Kai Aareleid
Список книг автора Kai AareleidVaikne ookean
On nii palju, mida me oma vanematest ei tea. On nii palju, mida nad ei tea, et me teame.
2010. aasta. Mehe ja lapsega Neevalinnas elav Stella näeb kogemata pealt, kuidas talle külla sõitnud ema saab kokku mehega, kes tundub ähmaselt tuttav. Pilthaaval hakkavad Stella peas hargnema mälestused lapsepõlvest ja noorusest 1970. ja 1980. aastate Eestis, aga ka stseenid ema ja isa abielust, mille sile pind lasi toona ainult aimata, mis võib peituda sügavamal. Samal ajal püüab Stella lahendada omaenda kreeni kiskuva abielu võrrandit. Tema mehe Andersi ammune kirg on hispaanlaste esimene avastusretk Vaikse ookeani äärde. Omamoodi vaikse ookeani kaldal on elanud ka nemad kaks. Ookean ühendab motiivina kõiki romaani lugusid, kus petlikult tüüne pinna alt võib paljastuda terve mahavaikitud elu oma hoovuste, süvikute ja hiidlainetega.
Olen teinud seda, milleks mind on kutsutud, ja nii see kord on, et kirjutaja jääb ikka süüdi. Alati leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon tõest või – nagu ajalugu meile näitab – üldse mitte midagi. Me kõik oleme võidelnud ja mässanud, igaüks oma relvaga, ja vähemalt selles tuleb meie kohtumõistjatele au anda, et nad on õigesti taibanud: mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna.
Kai Aareleid on saatnud maailma neli last, kolm romaani, kaks luulekogu, ühe novellikogu ning arvukalt ilukirjandustõlkeid hispaania ja soome keelest. Varrakus on varem ilmunud romaanid „Vene veri” (2011) ja „Linnade põletamine” (2016), ning novellikogu „Salaelud” (2018). Mitmesse keelde tõlgitud romaani „Linnade põletamine” ainetel kirjutatud näidend esietendus Eesti Draamateatris 2019.
Linnade põletamine
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
Loeb Liisa Pajusaar.
Salaelud
„Salaelud” sisaldab aastatel 2010–2018 kirjutatud novelle ja miniatuure, osa on varem avaldatud ajakirjanduses, suurem osa seni avaldamata. Täpses ja tihedas naiselikus käekirjas käsitleb autor oma proosaloomingus läbivaid teemasid, nagu mälu, juured, reetmine, kaotusvalu ning habras joon tõeluse ja väljamõeldise vahel. Tõlkija taustaga kirjanik Kai Aareleid on varem avaldanud romaanid „Vene veri” (Varrak, 2011) ja „Linnade põletamine” (Varrak, 2016), luulekogud „Naised teel” (EKSA, 2015) ja „Vihm ja vein” (EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli „Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna, mõlemad tema romaanid on kandideerinud olulistele kirjandusauhindadele. „Linnade põletamine” on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Linnade põletamine
Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.
Vene veri
Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on. Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. “Vene veri” on autori esimene proosaraamat.