Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

selle Onu Pudi-Padi Pandimajale.” Ta asetas sõrmed kaardile ja kompis kohti, kus tint oli moodustanud pinnale tibatillukesi künkaid. Peter suutis järgida merede ja maad lõhestavate jõgede piirjooni. Samas muutis kogu maailma taandamine mõneks vingerdavaks jooneks ta miskipärast kurvaks. Ta peatus lehe keskel oleva tindikübeme juures. „See on minu sadamalinn, eks?” sõnas ta vaikselt.

      „On tõesti,” vastas professor. „Ainult igal moel väiksemaks tehtuna. Kaartidel on see komme.” Ta võttis poisi käed ja viis need kaardi kaugesse äärde. „Mida sa nüüd tunned?”

      Peter libistas käsi üle sileda pinna. „Ma ei tunne midagi. See on tühi.”

      „Mitte tühi. Kaardistamata. Seal asuvad imed ületavad kõike, mida teie kauplejad ja madrused suudavad iial ette kujutada. Võimatud maailmad, mis vaid ootavad avastamist.”

      Need sõnad täitsid Peteri terava igatsusega, mis meenutas iga kord luku leidmisele järgnenud tunnet. Kaart ütles talle, kuhu ta minna ei saa – ja Peter tahtis näidata, et see pole õige. „Te arvate siis, et sõnum tuli kusagil sealt,” ütles ta. „Kas seal ongi Kadunud Kuningriik?”

      „Veendumiseks on vaid üks viis,” lausus professor Kook.

      Peter võttis pudelist leitud sõnumi ja keerutas seda sõrmede vahel. „Aga ülejäänud osa mõistatusest. Kogu see värk kuningatest ja pimedusest ja… kaarnatest.”

      Vanamees langetas piibu ja puhus suitsu õhku täiusliku kerana. „Neid asju pead ise avastama. Mina tean vaid, et selle sõnumi autor vajab, et keegi otsiks nad üles ja päästaks nad. Arvan, et selleks oled sina.”

      „Üks tõeline, elus ülesanne,” ütles söör Tode igatsust täis häälel. „Just nagu vanal ajal.”

      Peter tahtnuks nii väga rüütli entusiasmi jagada, kuid ei suutnud. „Miks neil mind vaja on?” uuris ta professorilt. „Kas appi ei peaks minema teie? Või hr Nael?”

      „Hr Naelal on muid asjatoimetusi. Mis puutub minusse, siis ma ei sobi kuigi hästi reisima. Kardan, et selleks pead olema sina, Peter.”

      „Aga ma olen ju laps,” rõhutas Peter. „Väike. Ja pime…”

      Professor Kook katkestas teda. „Enam mitte.” Ta küünitas ja sügas söör Tode hobusekõrvade tagant. „Söör Todest saavad sinu silmad. Kui ta muidugi on nõus sinuga liituma.”

      Rüütel kukkus peaaegu et taburetilt. „Mina,” suutis ta vaevu uskuda. „Noh… kui sul on kedagi vaja, eks ma võin ju lasta end veenda.”

      „Siis on sellega kombes,” ütles professor.

      Peter tõusis laua äärest püsti. „Midagi pole kombes,” ütles ta üllatava jõulisusega. Ta tundis, kuidas temas paisub viha – selline, mis sünnib häbist. Vanamees vaikis ja lasi tal lõpetada. „Ise ütlesite, professor, et selle sedeli kirjutanu vajab kangelast – kedagi õilsat ja head.” Ta vajus tagasi istuma. „Mina olen üksnes paadunud kurjategija.”

      „Ja mis siis,” vastas professor kindlameelselt. „Kui paljud hästikasvatatud poisid oleks nii kaugele jõudnud. Oleks nad sellesse vankrisse murdnud. Oleks nad selle jõhkarditekambaga võidelnud. Jah, sa murdsid mõningaid seadusi, aga oled alati jäänud truuks ühele seadusele.” Peter kuulas ja miski temas teadis täpselt, millest mees räägib – see oli see tung, mis sundis teda sebrat aitama. Professor Kook jätkas: „Minu kogemuses pole kangelased paremad kui mina või sina. Ja ehkki neis peitub kohati õilsust, on nad täpselt sama sageli ka kavalad, leidlikud ja veidi tormakad. Kes vastaks sellele kirjeldusele paremini kui suur Osav Peter.”

      Meie muidugi teame, et Osav Peter oli suur pikanäpumees, kuid see ei tähenda, et ka Peter seda ise teadis. Kuna teda kasvatas nii vastik tegelane nagu hr Seamus, ei saanud ta oma elu jooksul ühtegi komplimenti – kui te just ei pea tiitleid „suur nuhtlus” või „maailma suurim tõuk” tunnustuseks. Peteri jaoks näis ütlus, et ta tähendab enamat kui mitte miskit, veidike šokeeriv.

