Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

olles.

      Kui kübarameister kõrtsi verandani jõudis, keeras ta ümber ja vaatas poissi kaugusest. „Oli au teha teiega koostööd, Osav Peter. Palvetan, et kohtuksime taas varsti.” Seda öeldes kergitas ta mütsi (õigemini mütse) ja kadus läbi ukse.

• • •

      Kübarameistri vankri lukkude muukimine võttis Peteril tubli tunni. Kui tal lõpuks õnnestus sisse murda, leidis ta kukru nii, nagu kübarameister selle sinna jättis. Sealt valgus münte üle – raha oli piisavalt, et hr Seamus oleks terve kuu rahul.

      Ent tema tähelepanu köitis miski muu. Kui ta juveelidega kaunistatud koti poole küünitas, riivas ta käsi lihtsast puust karpi, mis polnud suurem kui leivapäts. Kaanel polnud mustreid ega ornamente, ainult väike vasest lukk. Peter puudutas lukuauku ja kogu tema keha läbistas värin. Ta teadis, et see oligi asi, mida ta oli enne haistnud, midagi haruldasemat kui kõik seda ümbritsevad rikkused. Erinevalt odavatest mütsidest paistis see karp tõesti pärinevat kusagilt teisest maailmast – mingist paigast väljaspool kaardi piire.

      Peter kõhkles. Vargakotis oli ruumi vaid ühele, mis tähendas valikut. Kukkur täis vara või karp täis… salapära. Enne, kui teda jõuti märgata, napsas Peter karbi ja kadus vihmahoogu.

      Kümne minuti pärast hiilis poiss mööda magavast Mõrvarist ja tippis kikivarvul nii kiiresti kui võimalik keldritrepist alla. Päike peaaegu loojus ja tal polnud palju aega, kuni hr Seamus saadab ta tagasi linna majadesse sisse tungima. Ta oli kurnatud, kuid ka põnevil. Peter põlvitas keldrinurka ja võttis kotist puust karbi. Ta naeratas ja hingas sisse rikkalikku, kopitanud lõhna. See oli magus ja joovastav hõng, midagi sellist polnud ta varem tundnud. Iga sammuga koduteel oli lõhn muutunud tugevamaks. Nüüd suutis ta seda vaevu taluda.

      Peter kuulatas trepi poole ja veendus, et on üksi. Kui tal veab, jõuaks ta karbi sisust osa kõrvale panna enne, kui ülejäägi hr Seamusele annab. Ta painutas oma nimetissõrme ja libistas selle otsa lukuauku. Klõps. Lukk avanes. Ta kergitas kaant ja kobas sisemust.

      Karbis oli kuus muna.

      Peter kortsutas segaduses kulmu ja libistas taas käsi üle siledate koorte. Polnud mingit varandust, ainult tavalised kanamunad. Ta kratsis kukalt. Pärast kaane avamist oli imelik lõhn läinud aina tugevamaks, varandus pidi olema kusagil siin. Ta kompis karpi ja otsis õmblust või märki peidetud lahtrist.

      Peter võttis ühe muna sõrmede vahele ja tõstis nina juurde. Lõhnas väärtuslikult – isegi hinnalisemalt kui kuld. Aga kuidas saab nii olla? Ta hõõrus siledat koort põse vastu. „Mida sa seal sees varjad,” sosistas ta.

      „Ussike!” Hr Seamus ilmus uksele. Ta müristas trepist alla, Mõrvar tema kõrval. „See sisse vehitud juurviljakraam on läbi ligunenud,” ütles ta sülitades. Ta hoidis käes poolt suvikõrvitsat, teine tolknes pooleldi ta rõvedast suust.

      „Väljas sadas,” ütles Peter karpi sulgedes ja jalule tõustes. „Kõik liguneb vihma käes läbi.”

      „See pole ettekääne!” Hr Seamus lennutas suvikõrvitsa Peteri pea poole.

      Poiss võinuks kergelt eest põigata, ent oli ammu õppinud, et enesekaitse ajas hr Seamuse vaid veel rohkem vihale. Kõrvits tabas ligase plärtsuga ta kõrva.

      „Ega ma sellepärast alla tulnud.” Hr Seamus klobistas treppidest alla ja lakkus näppe. „Kuulsin, et sadamas askeldas täna kõva rahvasumm – tahan oma saaki.”

      „Seal luusis liiga palju teenreid. Sain vaid selle,” ütles poiss ja pakkus augustatud münti.

      Ärge unustage, et Peter seisis väga pimeda keldri kõige niiskemas nurgas ja just seepärast ei näinudki hr Seamus kübarameistri karpi kuue erilise munaga. Mõrvar aga, kelle haistmismeel oli peaaegu sama hea kui Peteril, märkas seda kohe. Ta kargas ettepoole ja napsas poisi jalgade poole.

      „Näib, et Mõrvar ei nõustu,” ütles hr Seamus ja astus lähemale. „Mida sa varjad?”

