Vene veri. Kai Aareleid

      IGAVENI TULI

      Pole parata! Süüdi on Peterburi kliima.

Nikolai Gogol, „Sinel”

      Piir

      Lumi sätendab ja noor kuu paistab siin täpselt samamoodi kui teisel pool jõge. Jalakäijad kiirustavad, kraadiklaas näitab miinus kaheksateist ja aina külmemaks läheb.

      Ivangorodi piiripunkt.

      Me ei ole veel üle, teisel pool. Aga me ei ole enam ka Eestis. Oleme vahepeal, sellel mõnesajameetrisel ribal, mis jääb kahe maa vahele, kahe maailma vahele.

      Autol ei ole veel punaseid Vene diplomaatilisi numbreid ja paberite täitmine võtab terve igaviku. Autos läheb tasapisi jahedaks.

      Lapsed on tagaistmetel magama jäänud. Küünitan üle seljatoe ja sätin väikesed paremini istuma, pakin tekid tihedamalt ümber. Katsun nende käsi, mis tunduvad minu omade all soojad.

      Mundris mees kõnnib mööda ja piilub korraks autosse. Kui ta edasi on läinud, lükkan endapoolse ukse lukku.

      Siin ma nüüd jälle olen. Ees järgmine linn, järgmine kodu, järgmised kolm aastat seal, kuhu mu mees tööle on saadetud. Järgmine teadmatus, mis on iga kord ühtemoodi pelutav.

      Tee ääres seisab kümmekond tontlikku kaubahaagist.Kõrvalvahes ronib autost välja lapsega naine. Laps magab, naine seisab, kiigutab mantlisse mähitud last, kas sellepärast, et pabistab, või selleks, et sooja saada. Kaks tollitöötajat käivad ümber auto, uurivad taskulambiga salongi ja pakiruumi, vaatavad peegliga auto alla, aegluubis. Meestel on paksud vammused, kleenuke mantlita naine lõdiseb, laps süles.

      Siia piirile siis jäigi sinu lauahõbe. Sina olid samuti teel võõrale maale, kaheksakümmend seitse aastat tagasi ja vastupidises suunas. Rong oli tuubil täis ja seisis piiril mitu tundi. Lapsed vaheldumisi vingusid ja tukkusid ning lutsisid kuivikuid, mida vaarisa Friedrich riidest kotist jaopärast jagas. Väike Anni tõstis iga natukese aja tagant kisa ja sina vahetasid mehega nõutuid pilke, aga lappe vahetama ei hakanud.

      Mida ma siin küll teen?

      Mida ma siin küll teen, mõtlesid sa. Siin? Ja seal, kuhu me teel oleme? Mis meid seal ootab? Ent Friedrich oli sind kaua veennud, et nii on parem, et Venemaal lähevad ajad ainult hullemaks ja praegu, kui kutsutakse, ongi ehk viimane võimalus Eestisse pääseda. Nüüd on teekond sama hästi kui läbi, nii ta iga natukese aja tagant kinnitas, küllap rohkem endale, sest poisid ei küsinud enam ammu, millal me jõuame, kas oleme juba kohal. Lapsed õpivad nii ruttu. Praegu oli tõepoolest juba hiljavõitu kahelda. Pambud, lapsed, mõned mõisaproua kingitud hõbenõud, ja seal te nüüd seisite.

      „Võta, Aleksandra,” oli proua pisaraid pühkides öelnud, see viimane kord, kui ta teil külas käis, hüvasti jätmas. Sest ka nemad olid teel. „Kulub sulle seal ära.” Ja siis sosinal: „Kulda hoia ihu ligi, mõistad? Boghrani i spasi.” Ta suudles sind otsaette ja läks, suurrätis ja talukasukas nagu sinagi.

      Kaks soldatit sorisid pampe ja viskasid liuad, küünlajalad ja lusikad kolinal eraldi hunnikusse. Sina kussutasid Annit masinlikult edasi ja pobisesid palvet. Friedrich hingas sügavalt välja ega lausunud sõnagi. Tema kitsad huuled tõmbusid peaaegu olematuks kriipsuks.

      „A mis nutsak see on?” tõstis noorem venelane häält ja osutas Friedrichi jalgade juures olevale paberisse mässitud pambule. Friedrich vaatas sulle otsa, maigutas juba suud, et vastata, ent sina võtsid tal katkeval häälel sõnad suust:

      „Ta on aednik, seal on seemned ja…”

      Soldat käristas paberi puruks ja kortsutas põlglikult kulmu, vanema mehe nägu tõmbus aga korraga naerule:

      „Las olla. Kui aednik, siis aednik. Teate, minu isa oli ka aednik, Peterhofis. Ja teie, kus teie olite?”

