Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

seas ellu jääda. Ühel päeval me aga kaotasime sõjakäigu. Siis ma õppisin mitu kuud, ei, peaaegu aasta seda vihkamist, mida mu vanaema orjapidajate vastu tundis. Kui mul põgeneda õnnestus, tegin teoks selle, millest tema oli kogu aeg unistanud. Läksin Kuude Hertsogkonda, kus pole orje ega orjapidajaid. Shoaksi hertsog oli siis Grizzle. Mõnda aega olin tema sõduriks. Kuidagi läks nii, et jäin oma sõjasalga hobuste eest hoolitsema.

      Mulle see meeldis. Võrreldes Jecto eest sõdinud jätistega olid Grizzle’i sõdurid lausa härrasmehed, aga ikkagi eelistasin ma hobuste seltskonda nende omale.

      Kui Sandsedge’i sõda läbi sai, võttis hertsog Grizzle mind oma talli tööle. Mul tekkis side ühe noore täkuga. Nekoga. Ma hoolitsesin tema eest, kuid ta polnud minu. Grizzle käis temaga jahil.

      Vahel kasutati teda täkuna. Aga Grizzle polnud leebe loomuga mees. Vahel pani ta Neko teiste täkkudega võitlema, nii nagu mõned tunnevad lõbu koerte või kukkede võitlustest. Innal mära, ning parim täkk saab ta endale. Ja mina… ma olin temaga seotud. Tema elu oli minu, just nagu mu endagi elu. Ja nii ma kasvasin meheks. Või vähemalt mehekujuliseks.” Burrich oli hetke vait. Tal ei tarvitsenud mulle pikemalt seletada. Mõne aja pärast ta ohkas ja jätkas.

      „Hertsog Grizzle müüs Neko koos kuue märaga ja ma läksin nendega kaasa. Piki rannikut, Ripponisse.” Ta köhatas kurgu puhtaks. „Selle mehe tallist käis mingi hobuste katk üle. Neko suri – ühel päeval jäi haigeks ja järgmisel oli läinud. Mul õnnestus kaks mära päästa. Nende elus hoidmine ei lasknud mul ennast tappa.

      Aga pärast polnud minus enam mingit südikust. Minust polnud asja muuks kui joomiseks. Pealegi oli talli jäänud ainult napilt paras hulk loomi, et seda veel talliks saaks nimetada. Nii et mind lasti lahti. Lõpuks sai minust jälle sõdur, sedapuhku noore printsi Chivalry juures. Ta oli tulnud Ripponisse, et lahendada Ripponi ja Shoaksi hertsogkondade piiritülid. Ma ei tea, miks ta seersant mu üldse jutule võttis. Printsi isiklik vahtkond, see oli eliitüksus. Mul oli raha otsas ja seepärast olin ma kolmandat päeva valuliselt kaine. Ma ei vastanud nende tasemele mehena ega ammugi sõdurina. Esimese kuu jooksul, mis ma Chivalry juures teenisin, veeti mind kaks korda korrarikkumiste pärast tema ette. Kaklemise eest. Nagu koer või täkk olin ma arvanud, et see on ainus võimalus endale teiste seas koht kindlustada.

      Kui mind esimene kord verise ja vastu rabelevana printsi ette tiriti, jahmatas mind see, et me olime umbkaudu ühevanused. Peaaegu kõik ta sõdurid olid minust vanemad, ma olin eeldanud, et nende pealik on keskealine mees. Seisin tema ees ja vaatasin talle otsa. Ning meie vahel toimus nagu mingi äratundmine. Nagu oleks kumbki näinud… mis oleks temast võinud saada teistsugustes oludes. Mitte et see oleks ta minu suhtes leebemaks teinud. Ma kaotasin palgas ja sain lisakohustusi. Teisel korral arvasid kõik, et Chivalry kihutab mu minema. Ma seisin ta ees ja olin valmis teda vihkama, tema aga ainult vaatas mind. Ta pani pea viltu nagu koer, kes kuuleb kaugelt midagi. Ta kärpis mu palka ja lisas kohustusi. Kuid jättis enda juurde. Kõik olid mulle öelnud, et mind lastakse lahti. Nüüd nad kõik arvasid, et ma jooksen ära. Mis mõte on olla palgata ja lisakohustustega sõdur?”

      Burrich köhatas jälle. Kuulsin, kuidas ta sügavamale tekkide vahele puges. Mõnda aega oli ta vait. Jätkas siis peaaegu vastumeelselt. „Kolmas kord, mil ma tema ette sattusin, oli kõrtsikakluse eest. Linnavahid vedasid mu tema juurde, ma olin ikka veel verine, purjus ja kaklushimuline. Selleks ajaks ei tahtnud mu oma väeosa mehed minuga enam mingit tegemist teha. Seersandil oli minust kõrini ja lihtsõdurite seas polnud ma sõpru leidnud. Nii et linnavahid tõid mu ära. Nad ütlesid Chivalryle, et ma olin kaks meest oimetuks löönud ja viit kaikaga vehkides eemal hoidnud, kuni vahid kohale jõudsid, ning nende vastu ma enam ei saanud.

      Chivalry saatis linnavahid minema, andes neile kaasa kukru kõrtsmiku kahjude korvamiseks. Ta istus laua ääres mingi pooliku kirjatöö taga ning uuris mind ülevalt alla ja alt üles. Tõusis siis sõna lausumata püsti ja lükkas laua nurka. Tõmbas särgi seljast ja võttis nurgast piigi. Ma mõtlesin, et ta kavatseb mind surnuks peksta. Selle asemel viskas ta mulle teise piigi. Ja ütles: „Hea küll, näita mulle, kuidas sa viit meest eemal hoidsid.” Ja tuli mulle peale.” Burrich köhatas jälle. „Ma olin väsinud ja poolpurjus. Aga ma ei andnud alla. Lõpuks tal vedas ka. Lõi mu pildituks.

