Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

ütles Peter aurutatud hapukurgisisu alla kugistades, „polnud ma kuuma einet kunagi söönudki!”

      „Siis lõpeta see taldrikutäis juba ära, et saaksime sulle juurde tõsta.” Peter ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ta oli juba käinud läbi poole vorstikestest ja jõhvikaleiva pätsist. Hr Nael vilistas. „On sul alles isu, jõmpsikas! Ma panen kindlasti Skoppi rohkem toitu kaasa, enne kui lahkute.”

      „Fkoppi?” küsis poiss, suu täis.

      „See on ju sinu laeva nimi, kapten Peter!”

      Pärast hommikueinet viisid kaks meest nad väikesele kaile, kus ootaski Skopp1. Peter ronis pardale ja hakkas seda uurima. See ei võtnud kaua, sest alus oli voodist vaid veidi suurem. Seal kõrgus veel õbluke mast ühe purjega. Ahtris laius toidu- ja reisimoonamägi. Puudusid vaid kaart ja kompass. „Kui kuningriik on kadunud,” küsis Peter, „kuidas me siis tee sinna leiame?”

      „Tõepoolest,” naeratas professor. Ta võttis Peteri kotist rohelise pudeli ja ulatas talle seal olnud sedeli. Seejärel põlvitas ta maha ja sidus tühja pudeli väikese nöörijupiga vööri külge. Samal hetkel, kui pudel paika sai, kuulis Peter nõrka vilistamist, mida tekitas avatud pudelisuust üle puhuv tuul. „See laul räägib tuulele sedeli päritolust,” ütles professor Kook ja tõusis kepi najal püsti. „See peaks viima sind piisavalt lähedale.”

      „Meie päris oma laev, Peter. Kas pole võimas?!” Söör Tode sibas masti mööda üles, et harjutada mastikorvist vaatlemist. „Seiklusele!” möirgas ta ja piilus kaugustesse.

      Peter kuulatas randa rulluvaid lõputuid laineid. Skopp tõusis koos nendega ja kopsis kai vastu. „On see üldse merekõlblik?” uuris ta murelikult.

      „Ja enamgi veel. Hr Nael ehitas Skopi oma kätega,” vastas professor Kook.

      Purjega pusiv hr Nael patsutas uhkelt laeva masti. „Suur tükk mu südamest läks nendesse plankudesse. Kui usaldad teda, viib ta sind sinna, kuhu tuul puhub.” Peter ei pidanud seda juttu kuigi lohutavaks, sest tuul võis neid vabalt pühkida ka üle maailma ääre. Samas oli ta nüüd pühendunud, kursist sõltumata.

      Professor pööras näo mere poole ja tõmbas sügavalt hinge nii, nagu täiskasvanud ikka teevad, kui kavatsevad tähtsat nõu jagada. „Mu kallis laps, on asju, millest pean sulle enne lahkumist rääkima. Esiteks, söör Tode on sel reisil sinu kaaslane ja, juhtugu mis tahes, te peate alati kahekesi kokku jääma. Ta võib olla ainus sõber, keda kohtad ja, usu mind, kamraadi läheb sul vaja. Teiseks, Fantastilised Silmad on ülimalt väärtuslikud. Mul kulus nende loomisele palju armastust ja aega. Ära lase kellelgi, keda kohtad, mõista neid või nende vägevust. Ja ükskõik, mida sa teed,” muutus ta hääl järsku tõsiseks, „ära ürita proovida allesjäänud paari enne, kui hetk on õige – sa tunned selle ära. Ja lõpuks, Osav Peter, ma ei kutsunud sind siia seepärast, kelleks sa võid saada, vaid seepärast, kelleks sa oled juba saanud. Kui leiad end kunagi tõsises hädas, meenuta üle kõige oma loomust.”

      Peter ei teadnud, kuidas sellele vastata. Ta vaid noogutas ja lootis, et vanamehel on õigus.

      „Kui te pahaks ei pane,” hõikus söör Tode oma mastikorvist, „tahaksin kogeda mõningat seiklust veel enne sügava öö saabumist!”

      Hr Nael lõpetas viimaste varude pakkimise Skoppi ja lasi nüüd köisi lõdvemaks. Järsk tuuleiil napsas purje pingule ja peaaegu tiris laeva vette. „Parem hüppa pardale. Tuul muutub rahutuks!” hüüdis ta.

      Enne kui ta arugi sai, haaras Peter professori tugevasse embusse. „Aitäh… kõige eest.”

      Vanamees surus lõuad kõvasti kokku. „No hea küll, ära nüüd jokuta.” Ta aitas Peteri pardale ja torkas karbi Fantastiliste Silmadega ohutusse kohta vinnutatud veiseliha kuhja all. „Ära unusta mu sõnu, Peter. Ja loodame, et kohtume kord uuesti.”

