Osav Peter ja tema Fantastilised Silmad. Jonathan Auxier

järgi mõeldud sulle ütlema, mida sa teha ei saa. Sa ei saa siin kirstus olevat toitu. Sa ei saa siit keldrist välja. Sa ei saa teada, mis on vankris. Iga lukk vangistas varandust, mis nõudis vabastamist. Ja Peteril oli alati hea meel vastu tulla.

      Poiss libistas sõrmedega üle vihmamärja lukupoldi. See oli karastatud teras, seda sorti materjali kasutati vaid kõige väärtuslikemate saladuste varjamiseks. Ta libistas käsi kaugemale üle ukse, otsides hinge, kuid selle asemel leidis ta paksu klambri, mis ühendus järgmise lukuga. Ja järgmisega. Ja järgmisega. Kogu vankrit katsid iga suuruse ja kujuga lukud. Ta naeratas endamisi – olukord läks järsku palju põnevamaks.

      Kuni Peter vankrit uuris, kõneles kübarameister rahvale. „Lõpuks ometi jõudis kätte aeg paljastada müts, mis on veel hämmastavam kui kõik mu ülejäänud mütsid kokku! Üks, mis on tehtud spetsiaalselt teile!” Rahvas nõjatus innukas uudishimus ettepoole. „Nii, me kõik teame, mis on sadamalinna elu juures põhiprobleemiks – hais! Kuidas saab üldse säilitada väärikust kohas, mis lehkab kala järele?” Kostis üldine nõusolekumõmin ja inimesed nuusutasid põlastusega õhku.

      „Noh, enam te ei haise,” kraamis kübarameister välja kuhja õblukesi nahast peakatteid. „Need Pilvemaade puhtaimas õhus pargitud ja venitatud mütsid garanteerivad igasuguse ebameeldiva haisu eemaldamise kandjalt.” Rahvas ahhetas hämmastusest.

      „Võimatu, ütlete teie? Oma väite tõestamiseks esitlen teile eksperdist kohtunikku… kedagi, kes elabki vaid ninaga tajudes.”

      Peter, kes oli salaja uurinud sõrmedega vankri lukke, langetas käed, kui tundis taas rahva tähelepanu endale langemas. Kübarameister asetas talle käe õlale. „Igaüks teab, et pimedatel on tundlik haistmismeel, mis suudab tabada ka kõige vaevumärgatavamaid lõhnu. Just seepärast palusingi sellel noorel tänavalapsel aidata mind järgmises katses.” Ta juhtis Peteri õrnalt rahva juurde tagasi. „Kui oleksite nii kena, poiss, palun nuhutage siin konstaablit.”

      Peter seisis liikumatult seadusesilma ees, kes kergitas oma kaalu kohmetult jalalt jalale. „Palun väga, tõmmake korralikult ninaga,” ütles kübarameister poisile. „Kuidas ta lõhnab?”

      Peter aimas, et mees otsib ausat vastust ja tõde polnud just kuigi meeldiv. „Ta lõhnab nagu kala, härra?”

      Kübarameister ahhetas ja oli ilmselgelt rahul. „Kala, ütled sa?! Mis veel?”

      Peter nuhutas uuesti. „Ja liisunud õlu?”

      „Ja?”

      Peter ei pidanud vastu. „Ja… kõhutuul!” Rahvas purskas punaseks tõmbunud konstaabli üle naerma.

      „Tõepoolest mürgine segu,” ütles kübarameister.

      „No kuulge nüüd,” kogeles seadusesilm. „Kui niiviisi jätkate, võtan teid mõlemaid kinni.” Enne edasisi proteste pakkus aga kübarameister konstaablile nahkmütsi.

      „Kas oleksite nii kena ja paneksite ühe nendest imemütsidest oma pea peale.”

      Endiselt punastav ohvitser võttis kiivri peast ja asetas mütsi kiilakale pealaele. Ta naeratas rahvale häbelikult.

      Kübarameister pöördus taas Peteri poole. „Kuidas on nüüd, poiss?”

      Peter kõhkles, nina vaid mõni sentimeeter konstaabli higistavast vatsast. Mees lõhnas täpipealt samamoodi. Aga et ta oli nutikas poiss, mõistis Peter kohe, mida kübarameister temalt ootab. Ta ei usaldanud seda meest, kuid miski sügaval sisimas – tema murdvarga instinkt – käskis kaasa mängida.

      „Ja kuidas ta nüüd lõhnab?” kordas kübarameister ja tema hääl oli veidi tungivam.

      Peter nuhutas valjult ja ohhetas. „Kuhu ta läks?!” Ta koperdas ettepoole ja kompis õhku teeseldud segaduses. „Konstaabel oli hetk tagasi siin… aga nüüd on ta lõhn täielikult kadunud.”

      Pealtvaatajad hõiskasid heameelest. „Ja palun,” ütles kübarameister kummardades. „Mis tõendeid teil enam vaja on!” Käed rahva seast loopisid mehe poole münte, et saada ühte imemütsidest.

