Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

söandasin kulmu kergitades küsida.

      Ta hääl oli tuhm. „Ei midagi sellist. Sõber. Küllap sa ütleksid, et ma leidsin jälle kellegi, kelle eest hoolitseda. Võib-olla ongi nii. Võib-olla on aeg jagada hoolt sinna, kus seda tõepoolest vajatakse.”

      Nüüd vaatasin mina tulle. „Burrich. Ma tõesti vajasin sind. Sina tõid mu piiri pealt ära, tagasi inimeseks.”

      Ta mühatas. „Kui ma oleksin sinuga algusest peale õigesti käitunud, poleks sa piiri peale sattunudki.”

      „Jah. Selle asemel oleksin ma hauda läinud.”

      „Oleksid või? Regal poleks saanud sind vaistumaagias süüdistada.”

      „Ta oleks leidnud mu tapmiseks mõne teise ettekäände. Või võimaluse. Kui ta midagi tahab, ei vaja ta selleks ettekäänet.”

      „Võib-olla. Võib-olla ka mitte.”

      Istusime ja vaatasime kustuvat tuld. Tõstsin käe ja püüdsin kõrvarõnga kinnitust lahti saada. „Ma tahan selle sulle tagasi anda.”

      „Ma eelistaksin, et sa selle endale jätaksid. Seda kannaksid.” See oli peaaegu käsk. Ja tundus kummalisena.

      „Ma ei tea, mida see kõrvarõngas sinu jaoks tähendab, aga ma ei vääri seda. Ma pole seda välja teeninud, mul pole sellele õigust.”

      „See tähendab minu jaoks midagi sellist, mida ei saa välja teenida. See on asi, mille ma annan sulle, olgu siis teenitult või mitte. Otsusta ise, kas kannad seda või mitte, aga võta see endaga kaasa.”

      Jätsin kõrvarõnga kõrva külge rippuma. Väike hõbedane võrk ja sinine kivi selle sees lõksus. Kord oli Burrich andnud selle mu isale. Selle tähtsust teadmata oli Patience kõrvarõnga mulle edasi andnud. Ma ei teadnud, kas Burrichi soov, et ma seda kannaksin, oli seotud põhjusega, miks ta oli selle mu isale andnud. Ma aimasin, et küllap on sel mingid tagamaad, kuid tema polnud neist mulle rääkinud ja mina polnud küsinud. Siiski ma ootasin, eeldades, et ta küsib. Tema aga lihtsalt tõusis ja läks tagasi oma tekkide juurde. Kuulsin, kuidas ta pikali heitis.

      Soovisin, et ta selle küsimuse mulle esitaks. Tegi haiget, et ta seda ei teinud. „Ma ei tea, mida ma tegema hakkan,” ütlesin pimedaks läinud toas. „Kogu elu on mul alati olnud mingid tööd teha, õpetajad, kellele vastust anda. Nüüd, kui enam ei ole… see on veider tunne.”

      Mõtlesin juba, et ta ei vastagi. Siis ütles ta järsult: „Ma tean seda tunnet.”

      Pöörasin pilgu tumedasse lakke. „Ma olen Molly peale mõelnud. Tihti. Kas sa tead, kuhu ta läks?”

      „Jah.”

      Kuna ta rohkem ei öelnud, siis teadsin, et pole mõtet ka küsida. „Ma saan aru, et kõige mõistlikum oleks tal minna lasta. Ta usub, et ma olen surnud. Ma loodan, et see, kelle juurde ta läks, hoolitseb tema eest paremini kui mina. Loodan, et armastab teda nii, nagu ta väärib.”

      Burrichi tekkide poolt kostis sahinat. „Mida sa sellega mõtled?” küsis ta valvsalt.

      Seda oli raskem välja öelda, kui ma olin arvanud. „Kui ta sel päeval minu juurest ära läks, siis ta ütles, et on keegi teine. Keegi, kellest tema hoolib nii, nagu mina oma kuningast – keegi, kelle ta seab oma elus ettepoole kõigest ja kõigist.” Hääl jäi järsku kurku kinni. Hingasin sisse ja püüdsin kurku lõdvestada. „Patience’il oli õigus,” ütlesin.

      „Jah, oli küll,” nõustus Burrich.

      „Ma ei saa süüdistada kedagi peale iseenda. Ma oleksin pidanud Molly rahule jätma, kui sain teada, et ta on väljaspool ohtu. Ta väärib meest, kes saab anda talle kogu oma aja, kogu pühendumuse…”

      „Jah, seda ta väärib,” nõustus Burrich halastamatult. „Kahju, et sa sellest enne aru ei saanud, kui temaga ühte heitsid.”

