, kellest võiks kindel olla, et see vaid tema teada jääb. Aili oli küll sümpaatne, aga veel tundmatu.

      „Jäime nüüd siia värava juurde lobisema… Või tulete tuppa?”

      „Ei-ei, me peame koju minema. Söök peab enne valmis olema, kui Paul koju tuleb! Ainult kui natuke leiba saaks, vähemalt alguseks…”

      Mõned minutid hiljem kõndis Vaike Lillepõllu poole, Ahto jalutsis vankris arvata paarikilone leivapoolik, mille Aili oli paberi puudumise tõttu valgesse palakasse keeranud. Tagasiteel astus naine palju julgemini ja isegi naeratas omaette – mitte igatsetud leiva tõttu, vaid sellepärast, et oli enda arvates hea ja kaastundliku inimese leidnud.

      3

      Kivistiku talus elati palju rõõmsamalt kui naabrite juures. Juba nädal pärast seda, kui Laine oli vallamajast endale sõjavangi seisuses sulase toonud, sai naine aru, et oli teinud õnnestunud valiku, leides nimelt maalt pärineva Grigori. See mees tundis maatööd, pealegi ei olnud ta enam verinoor – tal oli käsil juba kolmekümne neljas eluaasta ning seetõttu võis teda perenaisega üsna üheealiseks lugeda. Kui Laine oli vennast järelejäänud riided üle vaadanud, parajaks arvatud välja valinud ja mehe koos nendega sauna saatnud – kõik see nõudis omajagu vaeva ja kätega seletamist, sest vene keelest teadis naine ainult mõnda sõna – siis sai ta tunni möödudes kogeda tõelist üllatust. Venelasest sõjavang Grigori Kuzmin nägi tsiviilriietuses välja isegi korralikum kui mõned siinsed külamehed.

      „Jesli jeðtðo britsa…” seletas mees, ja nähes, et perenaine ei mõista, kaapis sõrmega habetanud lõuga. Sellestki hädast saadi üle – Laine revideeris sahtleid, kus vend Kalju oli oma asju hoidnud, ja leidis sealt aastaid kasutamata seisnud habemenoa. Grigori ihus selle rehetoas rippuval sedelgarihmal tuliteravaks ja tegi üllatava osavusega oma näo siledaks. Laine pidi endale tunnistama, et välja tuli päris nägus mees, aga habemenoa küsis ta igaks juhuks tagasi ning peitis ära – talle ei andnud rahu kujutluspilt, kuidas venelane öösel tema tuppa hiilib ja tal sellega kõri läbi lõikab, hirmsad nagu nad veel aasta tagasi olid olnud. Laine näitas Grigorile ta eluaseme kätte – see oli sauna eesruum, kuhu kahele kokkulükatud pingile pandi magamiseks põhukott. Naine kõhkles, kas sellele ka lina laotada, aga loobus sellisest luksusest mõeldes, et ega nad seal Venemaal seda vist tunnegi, ammugi siis veel sõjavangis… Padja ta küll tõi, tõi ka pealevõtmiseks saaniteki, ning sellega oli mehe elamine sisse seatud. Kõik need toimetamised tehti vaikides, aga Laine koges, et Grigori oli küllaltki väle taipama, mida ja kuidas on teha vaja – põhukoti toppis ta parajal määral täis ja lonkava pingijala alla leidis sobiva puukillu. Ja kui Laine sauna pesuruumi läks, nägi ta, et uus elanik oli oma vangiriided pesukatlasse pannud, ilmselt selleks, et need keetes täidest puhtaks saaksid.

      Rääkimine ja vastastikune mõistmine oli muidugi probleem. Nagu kiuste olid Lainel kauges lapsepõlves kuuldud-õpitud venekeelsed sõnad meelest läinud ja ta otsustas Grigoriga hakata rääkima eesti keeles, sõnu järjepanu korrates ja käte abil selgeks tehes. Igapäevaeluks polnud ju palju vaja – sööma, magama, tööle… Või siis hobune ja lehm, lammas ja siga. Kündmine ja heinategu, sahk ja niidumasin… Söögi oli Laine otsustanud vangile sauna juurde viia, saun oli ju siinsamas õuenurgas, aga juba teise päeva õhtul loobus ta sellest ja mõlemad istusid köögis ühise söögilaua taga. Naine jälgis sisimas naeru pugistades, kuidas Griða oskamatult kahvliga maadles, siis talle vastumeelse orgi kõrvale lükkas ja hoopis käepärasemana tunduva lusika võttis. Kaugelt pärit mees nägi nüüd palju meeldivam välja; ainult pikaks kasvanud tumedad juuksed, mis salguti kaelale rippusid ja mida pärast sõjaväe nullsoengut polnud keegi lõiganud, andsid talle omajagu metsiku ilme. Ning pärast pikka kõhklust tõi Laine magamistoast käärid, pani mehe keset kööki taburetile istuma ja alustas juuksuritööd.

