Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb

polnud möödas mitte mõni päev. Möödunud oli nädalaid. Läksin ukse juurde ja vaatasin välja. Seal, kus rada oli viinud üle aasa Burrichi kalapüügikohta, kasvas kõrge rohi. Kevadlilled olid ammu kadunud, põõsastel kasvasid rohelised marjad. Vaatasin oma käsi, naha sisse sööbinud mustust, paatunud verd küünte all. Kunagi oli aeg, mil toore liha söömine oleks minus vastikust tekitanud. Nüüd tundus mõte liha küpsetamisest veidra ja võõrana. Mu mõtted muutsid suunda ning ma ei tahtnud endale etteheiteid teha. Hiljem, nurusin endalt, homme, hiljem, mine otsi parem Öösilm üles.

      Oled sa hädas, väike vend?

      Jah. Sundisin end lisama: sina ei saa mind selles aidata. See on inimese mure, asi, mille ma pean ise lahendama.

      Ole parem hunt, soovitas ta laisalt.

      Mul polnud jaksu sellele jah ega ei vastata. Lasin selle endast mööda. Vaatasin ennast põhjalikumalt, oma määrdunud särki ja pükse. Rõivad olid paksult muda ja kuivanud verega koos, põlvedest allpool olid pükstest järel vaid räbalad. Võpatasin, kui mulle meenusid sepistatud ja nende narmendavad rõivad. Mis oli minust saanud? Sikutasin särgikaelust ja mu enda hais sundis mind nägu kõrvale keerama. Hundid olid puhtamad. Öösilm puhastas end iga päev.

      Laususin seda valjusti ja mu hääle roostene kõla ei teinud asja paremaks. „Niipea, kui Burrich mind siia jättis, sai minust midagi loomastki madalamat. Puudub ajaarvamine, puudub puhtusepidamine, pole eesmärke, pole huvi millegi muu vastu peale söömise ja magamise. Just selle eest püüdis ta kõik need aastad mind hoiatada. Käitusin just nii, nagu ta kogu aeg kartis mind käituma hakkavat.”

      Tegin vaevaga tule koldesse. Käisin mitu korda jõe vahet, tassisin vett ja soojendasin nii palju kui sain. Karjused olid jätnud osmikusse suure rasvasulatuskatla ning selle jagu vett täitis poole väljas seisvast künast. Kuni vesi soojenes, korjasin seebililli ja osjasid. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi varem olnud nii määrdunud. Nühkisin karedate osjadega maha määrdunud nahakihte, kuni lõpuks sain piisavalt puhtaks. Vette jäid ka kirbud, ja neid polnud vähe. Kuklast leidsin puugi ning kõrvetasin selle tulest võetud hõõguva oksaraoga lahti. Kui juuksed said puhtaks, kammisin need läbi ja sidusin jälle sõdalase kombel sabaks. Ajasin Burrichi jäetud peegli abiga habet ja silmitsesin siis peeglist oma nägu. Päevitunud laup ja kahvatu lõug.

      Selleks ajaks, kui olin veel vett soojendanud ning oma rõivad leotanud ja puhtaks tampinud, hakkasin mõistma Burrichi fanaatilist ja pidevat puhtusepidamist. Ainus võimalus mu pükste jääke veel kuidagi päästa oli sääred põlve kohalt maha lõigata ja servad palistada. Kuigi kauaks polnud neist küll igal juhul enam asja. Laiendasin oma pesupäeva ka tekkidele ja talveriietele ning pesin neist läppunud lõhna välja. Avastasin, et hiir on pesa tegemiseks mu talvemantlist tüki laenanud. Parandasin seda nii hästi kui oskasin. Tõstsin pilgu põõsale riputatud märgadelt pükstelt ja leidsin, et Öösilm jälgib mind.

      Sa lõhnad jälle nagu inimene.

      On see halb või hea?

      Parem kui lõhnata nagu eelmise nädala jahisaak. Mitte nii hea kui lõhnata nagu hunt. Ta seisis ja ringutas, kummardus madalale ja surus jalad laialt vastu maad. Sa tahad siiski inimene olla. Kas me lahkume varsti?

      Jah. Me läheme piki Bucki jõge läände.

      Ahah. Järsku ta aevastas, vajus siis külili ja veeretas end tolmu sees üle selja nagu kutsikas. Vingerdas õnnelikult, hõõrudes tolmu oma kasukasse, siis hüppas jalule ja raputas selle jälle välja. Ta lõbus leppimine mu äkilise otsusega oli mulle koormaks. Kuhu ma olin teda viimas?

      Öö saabudes olid kõik mu rõivad ja voodiriided endiselt niisked. Olin saatnud Öösilma üksi jahti pidama. Teadsin, et niipea ta ei naase. Selges taevas oli täiskuu. Teadsin, et sel ööl on liikvel palju ulukeid. Läksin sisse ja tegin koldesse tule, et viimasest maisijahust küpsiseid teha. Nisujahusse olid pääsenud kärsakad ja selle ära rikkunud. Mõistlikum oli maisijahu ära kasutada kui oodata, kuni see samuti raisku läheb. Lihtsad küpsised koos viimase teralise meega maitsesid uskumatult head. Teadsin, et peaksin oma söögisedelit laiendama; seni olin päevast päeva söönud vaid liha ja pihuga rohelist. Tegin metsikust mündist ja värsketest nõgesevõrsetest teed ja ka see maitses hea.

