Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

kes su käske kuulasid. Nad ei jätnud sulle mitte midagi, isegi mitte katust pea kohale – need kuningad, kellele sa olid truudust vandunud. Ja mida sa siis tegid? Kuna sul muud enam polnud, tirisid sa Sohiku kirstust välja ning sundisid ta edasi elama. Elama elu, mida ma vihkan ja mida ma ei taha!” Põrnitsesin teda süüdistavalt.

      Ta vahtis mulle sõnatult vastu. Oleksin tahtnud peatuda, kuid miski sundis mind edasi. Viha tundus mõnusana, just nagu puhastava tulena. Surusin käed rusikasse ja küsisin nõudlikult: „Miks sa alati kohal oled? Miks sa mind alati püsti upitad, et teised saaksid mu uuesti pikali lükata? Miks? Et ma ennast su võlglasena tunneksin? Et sa saaksid minu elu juhtida, sest sul puudub selgroog enda elu elada? Sa tahad ainult seda, et minustki kasvaks sinusugune, mees ilma oma eluta, mees, kes loobub kõigest oma kuninga nimel. Kas sa ei mõista, et elus on muudki kui kellegi teise heaks kõigest loobumine?”

      Vaatasin talle silma ja pöördusin siis valulist hämmeldust nähes kõrvale. „Ei,” ütlesin hingetõmbe järel tuhmilt. „Sa ei mõista, sest sa ei tea. Sa ei kujuta ettegi, mida sa oled minult ära võtnud. Ma peaksin olema surnud, aga sa ei lasknud mul surra. Parimate kavatsustega muidugi, alati uskudes, et sa teed õigesti, ükskõik, kuidas see mulle haiget tegi. Aga kes andis sulle õiguse minu eest otsustada? Kes käskis sul minuga niiviisi teha?”

      Peale minu hääle ei kostnud toas enam ühtegi heli. Chade oli paigale tardunud ja Burrichi ilme tegi mind vaid vihasemaks. Nägin, kuidas ta end kogus. Võttis kokku oma uhkuse ja väärikuse, öeldes vaikselt: „Su isa andis mulle selle ülesande, Fitz. Ma tegin sinu heaks kõik, mida suutsin. Viimane asi, mida mu prints Chivalry mulle ütles, oli: „Kasvata teda korralikult. Ja mina…””

      „Loobusid oma elu kümnest järgmisest aastast, et kasvatada teise mehe sohikut,” lõikasin pilkavalt. „Sa hoolitsesid minu eest, sest see oli ainus, mida sa tegelikult oskasid. Burrich, terve oma elu oled sa kellegi teise eest hoolitsenud, kedagi teist endast ettepoole asetanud, ohverdanud igasuguse normaalse elu kellegi teise pärast. Truu nagu koer. On see kellegi elu? Kas sa pole kunagi mõelnud olla iseseisev ja ise otsustada? Või kas sunnib just hirm sind pudelisse vaatama?” Mu hääl oli valjenenud hüüdeks. Kui mul sõnad otsa said, siis ma ainult põrnitsesin, rind tõusis ja vajus, kui ma oma raevu välja hingeldasin.

      Poisina vihaseks saades olin endale korduvalt lubanud, et ühel päeval maksan kätte iga tema antud kõrvakiilu eest, iga latri eest, mida ta käskis mul puhastada, kui ma oli liiga väsinud, et püstigi seista. Nende sõnadega olin oma pahura väikese lubaduse nüüd kümnekordselt täitnud. Ta silmad olid pärani ja ta oli valust sõnatu. Nägin ta rinda korraks tõusmas, nagu oleks õhk temast välja löödud ja ta püüaks seda tagasi ahmida. Ta silmis oli samasugune jahmatus, nagu oleksin teda järsku noaga löönud.

      Vaatasin talle otsa. Ma ei teadnud, kuskohast olid kõik need sõnad tulnud, aga nüüd oli hilja neid tagasi kutsuda. Öelda „vabandust” ei teeks neid sõnu olematuks, ei muudaks neid vähimalgi määral. Järsku lootsin, et ehk ta lööb mind, see annaks meile mõlemale vähemalt midagi tagasi.

      Ta tõusis ebakindlalt, toolijalad krigisesid puupõrandal. Tool ise vaarus ja prantsatas ümber, kui ta sellest eemale astus. Burrich, kes kõndis kindlal sammul ka siis, kui oli end kõrini brändit täis kaaninud, tuikus nüüd ukseni minnes ja välja astudes nagu joobnu. Mina lihtsalt istusin, tundes, kuidas miski minus jäi väga vaikseks. Ma lootsin, et see oli mu süda.

      Hetke püsis vaikus. Pika hetke. Siis Chade ohkas. „Miks?” küsis ta veidi aja pärast vaikselt.

      „Ma ei tea.” Ma valetasin nii hästi. Chade oli ise seda mulle õpetanud. Vaatasin tulle. Hetkeks ma isegi oleksin tahtnud talle selgitada. Otsustasin aga, et ei saaks sellega hakkama. Leidsin, et lihtsam on keerutada. „Võibolla oli mul vaja temast vabaks saada. Kõigest sellest, mida ta minu heaks on teinud – ka siis, kui ma pole tahtnud, et ta seda teeks. Et ta lõpetaks nende asjade tegemise, mille eest ma ei saa talle iial tasuda. Asjade eest, mida üks mees ei peaks teise heaks tegema, ohvrite eest, mida ei peaks teise eest tooma. Ma ei taha talle enam võlgu olla. Ma ei taha mitte kellelegi mitte midagi võlgneda.”