      Üks asi on ise oma vigu tunnistada. Ent hoopis teine, kui sõber sellega mitte ainult nõustub, vaid rõhutab vea täit tõsidust. Ma ei eitanud seda ega uurinud, kust ta seda teab. Kui Molly oli ise öelnud, siis ma ei tahtnud teada, mida ta veel võis öelda. Kui Burrich oli ise järeldanud, ei tahtnud ma teada, et olen nii läbinähtav. Tundsin endas mingit survet, raevukust, mis tekitas tahtmise tema peale uriseda. Hammustasin keelde ja sundisin end analüüsima, mida ma tundsin. Süüd ja häbi, et Molly jaoks oli meie suhe nii valusasti lõppenud ning pannud ta oma väärtuses kahtlema. Ja samas olin ma kuidagi kindel, et ükskõik, kui vale meie lugu oli ka olnud, oli see ometi olnud mingis mõttes õige. Kui sain jälle oma häält usaldada, ütlesin vaikselt: „Ma ei kahetse kunagi, et ma teda armastasin. Ainult seda, et ei saanud teha temast teiste silmis oma naist, nii nagu ta oli seda mu südames.”

      Burrich ei vastanud. Kuid mõne aja pärast muutus meid eraldav vaikus kõrvulukustavaks. Ma ei saanud seepärast magada. Lõpuks ma ütlesin: „Nii et. Ma usun, et homme läheme siis kumbki oma teed.”

      „Ma usun küll,” vastas Burrich. Veidi aja pärast ta lisas: „Õnn kaasa.” See kõlas nii, nagu oleks ta seda siiralt mõelnud. Nagu teaks ta, kui palju õnne ma vajasin.

      Sulgesin silmad. Nüüd olin ma väga väsinud. Nii väsinud. Väsinud inimeste solvamisest, keda ma armastasin. Aga nüüd oli see tehtud. Homme Burrich lahkub ja ma olen vaba. Vaba minema sinna, kuhu süda kutsub, ja kellelgi pole asja vahele segada.

      Vaba minema Tradefordi, et tappa Regal.

      III

      ÜLESANNE

      Taid on Farseeri kuningadünastia traditsiooniline maagia. See tundub küll kõige tugevamini esile tulevat kuninglikus vereliinis, kuid pole sugugi haruldane, kui see tuleb väiksemal määral ilmsiks mõnes Farseeride kõrvalharus või siis neis, kelle esivanemate seas on nii välissaarlasi kui Kuue Hertsogkonna inimesi. See on vaimu maagia, mis annab oskajale võime hääletult suhelda endast kaugel viibivate inimestega. Sellel on mitmeid kasutusvõimalusi, kõige lihtsamal juhul edastatakse teateid, samuti võib mõjutada vaenlaste (või sõprade) mõtteid, et neid oma tahtele allutada. Varjukülgi on sellel kaks: selle igapäevane kasutamine kulutab palju energiat ning see lummab kasutajat viisil, mida on ekslikult nimetatud naudinguks. Pigem on see lausa eufooria, mis kasvab võrdeliselt taidumise tugevuse ja kestusega. Nii võib taidujal tekkida taidumisest sõltuvus, mis ajapikku kulutab kogu ta vaimse ja füüsilise jõu, jättes maagist alles vaid suure ilatseva lapse.

      Burrich lahkus hommikul. Kui ma ärkasin, oli ta juba üleval ja riides, käis osmikus ringi ja pakkis asju. Selleks ei kulunud tal palju aega. Ta võttis oma isiklikud asjad, kuid jättis mulle lõviosa meie toiduvarust. Me polnud õhtul joonud, kuid me rääkisime vaikselt ja liikusime ettevaatlikult, nagu teeks hommik haiget. Andsime teineteisele järele, kuni hakkas tunduma, et oleks parem, kui me poleks omavahel üldse rääkinud. Tahtsin vadistada vabandusi, paluda tal ümber mõelda, teha ükskõik mida, et meie sõprus sel kombel ei lõpeks. Samas ma soovisin, et ta oleks juba läinud; et see oleks möödas; et oleks juba homme, uus päev, ja ma oleksin üksi. Hoidsin oma otsusest kinni nagu vahedast noaterast. Ma oletan, et tema tundis midagi sarnast, sest vahel ta peatus ja vaatas minu poole, nagu tahaks midagi öelda. Siis meie pilgud kohtusid, püsisid koos, kuni üks või teine meist kõrvale vaatas. Liiga palju väljaütlematut hõljus meie vahel.

      Õudselt lühikese ajaga oli ta valmis lahkuma. Tõstis kompsu selga ja võttis ukse kõrvalt kepi. Seisin ja vaatasin teda, mõeldes, kui veider see oli – elupõline ratsanik Burrich, ja jala. Varahommikune päikesevalgus voolas avatud uksest sisse, näidates mulle keskea lõpule lähenevat meest; valge juustetriip märgistas armi ta peas ja kuulutas ette halli, mis juba oligi hakanud ta habemesse ilmuma.

      Ta oli tugev ja heas vormis, aga ta noorus oli kahtlemata selja taha jäänud. Oma täies mehejõus päevad oli ta kulutanud minu eest hoolitsemisele.

      „Noh,” ütles ta pahuralt, „hüvasti, Fitz. Ja õnn sulle kaasa.”

      „Õnn sullegi kaasa, Burrich.” Läsksin kiiresti üle toa ja embasin teda, enne kui ta tagasi jõudis astuda.

      Ta