      „Midagi, see on…”

      Ent oli hilja, koer leidis juba puust karbi ja lohistas selle isanda jalge ette. Hr Seamus kükitas kaupa uurima. „Tubli poiss,” ütles ta ja lasi Mõrvaril oma lõualt toidujääke lakkuda. „Varjad minu eest, mis, ussike? Vaatame siis järele.” Ta avas kaane ja soris ahnelt karbis, otsides peidetud varandust.

      „Ongi kõik või?” küsis ta tülgastunult. „Lihtsalt ports pagana mune.”

      „Andestage. Arvasin, et seal on väärt kraami sees, kuid ei avanud seda enne koju jõudmist.”

      „Miks siis mitte, loll pärdik?” Hr Seamus viskas ühe muna kõrgele õhku ja püüdis selle kinni. „Vähemalt saab neist parema eine kui juurviljadest. Lähme, Mõrvar.”

      Peter kuulis, kuidas hr Seamus hakkas trepist üles minema, karp munadega kaenla all. „Oodake!” hüüdis ta meeleheites. „Need on… mädamunad. Iga viimne kui üks!” Ta ei mõistnud päris täpselt, kuidas või miks, aga teadis kuidagi, et ei tohi sellest karbist ilma jääda.

      Mees peatus ja nuhutas karbi sisu. „Kindel või? Lõhnavad minu arust nagu ikka.”

      „Teate mu nina küll. Mina tunnen rikkuse lõhna, tunnen valede lõhna, loen inimese vanust lõhnast. Need munad on läbinisti mädad.” Peter tegi, nagu ajaks see teda öökima. „Isegi nii kaugelt tundes suudan vaevalt hingata.” Ta süda tagus – ta ei tohi sellest karbist ilma jääda. „Palun andestage mulle. Luban, et toon järgmisel korral midagi palju paremat.”

      „Tood muidugi,” ütles hr Seamus. „Ja karistuseks pead nende lõhna veel tundma.” Ta viskas karbi keldripõrandale tagasi. „Ma eeldan, et varastad täna lisaks, et mu aja raiskamist heastada. Muidu murdub palju enamat kui munakoor!”

      „Jah, härra! Tänan teid lahkuse eest.”

      Hr Seamus mühatas ja virutas riivid ette, kui Mõrvariga tagasi kööki vantsis. Kui Peter veendus, et oli jäänud üksi, rahustas ta end ja roomas karbini. Ta tõstis kaane ja kartis juba ette, et tunneb munavalgete läga – kuid kõik kuus muna olid terved. Ta võttis ühe sõrmede vahele ja loksutas seda õrnalt kõrva juures. Huvitav, mis sellest küll koorub – ehk mõni haruldane lind? Või äkki oli see maailma rammusaim muna, mis sobiks ka kuninga omleti sisse.

      Omlettidele mõtlemine ajas Peteri näljaseks. Väikesed poisid, nagu teate, söövad rohkem kui tavalised inimesed – või vähemalt nad peaksid seda tegema. Peter oli aga hr Seamuse poolt pandud rangele kalapeade ja sibulakoorte dieedile, sest isanda väitel kasvatas näljatunne iseloomu. Poiss raputas muna veidi kõvemini. Sobiks ka kuningale? Keelega huuli niisutades lõi ta muna katki ja lasi sisul kurku libiseda.

      Kõva, ümar objekt jäi talle kõrri kinni. Midagi oli valesti. Ta köhis ja sülitas selle poolikusse munakoorde tagasi. See polnud tavaline muna. Peter puudutas selle pinda ja seda tehes tundis ta üle kogu keha tulvavat suurt soojust. Ta tundis vastupandamatut tungi teada saada, kas samasugune pentsik ese peitus ka teistes munades. Ettevaatlikult mune sõrmede vahel hoides lõi ta need täiuslikult pooleks. Ta valas igaühe sisu alumisse koorepoolikusse ja asetas need karbi pehmendatud põhja. Peter hoidis oma pead nende kohal ja ootas imet.

      Siinkohal oleks ülitore, kui Peter teaks, mida ta parajasti vaatab. Ehkki teatud asjad elus näivad minu- ja sinusugustele ilmselgetena, polnud see Peteri jaoks sugugi nii. Näiteks raamatud oma seikluste ja imedega olid talle täiesti püüdmatud. Ehkki ta võis ainuüksi köidet käes hoides öelda, mitu lehte seal oli või pelgalt nuusutades teada selle vanust või lihtsalt lehti lapates mõista, kes on seda lugenud, polnud tal mingit viisi teadmaks, mis on raamatu pealkiri (kui see polnud just pressitud kullatud kirjas raamatuseljale). Aga neil kuuel munal polnud selga, kullatud tähti ega üldse midagi muud, mis aidanuks Peteril neid tuvastada.

      „Mis te küll olete?” küsis ta avatud karpi kätte võttes. Kui Peter oleks ometi näinud, oleks tal süda seisma jäänud. Naeratus libiseks üle ta näo ja tema kuiv kurk laseks vallanduda esimesel ehtsal naeruhool pärast kümmet viletsat aastat. Sest Osav Peter komistas millegi sellise otsa, mis on ette kujutamiseks liiga imeline – seda võiks