      Kui Chade rääkima hakkas, tegi ta seda asjalikult. Tema pikkade sõrmedega käed puhkasid vaikselt, peaaegu lõdvestunult reitel. Aga ta rohelised silmad olid läinud vasemaagi värvi ja neis hõõgus viha. „Sellest ajast saadik, kui sa Mäestiku Kuningriigist tagasi jõudsid, on sinus pulbitsenud soov kakelda. Ükskõik kellega. Kui sa olid poisikesena pahur ja mossis, siis ma leidsin, et ju see on poisikese asi, poisikese arusaamised ja pettumused. Aga tagasi tulid sa… vihasena. Nagu kogu maailmale väljakutset heites, et see katsuks sind tappa, kui suudab. Sa ei seadnud end ainult Regali teele ette – sa leidsid alati kõige ohtlikuma koha, kuhu tormata. Burrich polnud ainus, kes seda märkas. Tuleta oma viimast aastat meelde: tarvitses mul vaid ringi pöörata, kui juba oli Fitz kedagi sõimamas, keset rusikavõitlust, keset lahingut, üleni sidemetes, purjus nagu madrus või siis lõtv nagu nöör ja haldjakoort lunimas. Millal olid sa rahulik ja mõtlik, millal olid sa sõprade seltsis rõõmus, millal lihtsalt rahulik? Kui sa ei norinud vaenlaste kallal, peletasid sa eemale oma sõpru. Mis sinu ja Narri vahel juhtus? Kus on praegu Molly? Burrichi kihutasid sa just äsja minema. Kes on järgmine?”

      „Ilmselt sina.” Need sõnad oleksid igal juhul välja murdnud. Ma ei tahtnud neid öelda, kuid ma ei suutnud neid tagasi hoida. Oli nende aeg.

      „Sellega, mis sa Burrichile ütlesid, sa juba liikusidki tubli tüki maad sinnapoole.”

      „Ma tean,” ütlesin järsult. Vaatasin talle otsa. „Juba tükk aga pole sa rahul millegagi, mida ma teen. Burrich samuti mitte. Või üldse keegi. Paistab, et ma ei tee viimasel ajal häid otsuseid.”

      „Sellega olen ma nõus,” kinnitas Chade järeleandmatult.

      Ja see puhus mu vihasöed jälle lõkendama. „Võib-olla seepärast, et mulle pole kunagi antud võimalust midagi ise otsustada. Võib-olla seepärast, et ma olen kõigi jaoks liiga kaua lihtsalt poiss olnud. Burrichile tallipoiss, sinule salamõrtsuka õpilane, Verityle pailaps, Patience’ile paaž. Millal ma sain olla midagi iseendale?” küsisin ägedalt.

      „Millal sa ei saanud?” vastas Chade niisama kuumalt. „Ainult enda nimel sa pärast mägedest tulekut oledki tegutsenud. Verity juurde läksid sa kurtma, et ei taha enam salamõrtsukas olla just siis, kui oli vaja vaikset tööd. Patience püüdis sind hoiatada, et sa Mollyst eemale hoiaksid, aga sa tegid ikka nii, nagu ise tahtsid. Mollyst sai seetõttu märklaud. Sa tõmbasid Patience’i vandenõudesse, mis seadsid ta ohtu. Sa sidusid end hundiga hoolimata kõigest sellest, mida Burrich oli sulle rääkinud. Sa kahtlesid kõigis mu otsustes kuningas Shrewdi tervise kohta. Ja su eelviimane loll temp Hirvelossis oli vabatahtlikult ühineda vanenõuga trooni vastu. Sada aastat pole kodusõda nii lähedal olnud kui siis.”

      „Ja mu viimane loll temp?” küsisin kibestunud uudishimuga.

      „Justini ja Serene tapmine,” ütles ta selgesti süüdistades.

      „Chade, nad olid just mu kuningast tema viimase jõu imenud,” rõhutasin jäiselt. „Tapnud ta minu käte vahel. Mida ma oleksin pidanud tegema?”

      Ta tõusis püsti ja suutis jälle kuidagi tekitada mulje, nagu kõrguks ta minu kohal. „Pärast kõiki neid aastaid, mis ma sind treenisin, kõike, mida ma sulle vaikse töö kohta õpetasin, jooksid sa paljastatud noaga lossis ringi, lõikasid ühel kõri läbi ja torkasid teise surnuks otse suures saalis, kõigi sinna kogunenud aadlike silme all… Minu tubli salamõrtsuka õpilane! Nii et see oli sinu meelest ainus võimalus, kuidas seda korraldada?”

      „Ma olin vihane!” möiratasin.

      „Just nimelt!” möiratas tema vastu. „Sa olid vihane. Ja seepärast hävitasid sa tugipunkti, mis meil Hirvelossis oli! Sul oli rannaäärsete hertsogite usaldus, sina aga otsustasid esineda neile hullumeelsena! Sa purustasid nende viimsegi usu Farseeri vereliini.”

      „Mõne hetke eest sa noomisid mind nende hertsogite usalduse pärast.”

      „Ei. Ma noomisin sind seepärast, et sa ennast neile ette mängisid. Sa poleks tohtinud lasta neil pakkuda sulle Hirvelossi valitsemist. Kui sa oleksid oma tööd korralikult teinud,