      Tõin peaaegu kuiva teki sisse ja laotasin kolde ette. Visaksin pikali, tukkusin ja vaatasin tuld. Otsisin Öösilma, aga ta põlgas mu kutse ära, eelistades värsket saaki ja pehmet maad aasa serval seisva tamme all. Olin üksi – ja inimesena olin ma üksi olnud juba kuid. See oli veider, kuid hea tunne. Keerasin külge, ringutasin ja nägin alles siis toolile jäetud pakki. Teadsin peast kõiki osmikus olevaid asju. Kui ma viimati siin käisin, siis seda pakki ei olnud. Võtsin paki, nuusutasin ning tundsin sellel kerget Burrichi ja iseenda lõhna. Hetke pärast taipasin, mida ma olin teinud, ning noomisin end selle eest. Pidin hakkama käituma nii, nagu jälgiks keegi kogu aeg mu tegevust – kui ma ei tahtnud, et mind jälle vaistu kasutamise eest tapetaks.

      Pakk ei olnud suur. Seal oli üks mu vanast riidekirstust pärit särk – pehme ja pruun, mis oli mulle alati meeldinud – ja püksipaar. Särgi sisse oli keeratud väike savitops salviga, mida Burrich kasutas haavade, põletuste ja muljumiste raviks. Neli hõbemünti väikeses nahkkukrus – selle esiküljele oli ta tikkinud hirve. Korralik nahast vöörihm. Istusin ja vaatasin kujundust, mille ta sellele oli teinud. Seal oli võitluseks langetatud sarvedega hirv – umbes samasuguse vapi oli Verity kord soovitanud mul endale teha. Rihmal tõrjus hirv hunti. Raske olnuks sõnumit mitte mõista.

      Panin tule ees riidesse, natuke nukrana, et ma polnud teda kohanud, kui ta paki tõi, ja samas tundsin ma sellest ka kergendust. Burrichit teades uskusin, et tema tunded olid olnud sarnased, kui ta siia matkas ja mind eest ei leidnud. Kas ta oli toonud mulle need viisakama väljanägemisega rõivad, kuna tahtis, et ma koos temaga tagasi läheksin? Või mulle head teed soovides? Püüdsin mitte mõelda, mida ta oli kavatsenud või mida ta oli tühja osmikut nähes arvanud. Jälle riides, tundsin end märksa rohkem inimesena. Riputasin kukru ja noatupe rihma külge ja seadsin rihma vööle. Tõmbasin tule ette tooli ja istusin.

      Vaatasin tulle. Lõpuks lubasin endal mõelda nähtud unenäole. Tundsin rinnas imelikku pitsitust. Olin ma argpüks? Ma polnud selles kindel. Mul oli plaanis minna Tradefordi ja tappa Regal. Kas argpüks teeks seda? Võibolla, ütles üks reetlik mõte, võib-olla teeks argpüks just nii, kui see oleks lihtsam oma kuninga otsimisest. Tõrjusin selle mõtte kõrvale.

      See tuli aga tagasi. Kas Regali tapmine oli õige tegu või lihtsalt see, mida ma tahtsin teha? Oli sel vahet? Oli küll. Võib-olla peaksin ma hoopis Verityt otsima minema.

      Kuni ma ei teadnud, kas Verity on elus, oli sellele tobe mõeldagi. Kui ma oleksin suutnud Verityle taiduda, oleksin seda teada saanud. Aga mu taidumisoskus oli ebakindel. Galen oli hoolitsenud selle eest, kahjustades mu tugevat loomulikku annet ja tehes sellest midagi heitlikku ja pettumustvalmistavat. Kas seda sai muuta? Kui ma tahtsin kildkonnast mööda, Regali kõri kallale pääseda, pidin ma taidu korralikult valdama. Pidin õppima seda kontrollima. Kas taid oli midagi sellist, mida sai iseseisvalt harjutada? Kuidas ma sain õppida asja, mille täiest ulatusest mul polnud ettekujutustki? Kõik need võimed, mida Galen polnud mulle õpetanud, ent polnud ka minust välja peksnud; kõik teadmised, mida Verityl polnud mahti mulle seletada – kuidas pidin ma sellega omal käel hakkama saama? See oli võimatu.

      Ma ei tahtnud Verityle mõelda. Mis omakorda tähendas, et just seda pidin ma tegema. Verity. Mu prints.

      Nüüd juba mu kuningas. Mind sidus temaga veri ja taid, seepärast olin ma õppinud teda tundma paremini kui ühtegi teist inimest. Ta oli öelnud, et olla taiule avatud oli niisama lihtne kui ennast selle eest mitte sulgeda. Tema taid, sõda vallutajatega, oli saanud tema eluks, imes temast välja nooruse ja elujõu. Tal ei jäänud aega õpetada mind mu annet valitsema, aga mõned õppetunnid oli ta harvadel jõudehetkedel mulle andnud. Tema taiu jõud oli selline, et ta võis mulle puudutuse peale panna ja vahel minuga päevade, lausa nädalate kaupa üks olla. Ja ükskord, kui ma istusin printsi toolis, tema kabinetis töölaua taga, oli mul õnnestunud teda taiduda. Minu ees olid olnud tema kaartide valmistamise vahendid ja mõned kuningaks saamist ootava mehe isiklikud asjad. Sel korral olin ma temale