Vene veri. Kai Aareleid

Või ainult mälestus. Käsi väriseb vaevu märgatavalt. Sa suled silmad.

      Sind äratab tuttav puudutus õlal. Alles nüüd märkad põse vastas kiviseina niisket jahedust. Hingad veel korra sügavalt sisse. Avad silmad. Ere valgus paneb silmi vidutama. Friedrich vaatab sulle otsa, mehe pilgus on lõputu abitus. Ta võtab sul hellalt ümbert kinni, paneb lõua su pealaele ja silitab su selga.

      „Lähme koju,” sosistad sa.

      Aiad

      Aprill. Kanalitel sõidavad paadid ruudulistesse tekkidesse mähitud inimestega ja jõe peal tõstetakse juba öösiti sildu. Aiad aga on lukus.

      Mihhailovski aed on lukus, tehnilistel põhjustel ja terve kuu. Pargiteede ääres paistavad sildid, kuhu on kirjutatud vene keeles „Tungiv palve: murul mitte kõndida” ja inglise keeles „Hoidke murust eemale!”. Tuvid nokivad pargivahi visatud raasukesi. Mänguväljaku liivakastis sinetab üksik kühvel.

      Suveaed on lukus. Na prosušku, kuivamiseks. Määramata ajaks. Pargimutid kõnnivad tähtsa näoga ringi, kohendavad värava küljes rippuvat rasket ketti. Park ise on kuiv ja roheline ning väga maaliline oma tühjuses.

      Väike park Aleksandra teatri ees on samuti lukus. Avatud 8–22, kuid ikkagi lukus. Talvel tehti selles pargis Katariina Suure ausamba taustal lasteaiapilte. Pildi peal laste selja taga pistavad Katariina suured lumised seelikuvoldid. Katariina Suure lumised seelikuvoldid.

      Aiad on lukus. Nii peab olema.

      Isamaa tomatid

      Tsirkuse vastas poe ees müüb pikkade valgete juustega naine puuvilju. Mõnikord me räägime paar sõna, kui ma õunu või tomateid ostan. Ilmast, tema kaubast. Et kas tomatid on ikka „kodumaised, isamaised”. See „isamaised” tegi mulle algul palju nalja. Mõni päev müüb keegi teine ja siis pole mul sinna asja.

      Müüja kuulab päev läbi raadiot. Ega ta ole kordagi pärinud, kust ma olen. Ju siis on niigi kuulda. Ta naeratab isegi siis, kui ma midagi ei osta.

      Eile tundus, et ta tahab mulle midagi öelda. Aga ei, naeratas ainult. Oli kahekümne seitsmes aprill 2007.

      „Tallinnas tehti täna Pariisi moodi märulit,” ütles Artur hilja õhtul koju jõudes. „Räägitakse, et südalinnas annab tervet akent otsida.”

      Lapsed ei saanud aru ja Artur seletas.

      „Kas me nüüd saame Eestisse tagasi?” küsisid lapsed.„Mina mitte. Konsulaate ei panda isegi sõjaolukorras kinni,” ütles Artur.

      Laste näod läksid tõsiseks, isegi kõige väiksem jäi täitsa vakka.

      Kas nad tõesti igatsevad nii väga tagasi, mõtlen. Teiste sisse ikka ei näe. Isegi kui nad on lapsed. Või eriti just siis.

      Lenin ja tuvi

      Tallinnas on mäss, Moskva on Eesti saatkond piiramisrõngas, kuid Peterburis ei juhtugi midagi erilist. Konsulaadi pihta visatakse musta värvi, mune ja tossupomm. Vahel helistab keegi sekretärile ja sõimab. Veidi aega külmetavad aia taga tänaval noored mäluvalvurid. Mõni päev avaldatakse moepärast meelt: rullitakse loosungid lahti, karjutakse midagi ruuporisse, rullitakse loosungid jälle kokku ja minnakse laiali. Aia juurde tuuakse lilli ja pisikesi Hiina mängusõdureid. Koristaja Lena korjab sõdurid kokku ja paneb köögisahtlisse.

