Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

talle just lausuti. „Eks see vist selgitab, miks te nii väike olete. Ja miks te protestisite, kui käskisin kasuka ja kingad ära võtta.”

      Söör Tode urises ärritunult, Peter polnud esimene, kes tibatillukese rüütli häda naljakaks pidas. „Pane tähele, poiss, et see on ajutine. Niipea, kui otsin üles mind neednud nõia, saab kõik korda.”

      „Kaua te olete siis otsinud?”

      Rüütel ohkas kibedalt. „Eluaeg,” ütles ta väsinult. Kui Peter poleks paremini teadnud, võinuks ta öelda, et kuulis söör Tode hääles kerget värinat. Kuid see oleks naeruväärne – kõik teadsid, et rüütlitel oli keelatud nutta.

      Tegelikult oli söör Tode otsinud mitme eluea jooksul. Üheks tema needuse õnnetuks tunnuseks sai see, et selle kaotamiseni ei vananenud ta üldse. Igal otsimisaastal muutus maailm tema ümber. Nõiad surid lõpuks välja ja söör Tode jäi üksi ning lootusetult ekslema. Alles päris hiljuti leidis ta siiski lootust, kui üks lobamokast kõrtsmik väitis selle vastu rohtu teadvat. „Jajah, kiisu!” oli punase nina ja öökullikulmudega mees sosistanud. „Mine aga maailma turjal istuvale saarele. Sealt leiad just seda, mida vajad… ja mis vajab sind!”

      Sellest ajast peale seilas söör Tode päeval ja ööl lootuses leida imelist saart. Pärast kuupikkust meresõitu jõudis alus kardetud Jäise Ahermaa juurde, kus seda tabas kõige hirmsam torm, mida ta eales näinud. Söör Tode heideti üle parda ja ta jäi tibatillukese puutüki külge klammerdudes vaevu ellu. Märatsevad hoovused kandsid ta üha kaugemale, kuni saatsid viimaks üle kose ääre otse Peteri pea peale.

      Kõige selle meenutamine sundis söör Tode mõtted tagasi oma ülesande juurde. Kõrtsipidaja oli hoiatanud, et ta ei tohi jokutada, laiselda ega aega surnuks lüüa – ja uudishimulike pimedate poistega vestlemine püsis ohtlikult kõigi kolme lähedal. „Kui nüüd mind vabandad, pean veel pikalt enne päikesetõusu reisima.”

      „Oodake!” hüüdis Peter talle järele. „Ma ei tea isegi, kus ma olen.”

      „Mina ka mitte,” hõikas söör Tode üle õla. „Veel kord tänu abistamise eest. Soovin edu… pimedaks olemisel.”

      Peterit nii kergesti ei heidutatud. Ta jooksis tillukesele rüütlile järele. „Äkki saaksime koos reisida? Oleks ehk ohutum?”

      Söör Tode ohkas liialdatult. „Ei tahaks kõlada tänamatuna, kuid mind kästi rangelt üksi reisida. Ja just täpselt seda ma kavatsengi teha.”

      „Aga kuhu te rändate?” päris Peter.

      „Ma pole päris kindel. See kõrtsmik ütles mulle, et liiguksin Põhjanaela järgi.” Ta kissitas pea kohal olevate tähtkujude poole silmi. „Ent ausalt öeldes ei tunne ma seda taevast üldse ära.”

      Seni, kuni söör Tode katsus ümbritsevast sotti saada, välgatas Peteril mõte. „Söör Tode,” ütles ta kõige meelitavamal häälel. „Kui olete tõeline rüütel, teate kindlasti kõike rüütlikoodeksist.”

      Paus. „Mu-mu-muidugi tean ma sellest,” purtsatas söör Tode. „No kuule… mina ju aitasin rüütlikoomuskit kirjutada.”

      Peter muigas endamisi. Loomulikult polnud olemas sellist kokkulepet nagu rüütlikoodeks, sest rüütlid ei suutnud oma uhkuses iial üheski asjas nõustuda. Kui söör Tode oligi rüütel, ei teadnud ta igal juhul reegleid kuigi hästi. Peter jätkas: „Siis te muidugi teate, et kui keegi – näiteks pime poiss – päästab teie elu, siis koodeksi reeglite järgi peate täitma ühe tema palve.”

      Söör Tode silmad tõmbusid kissi. „Sa ei muuda mind oma lemmikloomaks, eks ju?”

      „Muidugi mitte! Lihtsalt, noh… sõbraks.”

