Vene veri. Kai Aareleid

oma esimest Leningradis-käiku 1989. aastal. Olime emaga teel Berliini. Tulime Balti vaksalis rongi pealt maha, vedasime kohvrid kõrvale Varssavi jaama ja sõitsime metrooga Nevskile. Ema näitas mulle Kaasani katedraali, mis oli siis veel religiooniajaloo muuseum, ja Iisaku katedraali, kus rippus siis veel pendel. Teise rongini oli aega, ja nii me käisime laevaga lõbusõidul mööda kanaleid ja saatsime peapostkontorist rublad rahakaardiga koju, sest neid ei tohtinud üle piiri viia. Mulle jäi meelde see kaunis võõras linn, tagantjärele meenutades palju ilusam kui palav ja raske Berliin, kuhu õhtune rong meid läbi Varssavi edasi viis.

      Aeg vana Varssavi vaksali rööbastel on seisma jäänud ja seal kohtab ainult liikumatuid muuseumironge. Varssavisse saab nüüd teistest jaamadest. Suursugusesse jaamahoonesse on ehitatud kallis kaubanduskeskus Varssavi Ekspress. Neil on reklaam, mis ütleb: Varšavskii Ekspress – tõ znaeš gde, „Varssavi Ekspress – sa tead, kus”. Jah, isegi mina tean, kus.

      Kadunud kodu

      1991. aasta detsembri algul, kui Leningradist oli just saanud Peterburi, käisin siit läbi teist korda. Leninliku Komsomoli teater, mis oli saanud uue nime Balti Maja, korraldas draamaseminari Zelenogorskis. Kogu üritus oleks praeguseks mu meelest pühitud, kui tolle paigaga poleks olnud seotud üht kokkusattumust.

      Ühel hallil ja udusel õhtupoolikul – siis ma veel ei teadnud, et siinmail ongi see valitsev talveilm vahelduseks teistsugusele, niiskele külmale – kolasin koos soomlaste Esa ja Sariga, kellega olime paugupealt sõbrunenud, Zelenogorski metsa all ja otsisime merd. Õieti oli see Esa, kes tahtis tingimata randa näha. Tal paistis sellega nii suur häda olevat, et ta kiirendas muudkui sammu ja kaduski lõpuks metsas ära.

      Pika otsimise ja hüüdmise peale leidsime ta lõpuks vee äärest. Ma polnud vist mitte kunagi näinud, kuidas mees nutab. Hääletu, pisarateta vappumine, mis ajas hirmu peale.

      Esa vanaisa oli olnud Terijoel kalur, müünud suviti Helsingi sakstele kala.

      Sügisel enne Talvesõja algust läks ülejäänud pere Lahtisse maapakku, nagu paljud teisedki sealtkandist. Vanaisa läks sõtta. Jätkusõja ajal, kui soomlased olid kannase tagasi võtnud, sattus ta Viiburi kanti, sai päevakese puhkust ja jõudis käia Terijoel kodu vaatamas.

      „Juba tee otsast oli näha, et seinad on püsti ja katus peal,” kirjutanud ta kodustele. „Läbi on sadanud ja mõnes kohas on põrand mädavõitu, aga selle saab kerge vaevaga korda. Suurde tuppa on sõdurid teinud vaheseina, nii et nüüd on tubasid neli. Uus tapeet on pandud, ajalehtedest. Kõik mööbel peale voodite on minema viidud. Leivaahju tagumise otsa on nad maha lammutanud, teinud asemele plekkahju. Pesuköögi pada oli keset õue, selle keerasin ümber, et külm lõhki ei lööks. Hea, et meie juures niigi palju alles on, pärast kõike, mis vahepeal on juhtunud. Sakaril ja Toivol on kõik hooned põlenud, samuti Makusel, Mannermaal ja Uotilal, kõik kuni Koskiseni välja. Seal ei ole enam midagi järel. Meie õunapuudest ei paista enam asja olevat, aga marjapõõsastelt võib marju saada küll, kui kunagi koju pääseme.”

      Nii kirjutas vanaisa jaanuaris 1942. Mõni kuu hiljem sai ta rindel surma.

      Too kiri koos vanaisa landi ja vanaema leivaretseptiga kuulus perekonna reliikviate hulka. Kodus küpsetas Esa naine ikka veel mummo retsepti järgi leiba, iga jumala nädal, sestpeale, kui nad viisteist aastat tagasi paari läksid.

      Keel

      Arturile ja mu suurtele poistele käivad närvidele kõik need imelikult vildakad poolvenekeelsed sõnad, mida mu ema on ikka kasutanud ja mille tema õppis oma emalt ja too oma emalt, sinult, ja mina teilt kõigilt. Mõnikord need lihtsalt tulevad. See on sinu murrak, Aleksandra. Sinu pärand. Selles ei ole kunagi olnud ühtegi eesti rahvariide seelikutriipu, ühtegi luteri kiriku jõululaulu ega salaja sosistatud isamaalist luuletust. Need kõik on tulnud hiljem ise õppida.

      Aednik

      1929. aasta varasuvel sõidate te Pärnusse. Friedrich on uue samba ümber haljasala kujundanud ja nüüd olete te kutsutud samba avamisele. See on sul esimene kord Pärnus olla. Vahel harva olete te käinud Tartus või Jõgeval. Luual istikuid toomas, Laiusel sugulaste juures ja Kaarepere jaamas Mihklile pakki saatmas. Sa tahtnuks ülestõusmispühal kirikusse, aga kus sa siis laste kõrvalt lähed. Oma kirik on ju nii kaugel, linnas. Ehk kunagi, kui lapsed on suured. Ehk.