      Kui nad viimaseid hüvastijätte hõikusid, lehvitas poiss hoogsalt käega pea kohal. Pihku oli surutud sõnum, mida ta ei saanud lugeda ja mis kirjeldas kohta, mida ta ei suutnud ettegi kujutada. Leebe tuuleke puhus üle vee ja tõukas nende laeva kaldast eemale silmapiiri poole.

      7. peatükk

      LEEBE TUULEKE – ja KUHU SEE NEID VIIS

      Iga retke algus – olgu tegemist palverännaku või promeneerimisega – on elu üks tõelisi rõõme. Iga hetk on laetud tulevikuelevusest. Takistusi ja raskusi ei peeta mitte heidutuseks, vaid vürtsiks, mis seiklust maitsestab. Nii oli ka Peteri ja söör Todega, kui nad oma merereisile suundusid. Leebe tuul, mis Skopi professor Koogi saarelt ära kutsus, lükkas neid üha kaugemale suurele sinimerele ja selle kurssi sättis pudeli leelotav laul.

      Toit, mille hr Nael neile kaasa pakkis, maitses imehästi. Küsimus peitus pigem selles, kauaks seda jagub. Peter oli õppinud oma nälga kontrollima tänu terve elu kestnud võitlusele Mõrvariga raasukeste pärast. Söör Tode pidi aga toime tulema mehe, hobuse ja kassi ühise isuga. Enam kui kord leidis rüütel end needmas professor Kooki selle eest, et ta ei pakkinud nende moonaga kaasa küllusesarve või vähemalt korralikku sinki. Lõpuks avastasid nad kalastusnipi, mis tõi lauale vajaliku toidu: söör Tode kummardus vee kohale ja otsis pinna lähedal ujuvaid kalu. Kui ta mõnda märkas, sukeldus Peter sellele järele, haaras mööduva makrelli või merivarblase ning kasutas oma kuldsilmi selleks, et ennast ja väga segadusse sattunud kala Skopi pardale tagasi võluda. Kõlagu toores kala hommikusöögiks, lõunaks ja õhtueineks kui isutapvalt tahes, paari sõõmu värske vihmaveega läks see kenasti alla.

      Ilmselt sa juba tead, et soolast vett pole hea juua ja korraliku joogivee leidmine keset üüratut ookeani võib olla küllalt tülikas. Õnneks tuli professor Kook heale mõttele ja vangistas ühte veelähkrisse pisikese tüki tormipilvest. Aeg-ajalt lähker müristas ja pärast avamist selgus, et see on triiki täis värsket vihmavett. Kui arvestada Peteri kalarööve ja leebet tuulekest, elasid kaks rändurit oma retkel päris kena hoole all.

      Iga natukese aja tagant palus Peter söör Todel taas mõistatust ette lugeda, märkides, et neil oli tähtis oma ülesannet meeles pidada.

      „Kui see on nii tähtis,” torises söör Tode, „miks sa siis seda neetud kirja juba pähe ei õpi?”

Kuningaid palju, ent printse on puudu,Kaarnad on taandunud, mered on läinudAinsamaks pääseteeks võõras ju paras,Öö siiski peale jääb, kui pole ta…

      Iga kord seda lugedes jäid nad puuduvate sõnade juures hätta. „Mis sa arvad, mida see ülejäänud osa tähendab?” uuris Peter ühel pärastlõunal. „See kuningate ja printside asi.”

      „Ja miks taeva päralt peaks nad nende lindudega jändama?” lausus söör Tode, hääles kassiliku põlguse noot.

      „Äkki see ütleb, et kaarnad ajasid kuningad ja printsid laiali. Võib-olla võtsid nad üle kogu kuningriigi.”

      „Aga see on ju võimatu. Kuidas saavad kaarnad kuningriiki kukutada?”

      „Sind üllataks, kui õelaid asju suudavad kaarnad teha,” ütles Peter. (Ehk mäletate, et just kaaren nokkis ta silmad välja, kui Peter oli imik.) „Jah, nii see kindlasti ongi. Sedel räägib öö pealejäämisest – kaarnad on mustad nagu öö.” Ehkki Peter tegelikult ei teadnud, mida öö tähendab, kuulis ta sageli kaarnaid niimoodi kirjeldatavat.

      „Nii et kui leiame selle Kadunud Kuningriigi, peaksime päästma selle kamba kurjade lindude käest.” Söör Tode judistas end. „Huvitav, kui palju neid seal on.”

      Peter kehitas õlgu. „Tõenäoliselt miljoneid. Kui me ainult teaks, kuidas mõistatus lõpeb. Viimane osa aitaks kindlasti sellest aru saada.” Ja kaks rändurit vajusid vaikusse, mõtiskledes selle üle, mis neid retke teises otsas ootab.

      Kui tõelised sõbrad avastavad, et nad ei

1

Skopp oli anglosaksi laulik varakeskajal (tlk märkus)