      „Pealegi on sul need.” Professor lükkas karbi Fantastiliste Silmadega tema poole. „Tänasest alates on need sinu.”

      Peter üritas ette kujutada, kuidas silmadest sellel retkel kasu sünniks. Ta kandis juba kuldsilmi, mis panid ta kaduma viimasesse kohta, mida silmad olid näinud, aga kuidas on teiste paaridega. Mustade ja rohelistega.

      Poisi mõtteid aimates tegi professor taas suu lahti. „Kui ma ütleks sulle, mida need silmad teevad, oleks see sama, kui öelda sulle, mida sa pead tegema. Usalda mind, Peter.” Siinkohal pani ta käe poisi käsivarre peale: „Kui saabub aeg, vastavad nad täpselt su vajadusele.”

      Peter joonistas sõrmega mööda karbi nurka ja tundis segu igatsusest ning kõhedusest. Mõelda vaid, et kord oli ta lootnud leida sealt ainult raha. Selle asemel leidis ta varanduse, mida poleks osanud ettegi kujutada – see võis ta viia suurele seiklusele ja veel suuremate ohtudeni. Ometi polnud ta kindel, et silmad väärisid hinda, mida vanamees küsis. „Ma pean need vist tagasi andma, kui ma ei lähe,” ütles ta vaikselt.

      „Sugugi mitte. Silmad jäävad sulle. Olen kindel, et su hr Seamus saab neilt rasvase kasumi.”

      Peter ägas. Ta oli peaaegu unustanud hr Seamuse.

      „Kuula, mu laps. Kogu su elu on selle hetkeni olnud ebameeldiv. Raske. Valus. Tühi.” Ta võttis Peteri käe oma krobeliste sõrmede vahele. „Aga need katsumused on valmistanud sind ette millekski isetuks ja suureks. Mõned otsivad terve elu sellist kutsungit. Vähestel õnnelikel veab nii palju, et see tuleb pudeliga otse kätte.”

      Peter andis ennast parima, et mitte mühatada. „Ma ei nimetaks end just õnnelikuks,” lausus ta.

      „Vahest muudad oma arvamust. Keegi selles kuningriigis on suures hädaohus. Nad vajavad kangelast. Nad vajavad Osavat Peterit ja tema Fantastilisi Silmi.”

      Söör Tode astus lähemale ja asetas kabja poisi õlale. „Mõtle nüüd, Peter, üks ehtne seiklus.”

      Peter üritas, kuid kuulis peas vaid hr Seamuse häält teda hüüdmas väärtusetuks, räpaseks, ussikeseks. Ja iga meenutatud solvanguga kahanes ta eneseusk. „Andke andeks,” ütles ta pärast pisikest mõttepausi. „Ma pole kindel, et olen poiss, keda otsisite.”

      Professor Kook tõusis toolilt. „Tähtsad otsused on harva kerged. See on sinu saatus ja valik on ainult sinul.” Ta võttis kuldsilmad karbist ja surus need Peterile pihku. „Olen korraldanud nii, et need silmad viivad su tagasi koju, tagasi senise elu juurde. Seal võid ohutult jätkata oma karjääri, kus sööd raasukesi ja varastad tööinimeste nipsasjakesi. Kui aga otsustad aidata, võin lubada sulle ainult riski, ohverdamist ja vahest surma. Kõike vaid selleks, et aidata võõrast hädasolijat.” Ta läks sahistades üle lavatsi ja seisatas korraks ukseavas. „Oh, oleks su valikud lohutavamad,” sõnas ta ja ronis trepist üles.

      Söör Tode jäi viivuks paigale. „Peter? Kui me sinuga läheksime…”

      „Vabandust, et rikkusin su seikluse,” pomises poiss.

      „Muidugi. Lihtsalt…” Ta köhatas. „Mulle oleks meeldinud… sõprus.” Seda öelnud, hüppas rüütel kabjaklobinal laualt maha ja lahkus toast, jättes Peteri oma mõtetega üksi.

• • •

      Professor Koogil oli olnud õigus. Hommikutunnid polnud võrreldavad Peteri sadamalinna kastese koidikuga. Selle asemel kõrgus kõrvetav päike üle kogu silmapiiri kui suur ja tuline kompass.

      „No oli ka pagana aeg,” ütles söör Tode, kui Peter tuli jalgu lohistades kööki hommikust sööma.

      Poiss vastas noomitusele suure haigutuse ja venitusega. Ta vähkres terve öö asemel, kaalus professori pakkumist ja üritas otsustada, mida ette võtta. Valida võis mugava viletsuse ja hirmuäratava teadmatuse vahel. Ent asi, mis veenis Peterit jääma rohkem kui ükski argument või arutelu oli see – professor Kook jättis talle valiku – sellist kinki polnud keegi talle eales varem pakkunud.

      „Tegid vapra otsuse, mu laps.” Vanamees