      Leningradis blokaadi ei ole. On lihtsalt üks ilus ja soe laupäevane ennelõuna. Konsulaadi ees pidi olema järjekordne noorte meeleavaldus. Tulime perega siiakanti jalutama, tahtsime piiluda. Jäime õige natuke hiljaks, aga protest ongi juba läbi, pargis Lenini kuju juures riietub veel kamp noori ümber, see on kõik. Sõdurit kehastanud poiss pusib kirsasid kollasekirjusse Lenta kilekotti toppida. Ka OMON-i mehed on bussidesse roninud ja sõiduvalmis, päike särab.

      Mu väike tüdruk leiab kusagilt oksa ja kougib konsulaadi aia alt lendlehti: Eesti pinnale prahti ei loobita.

      Parginurgas kodutute pingil, nagu me seda hüüame, istub tuttav kuju, krae kõrvuni. Peakonsul viskab eilse ajalehe prügikasti ja tuleb juttu rääkima.

      „Nii ilus ilm. Lapsed peaksid olema datšades peenraid kaevamas,” viipab ta Lenini poole.

      Noored on minekuvalmis. Lenini peas isub tuvi. Linnud armastavad Leninit.

      Sõnumid kodust

      Friedrich on lehe kohal kumaras ja veab sõrmega järge.

      „Khm. Nad on Simbirskile uue nime annud.”

      „Mis sa seal räägid?” hüüad sina üle õla. „Pomised jälle omale habemesse.”

      „Nad on pannud Simbirski nimeks Uljanovsk. Uljanovi järgi, noh.”

      Sa jätad munakloppimise pooleli ja pöörad mehele otsa vaatama.

      „Uljanovsk, ütle nüüd…” pomiseb papa.

      Sa tuled kõheldes laua juurde, laskud Friedrichi vastu toolile ja kummardud vaatama.

      „Loe, mis seal on. Loe kõik ette.”

      „Misse?”

      „Loe, mis seal Simbirski kohta on öeldud.”

      Friedrich tõstab pilgu ajalehelt ja vaatab sulle otsa. Tema vesihallides silmades läigib vabandus.

      „Šura, siin ei ole midagi. Siin ongi ainult see üks lause. Simbirsk nimetati Uljanovi järgi ümber. Kõik.”

      „Kõik? Kas seal ei ole siis…”

      Sa põrnitsed omaette, mudid käsi.

      „Ah ei, ei midagi,” ohkad sa siis, tõused püsti ja silud tükk aega pihikut, enne kui tagasi pliidi äärde lähed ja edasi toimetad.

      Ujuvatel saartel on täna imelik soolakas kõrvalmaik, aga Friedrich ei ütle midagi.

      Elus Lenin

      Noorena oli papa Simbirskis näinud Leninit ja Mitšurinit. Kui papa oli juba vana mees, kutsuti ta Palamuse kooli ja teda näidati pioneeridele.

      „Näete, lapsed,” ütles pioneerijuht. „See mees siin on näinud elusat Leninit. Kas pole suur õnn?”

      Papa nohises ja mudis mütsilodu.

      „Rääkige meile, seltsimees aednik, missugune oli Lenin?” palus pioneerijuht.

      Papa köhatas.

      „Nuu… Uljanov – khm – Lenin… ei olnud suur mees… Aga tal oli kõva hääl. Ta oli… nii peale vaadata… täitsa tavaline, aga hääl… see kostis tal kaugele. Mõni ütles, et üle terve Venemaa. Võis olla küll, jah.”

      Pioneerijuht noogutas tunnustavalt.

      Pioneerid plaksutasid.

      Minu inimesed

      Lasteaia ees sisehoovi pingil magas hommikul inimene.

      „Näe, inimene magab,” imestas tüdruk.

      „Onu või tädi?” küsis poiss.

      „Ei teagi,” vastasin mina.

      „Tädi,” vastas tüdruk.