Vene veri. Kai Aareleid

kuju kaotama.

      Palun, palun, ma väga palun.

      Enne magamajäämist otsisin välja paelaga kokku seotud punase mapi, millel seisis ema käekirjas nimi „Aleksandra”.

      Sina

      Venemaa oli võõras ja ebasõbralik ning Peterburi tema petlikult kaunis eesvärav. Ma ei tahtnud kumbagi neist oma ellu, sest tegelikult oli killuke mind pärit just sealt ja seda olin ma kogu aeg häbenenud.

      Ma häbenesin oma vene verd, nagu häbenetakse musti küünealuseid või vargsi jooksvat sukasilma.

      Sina, vaarema Aleksandra, oled meie pere sukasilm.

      Sinu pärast oli mu vanaema poolvenelane.

      Sinu pärast on mu ema veerand venelast.

      Sinu pärast –

      Kui sukasilm jookseb, tuleb silmad üles võtta, õpetas vanaema Liisi. Ja näitas, kuidas. Kannatlikult, kannatlikult, kiirustamata, väga täpselt, nii nagu sina olid ette teinud, sest sukad olid kallis kraam.

      Mul on sinu kohta ainult see punane kaust, mida ema hakkas kokku panema aastal 1988, kui kadunud poegade ja tütarde tagasitulek moodi läks ja vanatädi Änn New Yorgist esimest korda kodumaale tuli. See punane kaust oli salajane ülesanne, mida vanatädil tuli kiivalt varjata oma mehe Valteri eest, sest Valter vihkas venelasi. See polnud mingi jonnakas sallimatus, see oli pime viha, milleks tal olid kõik põhjused. Valteri vanemad ja õde olid märtsipommitamises surma saanud. Ta mattis nad üksi maha. Ta oli kahekümne kolme aastane ja tal ei olnud rohkem mitte kedagi. Valter oli tark mees, aga tema veneviha ei allunud mõistusele. Ja sellepärast oli Anni nelikümmend pikka aastat mehe eest oma päritolu varjanud. Ise ta aga tahtis teada, ja kui ema oli need vähesed riismed, mis leida oli, kokku kogunud, sai minust ettelugeja. Kaust jäigi minu kätte, sest Ameerikasse kaasa võtta Anni seda ei julgenud.

      Ema ütleb, et ma olen sinu moodi. Et teisi nii keevalisi meil ei ole. Ega nii viljakaid. Sul oli üheksa last, minul on neli. Seda on minu kohta päris palju. Rohkem, kui ma kunagi lootsin saada. Sinu neljas laps, tütar Anni ehk Anja ehk Änn, minu vanatädi, pärandas mulle peale selle kausta veel kaks asja: oma kasuka ja kuldraamis pildi sinust. Nüüd vaatan sind lähemalt. Oleme sarnased küll, mina ja sina, siis, kui sa veel noor olid.

      Võib-olla on see kaheksandik vene verd tõesti kusagil olemas? Võib-olla see on hea veri? Mu pilk eksib koltunud ülesvõttelt vastu vaatava noore naise silmateradesse ja ma tean, et järgneva kolme aasta mõte peitub minu jaoks seal. Ma tahan teada, missugune oli see võõramaa naine, kelle moodi ma väidetavalt olen. Ma tahan sinuga tuttavaks saada. Sinust saab minu lohutus.

      Kaebuste raamat

      Peterburis on 2007. aasta 24. jaanuaril kakskümmend kaks kraadi külma.

      „Sind tundes võin pea panti panna, et sulle hakkab Piiter lõpuks meeldima.” Nii oli Artur mulle öelnud.

      Esimeses lähetuses olin imestanud, et oma meestega kaasa tulnud naised ütlevad nii tihti „meie”. Meie otsustasime ametipostile kandideerida, meie võtsime koha vastu, meie, mees ja naine koos. Arturil ja minul pole sellist meiet kunagi olnud. On alati olnud tema, kes läheb, ja mina, kes ma mineku endale vastuvõetavaks mõtlen. Endale, lastele ja meile kõigile. Hakkab meeldima. Tal pole vaja pead panti pannagi.

      Saabusime lihtsalt halvimal võimalikul aastaajal. Esiteks ja üle kõige on siin külm. Verdtarretavalt, halvavalt, niiskelt külm. Olgugi et mul on vanatädi Änni kasukas (Antonovich, New York), olgugi et mul on paksud jänesenahksed labakud ja saapad, mis sobivad miinus kolmekümneni – iga osa omaette ju tõupuhas –, on mul ikkagi külm mis külm ja nohu algusest peale ja kõik taskurätid otsas.

      Olen hakanud kirjutama kaebuste raamatut ja see ei taha kuidagi lõppeda.