      Sel ajal, kui rahvas tõugeldes ja hõikudes lähemale trügis, kiskusid valikud Peterit erinevates suundades. Ta oleks võinud kergesti sealsamas juba varastatud kraamiga minema lipsata. Sellest oleks hr Seamuse rahuldamiseks piisanud enam kui küll. Teisalt ihkas ta väga teada saada, mis peidetud varandus seal vankris lebab. Ehkki oli tõsi, et Peter ei nautinud eriti lihtrahvalt varastamist, tundus kübarameistri tühjaks tegemine tõesti väljakutsena. Kas ta mitte ei aitaks saada sellel närukaelal teenitud palka? Peter otsustas, et tasus veidi kauemaks kohale jääda. „Vajate abi, härra?” küsis ta mehelt.

      „Kui hoolitsev.” Kübarameister torkas poisi kätte tühja kukru. See polnud lõuendriidest, vaid paksust sametist ja kukrunööri kaunistasid peened niidid ning tibatillukesed juveelid. „Aita mul nendelt kenadelt klientidelt raha kokku korjata. Ja kui sa juba sellega tegeled,” nõjatus ta ligi ja koputas Peteri küljel rippuvale vargakotile, „ole nii lahke ja pane oma leiud õigetesse taskutesse tagasi. Mõni poiss võib sellise teo eest muidu võlla minna.” Ta lükkas Peteri rahvahulka tagasi. „Ma heastan selle sulle!”

      Peter uitas rahvahulgas ja kogus innukatelt klientidelt münte. Iga kord, kui ta möödus kellestki, kelle rahatasku oli näpanud, pani poiss selle tagasi enne, kui ohver üldse puudumist märgata jõudis. Ta jätkas nii seni, kuni vargakott oli tühi ja kübarameistri kukkur täis. Lõhn oli joovastav, peaaegu vastupandamatu, kuid ta teadis, et ei tohi puutuda ühtegi münti. Kui see imelik kübarameister suutis tõesti mõtteid lugeda, võtaks ta poisi sekundiga vahele. Peter pidi lihtsalt olema kannatlik, kuni avanes võimalus.

      Kui linnarahvas lõpuks laiali läks, kõigil peas odavad nahkmütsid ja kõik ennast nuhutamas, tuli kübarameister tagasi. „Olid ennist väga hea näitleja. Tegime nad tühjaks nagu bandiidid, sina ja mina. „Mis su nimi on?”

      „Alistair,” vastas Peter, kes nüüdseks oli õppinud mitte kunagi võõraid usaldama.

      „Ah nii?” Mees võttis kukru Peteri käest. „Noh, Alistair, märkasin paratamatult su suurt huvi mu vankri vastu. Kahju, et sa seda ei näe, mis?”

      „Paistab, jah, ilusa vankrina,” ütles Peter ja proovis kõlada nii haleda ning pimedana kui võimalik. „Tunnen värske värvi lõhna.”

      „Tunned millegi lõhna veel?”

      „Ei, härra.”

      Kübarameister tõstis ühte kuuesaba ja võttis vöölt suure vasest võtmerõnga. Ta hakkas avama vankriust kaitsvat tosinat tabalukku. „Ei saa iial olla liiga hoolikas. Selles vankris olev rikkus võiks ühe selli saatust lõplikult muuta. Samas pole ma kohanud veel varast, kes nendest jagu saaks.” Peter naeratas endamisi, kuuldes lukukeelte avanemise hääli klõks, klõks. Tema lemmikhelid.

      Kui kübarameister lõpetas viimase luku avamise, avas ta vankriukse ja nõjatus sisse. Sel hetkel, kui uks Peteri ninast mööda lendas, kiirenes ta pulss. Ta oli õppinud kümne aasta jooksul eristama hõbeda, elevandiluu ja vääriskivide lõhnu – kuid miski ei lõhnanud nii väärtuslikult kui see, mis iganes seal vankris peitus. Seni, kuni mees oma saaki ära paigutas, pani Peter meeled tööle ja imas sisse igat üksikasja vankri kohta: kui suur on ruum, kui tugev põrand, kui vägev saak.

      Kübarameister sai valmis, sulges vankriukse ja lukustas taas kõik lukud. „Kindel ja kombes,” ütles ta käsi tolmust pühkides. „Ja ära arva, et olen sind unustanud. Siin on midagi su vaeva eest.”

      Ta viskas väikese mündi, mille Peter otse õhust kinni püüdis. Mees vilistas tunnustavalt. „On sul alles refleksid. Kes sellise osavuse juures üldse silmi vajab?”

      Peter pööras münti sõrmede vahel. Raskest metallist tehtud mündi keskele oli lõigatud auk. „Annaks silmapilguks oma käed, kui see tähendaks, et võiksin näha,” ütles ta.

      „Jajah, ma ei kahtlegi selles,” pomises kübarameister vaikselt. Hetkeks kuulis Peter, kuidas tema kõris midagi pingestus enne, kui mees köhatas ja oma käsi kokku lõi. „Tead, Alistair, ma