      „Simbirskis,” pobises Friedrich.

      „Vahi. Kaugel.”

      „Kaugel.”

      Kui soldatid olid edasi läinud, toetusid sa oma mehe õlale ja hakkasid vaikselt nuuksuma.

      „Kus me oleme?” küsib poiss pimedas, nii et ehmatan.

      „Piiril. Varsti hakkame sõitma. Maga edasi.”

      „Kas sina nuuksusid?”

      Kas ma nuuksusin?

      „Emm?”

      „Ei nuuksunud. Lihtsalt… Maga edasi.”

      Järgmine sadam

      Kõigepealt on sadam: punktike kaardil. Linn, millel on nimi, isegi mitu nime nagu ilusal lapsel kunagi. Ja selle punkti ümber on maa.

      „Järgmine sadam” ei ole lihtsalt reisisiht ega seiklus, kust võib tagasi tulla, kui tuju tuleb. Reisisihiks sobib mis tahes koht, küllap ka see maa ja see linn. Ent tolles elus, mida ma nüüd juba mõnda ega olen elanud, tähendab järgmine sadam kohta, kuhu tuleb paigale jääda. Kus tuleb elada ja juuri ajada, et hakkama saada.

      Päeval, mil ma pärast kolme Riias elatud aastat pakkisin Tallinnas lahti viimase kolimiskasti sisu, tuli Artur õhtul koju, toetus vastu ust, mis oli tema selja taga lukku klõpsatanud, ja teatas, et tuleb otsast peale hakata.

      Küllap oli mu näol ikka veel rahulolev naeratus ja mõte liugles värskelt korda seatud raamatukapi riiulitel, sest küsisin äraolevalt: „Millega?”

      Ja tema vastas: „Pakkimisega.”

      Imelik, kui kiiresti tõde inimesele kohale jõuab. Kaks sekundit, kolm. Kolm sekundit, et panna kokku see, mida kuuled, ja see, mida näed: kuidas ta seal seisab, selg vastu ust, porised kingad jalas, piisad palituõlgadel, kühmus õlgade kaldenurk, säratu pilk. Võib öelda, et sa tunned lõhnast või aimad, kuidas asjad on, või siis oled näinud seda tulemas – mis teeb sama välja –, nii et sa ei küsigi kõiki neid küsimusi, mida nüüd peaks küsima: kuhu, millal, kuidas, kauaks; sa küsid ainult miks, ja sedagi mitte valjusti, ja neelatad ja see on natuke valus, vahest oled külmetanud. Ja sa tead, et su palvet – palun, palun, ma väga palun, ainult mitte sinna – on kuulda võetud, ainult et äraspidiselt, ja sinna sa just lähed.

      Edasi on kõik väga tavaline.

      Mina: „Sa peaksid küsima, kas ma üldse tulen kaasa.”Tema: „Sa peaksid küsima, kuhu.”

      (Tavalised pallingud. Punkt temale.)

      Mina: „Kuhu, kallis?”

      (Ivake liiga pilkavalt.)

      Tema: „See meeldib sulle.”

      (Terake liiga kahemõtteliselt, võib-olla.)

      Mina: „Järelikult ei meeldi.”

      Ja juba keerangi vindi üle:

      „Las ma mõtlen. Kas on mõni eriliselt ebastabiilne riik, mõni koht, kus käib sõda…”

      „Jäta.”

      (Kaks punkti talle.)

      „Ütle siis.”

      (Liiga vihaselt, mööda.)

      Artur ei vasta.

      „Kas sa tõesti mõtled, et see kõik on sinu kiusamiseks?”

      „Ei, aga…”

      „Ma lihtsalt teen oma tööd.”

      „Ma tean.”

      „Peterburi.”

      Kui mul on vaja mõne uudisega toime tulla, siis ma lihtsalt jooksen, see on lapsest peale nii. Linnas ei ole metsa, kuhu pageda, ja nii jooksin üheksandalt korruselt alla prügikastide juurde, koukisin vanapaberi hulgast oma hoolsalt kokkuvolditud viimase kolimiskasti, jooksin tagasi üles, süda kurgus, hambad risti.

      Venemaa.

      Palun, palun, ma väga palun, ainult mitte sinna.

      „Kus sa käisid?” küsisid lapsed, kui ma hingeldades uksele ilmusin. Nad olid vahepeal avastanud koju jõudnud isa ja minema jooksnud ema.

      „Tõin ühe äravisatud kasti tagasi,” vastasin reipalt ja katsusin neile mitte otsa vaadata. Artur võttis kasti vastu ja pani nurka.

      „Kas te tulete kaasa?” küsis ta tasa.

      Küsis