      Vend Kalju kiiresti väljakasvavat juuksepahmakat oli ta omal ajal korduvalt piiranud ja asi polnud talle võõras, kuid Grigori mustjaid, veidi kõverduvaid juukseid puudutades läbis naist mingi seletamatu värin. Need karedavõitu, hobuselakka meenutavad salgud kuulusid sootuks võõrale, tundmatu pärioluga ja teisest rahvusest inimesele, kuid see polnud peamine; Laine ei mäletanudki, mil ta viimati oli meesterahvast puudutanud. Jah, tõenäoliselt oli olnud see eelmisel sügisel veskil käies, kui viinalõbus naabrikülamees järjepanu kõikidele veskilistele käe pihku pistis, aga see oli olnud vaid süütu tervitus. Meestega olid aga Laine suhted juba aastaid tagasi keeruliseks jäänudki – selle asemel et abiellumisele mõelda, tundis ta end vastutavana vend Kalju üleskasvatamise eest, ja teiseks oli naine korduvalt kogenud, et vastassool tema suhtes õiget tõmmet ei olegi. Kunagi ammu, küla teises servas toimunud talgute järelpeol oli keegi vindine külapoiss ta kõrvale meelitanud ja süütuse võtnud; õnneks ei olnud sellel kaugemale ulatuvaid tagajärgi. Hiljem leidus teisigi suksutajaid, kuid kõik need jäid vaid üheöösuheteks ja neist oli vaid nii palju kasu, et Lainele kahte olulist asja teadvustada – kõigepealt seda, et keegi meestest tema vastu tõsisemat huvi ei tunne ja vist tundma ei hakkagi ning et ta ilmselt ei jäägi rasedaks ning on sellega emarõõmust ilma jäetud. Elu aga nõudis temalt hoopis midagi muud – pere kahest lapsest oli ta vanem ning pärast omapead jäämist langes vastutus talupidamise eest tema kaela. Tema pidi olema määraja ja eestvedaja, sest Kalju oli loomult leebem ja paraku ka tahtejõuetum.

      Vene sõjavang Grigori Kuzmin istus Kivistiku köögis taburetil ja Laine laskis kääridel käia. Juuksuritöö peensusi ta muidugi ei tundnud, lõikas sealt, kust vajalikuks pidas, aga eesmärk oli kindel – tema sulasest Griðast pidi selle operatsiooni tagajärjel saama kõigiti vastuvõetav taluelanik. Pügatav ise istus sirgelt, ei julgenud peadki pöörata ning ainult siia-sinna vilav pilk tunnistas, et sel liikumatul kujul on eluvaim sees.

      „Mis on? Kas sa kardad või?” küsis Laine muigamisi.

      „Ne ponimaju…”

      „Küll sa ponimaitama hakkad, ma teen sulle eesti keele varsti selgeks!” ütles naine ja see kõlas kui ähvardus. Aga käed, mis samal ajal mehe tukka sasisid, liikusid samasuguse kindlustundega nagu lammast pügades või Punikut sarvede vahelt kõhvitsedes. Eluaegne loomade talitamine oli Lainele nendega ümberkäimist õpetanud ja pärast esialgse võõrastuse möödumist kandis ta selle oskuse automaatselt üle ka hetkeolukorrale. Aga kui naine Griða ümber liikudes kogemata oma kõhu vastu mehe käsivart toetas ja selle vastureaktsioonina kummalist võpatust tundis, tõmbus ta instinktiivselt, isegi kartlikult eemale. Ei see ei olnud lambapügamine, see polnud ka võrreldav Kalju salkude piiramisega, see oli hoopis midagi muud, ühtaegu ohtlik ja ahvatlev tunne, mis temas tekkis. Mingi senitunnetamatu meel naises ütles, et Grigori on küll sõjavang ja võõramaalane,