      Sa oled seda sõitu oodanud ja kartnud. Sa ei tahtnud tulla. Ei tahtnud tulemata jätta. See sõit on su elu tükiks ajaks rööpast välja löönud.

      Inimesi on palju, lilli pole nähagi. Keegi peenes elevandiluukarva kleidis naisterahvas peab kõnet ja Friedrich on rahva seas tüki maad eemale trügitud.

      Sulle tundub, et mõned naised vaatavad sind silmanurgast. Naistel on heledad, ainult natuke allapõlve kleidid, tillukesed kübarad ja lühikesed juuksed. Nad näevad välja väga ühesugused. Väga teistsugused. Neist õhkub lillelõhna, mis paneb sul pea pööritama.

      Palav on. Pikk pruun kleit on selle ilma jaoks liiga soe ja Musjalt laenatud kingad pigistavad. Sa ei tahaks siin olla. Mitte siin, niimoodi rahva hulgas ja kõigile vaadata. Friedrich on saanud oma tööga hakkama hästi nagu alati. Need lilleklumbid ja põõsad ei erine suurt sellest, mis on kodus õue peal. Samad õied ja värvid mis ikka. Samad lõhnad, kui saaks lähemale kummardada. Ainult et siin lööb ninna muu, võõras hõng. Linnahõng. Ja ainsana on siit puudu Friedrichi kuulsad papitükkidele kirjutatud sildid. Ladinakeelsed sildid, millega mees on märgistanud iga viimse kui taime oma aias ja mida sina, Aleksandra, pole kunagi osanud lugeda. Ent Friedrich on neid sulle niikaua korrutanud, et mõned on ikka meeles. Viola wittrockiana. Tulipa tarda. Iris sibirica.

      Iris sibirica. See on nii ilus, et klomp tõuseb kurku.

      Sa ei kuula enam, mida naine samba juures räägib. Natuke eemal jalutab mööda ema kahe väikese lapsega. Tilluke tüdruk tõstab uhkelt jalgu ja vaatab, kas kõik ikka näevad tema uusi kingi. Sa saadad neid pilguga, kuni nad põõsaste taha kaovad. Võõraid lapsi nähes valdab sind hetkeks seletamatu paanika: Volli ja Leeni, kuidas nad Laiusel tädi Johanna juures hakkama saavad? Sa ei peaks olema siin, sa peaksid olema kodus… Päike paistab lagipähe.

      Sa mõtled kõigist neist aastatest, kui oled igatsenud kuskile ära. Kuskile mujale, eemale lastest, eemale neist võõrastest inimestest, kellest sa pole kunagi päriselt aru saanud. Sa oled küll õppinud purssima nende keelt, aga nende võõrad pookstavid ajalehes ja laste kooliraamatutes panevad sul ikka veel silmad valutama. Ja pookstavid ei lõpe raamatutes. Kõik, mis nad ütlevad või teevad, on natuke pookstav. Nad korjavad isegi rämpsseeni, isegi su oma vanamees. Ja nad on nii mustad, kõik need inimesed ümberkaudsetes taludes. Sina keedad ja pressid ja tärgeldad ikka nii, nagu Maria Gavrilovna sind mõisas õpetas. Küürid laupäeviti seebi ja harjaga laudpõrandaid ja lased pärast tõmbetuule ja päikese käes kuivada. Põrand oli esimene asi, mille Friedrich koos suuremate poistega ehitas. Sauna juures lastest veel suurt abi ei olnud, see tehti su väsimatul pealekäimisel kohe esimesel Eesti-suvel. Esimene Palamusel sündinud laps Liisi tuli ilmale juba uues saunas. Sa kiitsid Friedrichit ja Friedrich oma punaste põskedega naeratas.

      Jah, sa olid igatsenud ära. Võib-olla ka tagasi, ehkki see „tagasi”, see kodune maa seal sadade, tuhandete verstade taga tundus aina udusem ja aina vähem tõeline. Oli seda kunagi olnudki? Kas sai üldse olla olemas midagi, mis on nii teistsugune kui see, mis siin? Neil kahel maailmal on ainult üks ühisosa, too juba hallineva habemega punapõskne mees, kes seisab pisut kühmus ja mudib oma sõlmiliste sõrmedega musta kulunud nokaga mütsilodu. Nii kaua, kui sa mäletad, on mees alati nii teinud.

      Sa vaatad teda ning su süda hakkab kiiremini lööma. Sa näed vaimusilmas jälle seda pikka ja sirget, selgete siniste silmadega linalakka, kes sind ikka heki varjust silmadega saatis. Teid viis tegelikult kokku väike Serafima, kes märkas palju paremini, mis tema hoidja ja võõramaalasest aedniku vahel toimub. Paremini, kui teie kumbki endale tunnistada julgesite. Serafima andis sulle edasi esimesed punapõsksed õunad ja vedas sind esimest korda teisele poole hekki eestlasele tere ütlema. Väike päike Serafima, mis temast küll saanud on?

      Inimesed sumisevad, naeravad, kätlevad, viiplevad.