Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

poole pöördudes, „näen isegi sadamalinna, kus sa üles kasvasid. Poode, kuhu sisse murdsid. Keldrit, kus magasid.”

      Möödus hetk, enne kui Peter mehe sõnu mõistis. „Sa oled mind vaadanud?” küsis ta.

      „Sind ja paljusid teisi,” ütles professor ja jätkas teed tallidest edasi. „Tule jaluta minuga, lapsuke. On aeg rääkida sellest, miks sa siin oled.”

      Professor Kook juhatas Peteri rannajoont järgivale jalgrajale. Leebed lained loksusid vastu poisi paljaid jalgu ja segasid kaneelihõngulisse õhku soola mõrkjat maiku. „See vesi ei lõhna nagu kodune ookean,” ütles Peter.

      Vanamees naeratas endamisi, see tähelepanek avaldas selgelt muljet. „Seda seepärast, et see pole sama ookean, mis kodus.” Ta juhtis Peterit ühe väikese lahesopi suunas. „Sinu sadama vesi on seal ees, vaid paari meetri kaugusel pirnivõsa taga.” Peter keskendus ja tundis tõesti tuules muutust – miski lõhnas tõepoolest tuttavalt. „Asi on selles, et siin saarel kohtuvad kõik maailma veed, paljud neist voolavad meredest, mis asuvad kaugel teie laevade ulatusest,” selgitas professor.

      Peter mõtiskles selle üle, kas kauged mered viisidki maagiliste maadeni, mida kübarameister oma lobas kirjeldas.

      „Maailm on täis kaardistamata meresid,” ütles professor küsimust tajudes. „Ja mida kaugemale seilad, seda sügavamaks ja maagilisemaks need muutuvad.”

      „Maagilised mered? Kas sealt ongi pärit söör Tode?” uuris Peter. Ta kuulis rüütlit eemal aasal maipõrnikate parvega võitlemas. („Alistuge kohe, põrgulikud lendajad!”)

      Professor Kook kuulas teda ja kõkutas naerda. „Mõistan, miks sa seda arvad. Kuid ei, söör Tode on sinu maailmast… ainult mitte sellisest, nagu see on tänapäeval. Tema sündis siis, kui sinu rannad kubisesid võimalustest – draakonitest, nõidadest, millest iganes. Enne, kui valitsema hakkas mõistus.” Tema hääl muutus nukramaks. „Nüüd on alles vaid söör Tode. Möödunud ajastu jäänuk.”

      Vanamees pöördus kaldast eemale ja juhtis Peteri sisemaale. Nad kõndisid mööda oja, mis voolas saare keskpunkti poole – nagu lugematud teised. „Olgu selle sünnipaik milline tahes, iga maailmameri sureb lõpuks siin – Murettekitavas Järves.”

      Nad seisid nüüd kahekesi augu rohusel äärel. Peter kuulis üle veemüha lugematute pudelite õrna tink-tinksumist. Heli täitis õhu leebe, peaaegu leinava lauluga. „Professor?” küsis ta hetke pärast. „Miks te seda Murettekitavaks Järveks kutsute?”

      „Sest igaüks nendest pudelitest on täis muresid. Kui inimesed vajavad päästmist, kas siis näljast või hullusest või südamevalust, panevad nad sageli kirja pudelisse ja saadavad selle merele. Nad loodavad sellele, et keegi leiab pudeli ja aitab neid.”

      „Kas see töötab?”

      „Kardan, et harva. Tavaliselt hulbivad pudelid aastaid ja jõuavad kohale ammu pärast seda, kui nad oleks saanud head teha.” Professor võttis läheduses kasvava puu najale toetatud pika varrega liblikavõrgu ja küünitas auku. Ta korjas veest ühe pudeli ja luges ette selles oleva sõnumi:

Laevaõnnetus. Suren janusseSaatke palun kohe vett

      Vanamees ohkas ja võttis prillid eest. „Vaene sell. Praeguseks ilmselt juba tolmuhunnik.” Ta vaikis viivu januse mehe mälestuse auks.

      „See peab olema raske,” ütles Peter. „Kuulete kõiki neid hädasid ja ei saa aidata.”

      „Ongi. Kuid igal inimesel, olgu ta suur või väike, palutakse teha raskeid asju – ja see, mida mina pean tegema, on väga raske.” Ta tupsutas taskurätiga elatanud silmi ja pani prillid uuesti ette. „Ent vahel leian sõnumi, mille puhul on veel aega. Kui see juhtub, annan aitamiseks endast parima. Seepärast kutsusingi su siia, Osav Peter.”