      Lainetus

      Meenub üks valus päev Riias, päris alguses, kohe pärast kolimist. Meie asjad olid jõudnud nädal enne meid endid, olime neist puudust tundnud. Lapsed kiskusid oma toas mänguasjakaste lahti, saatkonna kõigetegija Mart oli just käinud pesumasinat paika seadmas ja torganud äravoolutoru ainsasse seinas leidunud auku („Ju ta siia käib”), mina panin nädalaga kogunenud musta pesu masinasse ja läksin nõusid kappidesse tõstma.

      Ühel hetkel kostis laste juurest kolinat ja kisa.

      „Emm, tule, kardinapuu kukkus alla!” karjus vanem poiss. „Ruttu!”

      Enne kui arugi sain, olin vannitoa ukse ees siruli. Libedat, vahust seebivett pahises aina juurde.

      „Ai! Kurat!”

      Roomasin masina juurde ja lülitasin selle välja. Seina seest lahises vett.

      „Kurat, ma ütlen!” Istusin nõutult vannitoa põrandal. „Kuradi kurat.”

      Ja ma puhkesin lohutamatult nutma. Ma polnud ammu niiviisi nutnud. Kogu mu hing voolas nagu paisu tagant sellesse seebisesse lainetusse. Kõik, mis oli mitu nädalat, võib-olla mitu kuud aina kasvanud ja tihenenud. Kogu teadmatus, kogu teeseldud kindlameelsus ja optimism.

      Lapsed jooksid vaatama, kukkusid ka, riburada pidi nagu niidetud. Aga nemad tõusid jälle püsti.

      „Mis juhtus?” küsis noorem poiss, silmad suured ja ehmunud.

      „Ei tea, vesi ei voola vist ära,” vastas vanem.

      „Kas sa said haiget, emm?”

      Ma ei vastanud. Ainult istusin ja nutsin.

      „Minu emme sai nii haiget,” pudistas väike tüdruk ja tuli mulle peale puhuma.

      „Tõuse püsti, sul hakkab külm,” ütles suurem poiss. Alles kuuene väike mees.

      Kuni ma vettinud kleiti väänasin ja tilkuva pesu vanni viskasin, olid lapsed juba kusagilt lapid leidnud ja kuivatasid põrandat. Nad olid palju vapramad kui mina.

      On ikka veel.

      Helbed

      Esimese päeva õhtul, kui lapsed olid mänguasjakastid läbi tuhninud ja uue koha kullid-peitused ära mänginud, tuli väike poiss minu juurde ja ütles: Emme, lähme nüüd ära koju.”

      Kuidas ma pidin talle selgitama, et seal kodus, mida tema mõtleb, on nüüd uued inimesed ja sinna ei lähe me enam kunagi? Et see siin ongi nüüd meie kodu lähemad kolm aastat ja kaugemale ma ei tea?

      Selgitasin, nagu oskasin. Ja ega ma osanud. Hääl tahtis vägisi katkeda. Sarnaseid hetki tuli veel palju, kuid see, järjekorras esimene, on mul kõige selgemini meeles.

      Hiljem, kui lapsed olid juba harjunud, juhtus ikka vahel, et keegi neist küsis:

      „Emm, kas helbed on ka saatkonna omad?”

      „Mida?”

      Väike suu täis krõmpsuvaid hommikusöögihelbeid, silmad ootavalt mulle otsa vaatamas.

      „Kas need on saatkonna helbed?”

      Vastan: „Ei, need on täitsa meie omad.” Naeran korraks, väga korraks.

      Mõtlen: nad ei pea isegi hommikusöögihelbeid enda omaks. Nad tahavad koju. Ja kodu ei ole. Ainult muutuvad maastikud. Tõsi, nad näevad maailma, õpivad keeli ja inimesi. Aga mis toimub seal pinna all, seal, kust sünnivad sellised küsimused? Seda ei saa ma kunagi teada.

      See kõik juhtus mitu aastat tagasi, võõras ja ahistavalt palavas augustikuises Riias. Täna siit, Peterburist vaadates tundub see ilusa, sulni augustina minu armsas koduses Riias.

      Üksi

      Mõni hommik tõotab paremat päeva. Täna on soe, kraadiklaas näitab miinus neli. Päike tõuseb roosalt kusagilt Liteinõi prospekti tagant. Kell on veidi üle kaheksa ja ometi kord on õnnestunud lapsed õigeks ajaks lasteaeda viia.

      Tagasiteel teen väikese ringi. Lähen mööda Italjanskaja tänavat Fontankani, ootan, kuni Anitškovi silla poolt korraks enam autosid ei tule – see võtab aega, aga ükskord läheb tuli seal ikka punaseks –, ning kõnnin siis otse kanali äärt pidi meie sillani,