      Kui ma teadvusele tulin, oli sel koeral uus peremees. Teistsugune. Ma tean, sa oled kuulnud inimesi rääkimas, et Chivalry oli külm ja jäik ja pedantne. Ei olnud. Ta oli selline, nagu mees tema arvates olema pidi. Enamgi. Ta oli selline, nagu mees oleks pidanud tema arvates olla tahtma. Ta võttis kasimatu varganäost lurjuse ja…” Burrich takerdus ja ohkas järsku. „Ta ajas mu järgmisel päeval enne koitu üles. Treenis minuga relvavõitlust, kuni kumbki meist ei jaksanud enam püsti seista. Mind polnud keegi kunagi õpetanud. Mulle oli lihtsalt piik antud ja lahingusse saadetud. Ta koolitas mind, õpetas mõõga kasutamist. Kirves talle ei meeldinud, aga mulle küll. Nii ta siis õpetaski mulle nii palju, kui ta ise oskas, siis aga pani mu õppima mehe juurde, kes tundis kirvevõitluse strateegiat. Ning ülejäänud päeva pidin ma tema läheduses viibima. Nagu koer, ütled sina. Ma ei tea, miks ta seda tegi. Võib-olla tahtis endaealist kaaslast. Võib-olla tundis puudust Verityst. Võib-olla… ma ei tea.

      Enne õpetas ta mulle numbreid, siis lugemist. Andis oma hobuse minu hooldada. Siis oma jahikoerad ja pistriku. Siis sain ma veo- ja koormaloomade ülevaatajaks. Aga ta ei õpetanud mulle ainult tööd. Puhtust. Ausust. Ta tõstis väärtusteks asjad, mida mu ema ja vanaema olid pikka aega püüdnud minusse sisendada. Ta näitas, et need on mehelikud väärtused, mitte lihtsalt kombed, millest naiste juures kinni pidada. Ta õpetas mind olema mees, mitte mehe kujuga loom. Ta pani mind nägema, et tegemist on elulaadiga, mitte reeglite järgimisega. Eluga, mitte elatisega.”

      Ta jäi vait. Kuulsin, kuidas ta üles tõusis. Ta läks laua juurde ja võttis Chade’i jäetud pudeli leedrimarjaveiniga. Vaatasin, kuidas ta seda mitu korda käte vahel pööras. Siis pani ta pudeli tagasi lauale. Istus toolile ja vaatas tulle.

      „Chade soovitas mul sind homme omapead jätta,” ütles ta vaikselt. Vaatas siis alla minu poole. „Ma arvan, et tal on õigus.”

      Tõusin istuma ja vaatasin talle otsa. Kustuva tule väheses valguses oli ta nägu nagu varjuderohke maastik. Ma ei näinud ta silmadest midagi välja lugeda.

      „Chade ütleb, et sa oled liiga kaua mu poiss olnud. Ning Chade’i poiss, Verity poiss, isegi Patience’i poiss. Et me oleme sind liiga kaua poisiks pidanud ja sinu eest liiga palju hoolitsenud. Ta arvab, et kui sul oli aeg mehe otsuseid teha, tegid sa neid poisina. Vaistlikult. Kavatsedes teha õigesti, kavatsedes olla hea. Aga kavatsustest ei piisa.”

      „Mind inimesi tapma saates hoiti mind poisina?” küsisin umbusklikult.

      „Kas sa üldse kuulasid, mida ma rääkisin? Mina tapsin poisina inimesi. See ei teinud minust meest. Ega sinust.”

      „Mida ma siis tegema peaksin?” küsisin pilkavalt. „Minema printsi otsima, kes mind õpetaks?”

      „Jälle. Näed nüüd? See on poisi vastus. Sa ei saa aru ja seepärast vihastad. Muutud mürgiseks. Sa esitad mulle küsimuse, kuid tead juba ette, et mu vastus ei meeldi sulle.”

      „Milline vastus?”

      „Võib-olla ma ütleksin sulle, et printsi otsimine polekski kõige halvem su võimalustest. Aga ma ei hakka sulle nõu andma. Chade soovitas nii. Ja ma arvan, et tal on õigus. Mitte et ma arvaksin, nagu teeksid sa poisi otsused. Sellega on nii, nagu minuga sinu vanuses. Ma arvan, et sa otsustad looma kombel. Alati käesolevas hetkes, kunagi homsele mõtlemata või eilset meenutamata. Ma tean, et sa saad aru, millest ma räägin. Sa lõpetasid hundina elamise, sest ma sundisin sind selleks. Nüüd ma pean su rahule jätma, et sa saaksid otsustada, kas sa tahad elada hundina või inimesena.”

      Ta vaatas mulle otsa. Tema pilgus oli liiga palju mõistmist. Oli hirmutav mõelda, et ta võib tõepoolest teada, millega ma vastamisi olen. Eitasin seda võimalust, heitsin selle täielikult kõrvale. Pöörasin õla tema suunas ja peaaegu lootsin, et mu viha tuleb tagasi. Aga Burrich istus vaikides.

      Lõpuks vaatasin üles tema poole. Ta silmitses tuld. Mul kulus tükk aega, et uhkus alla neelata ja küsida: „Mida sa ise siis tegema hakkad?”

      „Ma