      Poiss kartis, et professor Kook on ta kellegagi segamini ajanud. „Aga mina pole kirja kirjutanud,” ütles ta. „Ma isegi ei tea, kuidas kirjutada.”

      Vanamees küünitas vestitaskusse ja võttis välja väikese rohelise pudeli. Selle sees oli tibatilluke pabeririba. „Mõnda aega tagasi leidsin ühe väga erilise sõnumi, mille kirjutas keegi, kes oli suures hädas.”

      „Kas sa saad aidata seda, kes kirja kirjutas?” küsis Peter.

      Professor kummardus tema poole ja surus pudeli poisile pihku. „Just tegin seda.”

      6. peatükk

      KADUNUD KUNINGRIIK

      Hr Nael ümises ahju kohal ja keetis uut kannutäit magusat teed. Peter istus tema taga laua ääres, sügavalt mõttes. Ta oli viimastel päevadel kogenud nii paljut – maagilisi silmi, võlutud rüütleid ja nüüd seda. Poiss ei usaldanud veel professor Kooki, kuid see oli üks vähestest kordadest ta elus, kui üks täiskasvanu teda ehtsa lahkusega kohtles ja juba sellest piisas, et teda ära kuulata. Samas kartis ta seda, mis pisikeses pudelis ootab.

      „Oh, võta see kork juba eest!” Tema kõrval istuv söör Tode haaras pudeli hambusse. Pärast mõningaid katsetusi sai ta prundi eest ja raputas sõnumi välja. „Näib olevat mingi mõistatus,” ütles ta paberit kahe kabjaga siledamaks triikides.

      „Saad selle mulle ette lugeda?” küsis Peter.

      Söör Tode kissitas hääbunud kritselduse peale silmi:

Kuningaid palju, ent printse on puudu,Kaarnad on taandunud, mered on läinudAinsamaks pääseteeks võõras ju paras,Öö siiski peale jääb, kui pole ta…

      „Oh, pagan,” nentis ta. „Viimane ots on laiali läinud. Mina seda välja ei loe.”

      Hr Nael ilmus nende selja taha tasse täitma. „Enamasti saame sedeleid, mis nii kenasti ei riimu. Selle kirjutas ilmselgelt mingi poeet või laulik. Kui professor selle leidis, mõtles ta kohe sinu peale, Peter.”

      „Olgu mis on, aga kõlab hirmus põnevalt,” sõnas rüütel.

      „Ja hirmus segaselt,” lisas poiss.

      „Mõlemal on õigus.” Professor Kook astus krääksuvast töökoja trepist alla. Ta tõmbas tugitooli Peteri kõrvale ja liitus nendega lauas. „Sedeli teine rida paneb mind uskuma, et pudel pärineb Kadunud Kuningriigist.”

      „Millest?” küsis Peter.

      Professor Kook nõjatus toolileenile ja süütas oma jändriku piibu. „Palju aastaid tagasi oli üks maa, mida ümbritsesid iidsed mered. Muld oli kuiv ja halastamatu, ent ka maagiat täis. Räägiti, et sealne rahvas elas harmoonias metsloomadega, kes oskasid mõelda ja kõnelda nagu inimesed. Koos ehitasid nad vapustava palee – müüriga ümbritsetud, võrreldamatu iluga paradiisi. Selle ehitamiseks kulus aastaid. Ja siis, otse valmimise eelõhtul, kogu paik… kadus. Haihtus täielikult.” Ta nõjatus toolile ja tampis tuhka piibus.

      Peter ja söör Tode ootasid edasi, kuid mingit teavet enam ei jagatud. „Ongi kõik?” küsis rüütel mõnevõrra pahurana. „Kogu lugu?”

      „Nii palju, kui mina tean,” vastas professor Kook. „Muidugi pole kaduvad maad iseenesest väga ebatavalised. Mu enda saar on näiteks üpris hästi peidetud, kuid tegelikult peaks küsima, miks kuningriik kadus ja mis sellest sai?”

      Peter sattus segadusse, kuuldes, kuidas kaks täiskasvanut arutlevad võimatute asjade üle, justkui oleks need igapäevased. „Te ei arva ju, et seal on lihtsam selgitus,” uuris ta, mõeldes reeglile, mida ta kord pealt kuulis ja mille kohaselt oli lihtsaim selgitus tavaliselt see õige. „Äkki madrused lihtsalt eksisid ära. Või tähistas keegi kuningriigi kaardil valesti.”

      „Ära aja segamini lihtsust ja lihtsameelsust,” ütles professor. „Sinu vanuses peaks poiss juba paremini teadma, mitte pidama midagi võimatuks.” Ta tõusis toolilt ja läks kapi juurde. Seest leidis ta pika paberirulli, ta tõi selle laua juurde