      Nende sõnade peale tõmbles vana rüütli vunts õige pisut. „Sinu sõbraks?” Kui aus olla, oli möödunud palju aastaid sellest, kui söör Tode tundis veel kedagi, kes peaks teda sõbraks. Ja kui ta selle üle nüüd juurdles, oli ka tõsi see, et ta andis vande kaitsta nõrgemaid – ja pimedad lapsed olid kohe kindlasti nõrgemad. „Hea küll, väike pime poiss…”

      „Peter,” parandas Peter. „Osav Peter.”

      „Hea küll, Osav Peter. Sa päästsid mu elu ja selle eest olen kohustatud tegema sulle selle ühe teene. Hakkan su sõbraks kogu ülejäänud ööks, mille jooksul on sul lubatud minu kõrval reisida, kuni me jõuame kas peavarju või kindlasse surma. Minu kaitsealusena lasub mul kohustus sinu eest seista. Kui me peaks kohtama teeröövleid või marodööre või…”

      Tema sõnu katkestasid künka tagant tulevad hääled. „Peitu,” võpatas söör Tode. Ta hammustas Peteri püksisäärde ja tiris ta maha.

      Nad lebasid kahekesi maadligi tumedas rohus ja kuulasid, kuidas hõiked üha lähemale tulid.

      „Rutem, hr Nael!” hüüdis üks. „Ei peaks laskma neil oodata!”

      Peter taipas, et neid oli kaks – mõlemad kõlasid meestena. Üks noor ja tugev, teine paistis palju-palju vanemana.

      „On siin kedagi?” hüüdis noorem hääl. „Halllooooo?!”

      Peter kõhkles. „Oot, ma vist tunnen seda häält…”

      „Kuss!” sisistas söör Tode. „Tahad, et meid marodööritaks või?!”

      „Nad on järve ääres, professor,” lausus hääl jälle. „Kuulsin just jõnglast.”

      Nende sõnade peale tõstis söör Tode pea. „Heldus, sul on õigus. Ta kõlab tõesti tuttavalt. Kui ma ei teaks paremini, arvaks, et see on…”

      Söör Tode nägi aasale ilmunud meest, käes maipõrnikatega täidetud lamp. Valgus paistis pehmelt ta näole ja paljastas kongus punase nina ning öökullikulmud. „Ah! Seal te oletegi,” ütles mees südamlikult naerdes.

      „Kübarameister,” ahhetas Peter.

      „Kõrtsmik,” punnitas söör Tode silmi.

      Ja neil mõlemal oli tõepoolest õigus, sest Peteri kübarameister ja söör Tode kõrtsmik olid üks ja seesama isik. Mehe imelisi mütse polnud enam kusagil ja tema uhket sabakuube asendas kapuutsiga kuub. „Väga tubli, Alistair,” ütles ta poisile kätt pakkudes. „Sina kahtlemata ei kulutanud küll mingit aega siiatulekuga.”

      Peter heitis end eemale. „Kes sa tegelikult oled? Ja kuhu sa meid toonud oled?” Ta käed olid rusikas ja kakluseks valmis.

      Mees jäi paigale ega lasknud end ähvardusest segada. „Minu nimi on hr Nael. Ja mis puutub siia toomisse, saan ma selle eest vaevalt kiitust võtta. See oli kõik professori teene!”

      „Kelle?” küsis Peter.

      Teine mees komberdas aasale nende juurde. „Ära kuula sõnagi sellest, mida ta räägib, Peter.” Tema häälel oli ämblikuvõrgune maik ja ta lõhnas vanaks läinud piparkookide järele. „Hr Nael on selgelt liiga tagasihoidlik. See polnud läbinisti minu teene… ainult peamiselt.”

      „Kes te olete?” nõudis Peter. „Ja kuidas te mu nime teate?”

      Vanamees kõkutas. „Mina olen professor Kook. See on minu saar. Ja ma tean sinust õige pisut rohkem kui vaid nime, Osav Peter.”

      5. peatükk

      PROFESSOR KOOGI MURETTEKITAV JÄRV

      Peter ärkas veekannu vilina peale. Ta lebas võrkkiigel, mis kõikus õrnalt tuules. Ta oli kuiv ja puhas. Keegi oli ta silmaaukudest kuldsed silmad eemaldanud ja pannud pea ümber uue puhta sideme. Samamoodi asendas keegi ta vanad riideräbalad uutega – need olid täpselt sama lõikega kui vanad, kuid tehtud korralikust kangast ja peene õmblustööna. Peter heitis jala üle võrkkiige ääre ja sirutas ettevaatlikult põranda poole. Ta tõusis ja kompis ümbrust uurides teed läbi ruumi. Ta seisis lahtisel